Pisut statistikat inflatsioonist koos kommentaaridega

Andmestik on võrreldavuse ja detailsuse huvides võetud Eurostatist.

Tarbijahinnatõus kahe aastaga (detsember 2022 vs detsember 2020) oli Euroopa Liidus kõige suurem Ungaris (34,2%), järgneb Leedu (32,8%), Eesti (31,6%) ja Läti (30,2%). Järgnevad muud Kesk-ja Ida-Euroopa riigid. See osutab, et hinnatasemete konvergents on endiselt täitsa olemas.

Kõikides riikides, v.a. Hispaanias, on hinnataseme tõus olnud 2022. aasta jooksul suurem kui 2021. aasta jooksul.

2022. aasta sees on variatsioon suur. Üldjuhul võib märgata, et kuni augustini tõusis hinnatase oluliselt enam järgnevate kuudega võrreldes. Veelgi enam, päris paljudes riikides on seejärel hinnatase püsinud paigal või langenud.

Eestis oli tõesti inflatsioon augustini Euroopa Liidu kiireim – hinnatase tõusis 18,1% -, kuid sellele on järgnenud langus (0,5%). Läti hinnataseme tõus oli vastavalt 17,2% ja 3%, Leedus 14,6% ja 4,7%, Ungaris 16,1% ja 7,7% ning Tšehhis 15,5% ja 1,1%.

Hinnatase on langenud augustiga võrreldes lisaks Eestile veel Hispaanias (0,5%), Küprosel (1,6%), Luxembourgis (0,4%) ja Maltal (3,8%).

Edasi paarist olulisemast kaubagrupist – toidukaubad ja kütused.

Toidukaubad

Kaheaastane hinnataseme tõus on olnud suurim Ungaris – 59,3%. Siis on jupp tühja maad, järgneb Leedu (48,6%), jälle jupp tühja maad, Läti (38,4%), Eesti (37,1%), Bulgaaria (36,6%), Slovakkia (35,5%), Tšehhi (31,5%), Rumeenia (31,2%) ja Poola (30,6%). Väikseim toidukaupade hinnataseme tõus kahe aasta jooksul oli Luxembourgis (13,4%) ja Iirimaal (13,5%) – mõlemad kõrge hinnatasemega riigid.

Ka toidukaupade puhul on hinnatõus 2022.aasta jooksul olnud suurem 2021.aasta omast, kusjuures oluliselt enam. Kui 2021.aasta jooksul varieerus toidukaupade hinnataseme tõus 1,1% (Iirimaa) ja 11,5% (Leedu) vahel, siis 2022.aasta jooksul 11% (Luxembourg) ja 47,9% (Ungari) vahel. Ungari ongi toidukaupade hinnataseme tõusuga ilmselgelt hädas. Kõigis riikides on hinnataseme tõus 2022. aasta II pooles oluliselt aeglustunud, kuid Ungaris on see endiselt ligi 15%. Järgmine on Leedu (9,9%), Poola (7,7%), Slovakkia jne. Eestis on toidukaupade hinnatase tõusnud augustist alates 6,7%.

Elektrienergia, gaas ja kütused

Kaheaastane hinnataseme tõus on olnud suurim Itaalias – enam kui 3 korda. Järgneb Holland (2,7x), Leedu (2,35x), Belgia (2,3x), Eesti (2,2x), Läti (2,1x) ja Iirimaa (2,05x). Väiksem tõus Slovakkias (15%).

Põhjused hinnatõusuks on riigiti mõneti erinevad, seda siis tulenevalt tarbimisstruktuurist ja turukorraldusest, kuigi üldine globaalne keskkond on kindlasti kõikjal ühesuguse mõjusuunaga.

2021. aastal kogesid olulist hinnatõusu Eesti ja Holland, kuid samuti Belgia, Kreeka, Hispaania ning mõnevõrra leebemalt Läti ja Leedu. Üpris pehmelt pääsesid Tšehhi, Horvaatia, Ungari, Malta, Portugal, Slovakkia ja Soome (hinnatase langes või tõusis vähem kui 10%).

2022. aastal on pilt hoopis teistsugune. Itaalias tõusis hinnatase 2,2x, Leedus 65,5%, Lätis 64,4%, Iirimaal 61%, Hollandis 52%, Belgias 44,6%. Eesti 25,2% hinnatõus on Euroopa Liidu keskmisest (37,2%) tuntavalt madalam. Kusjuures kui augustini tõusis hinnatase Eestis 60%, siis augustist alates on olnud 22% langust. Analoogne muster – järsk tõus augustini ja siis langus – on olnud omane veel Tšehhile, Küprosele, Hollandile, Sloveeniale. Leebemal kujul Kreekas ja Hispaanias. Ka Lätis ja Leedus on hinnatõus järsult pidurdunud.

Selle mustri põhjus on maagaas. Loomulikult see, kas ja kust on maagaasi saadud (torujuhe Venemaalt või mujalt, LNG jmt). Maagaas on omakorda mõjutanud rohkem või vähem elektrienergiahindu. Ehk pakkumise ja nõudluse tasakaalustamatus mõjutab hindu oluliselt.

Pilk Eesti inflatsiooni detailidesse

Üldine hinnatase saavutas Eestis tipptaseme septembris, formaalselt on ta sellest alates protsendi jagu langenud. Seega võime rääkida hinnataseme stabiliseerumisest. Põhjuseks on toidukaupade ja muude teenuste-kaupade hinnatõus, mis on olnud piisavalt suur, et kütuste hinnalanguse mõju ellimineerida. Kindlasti on üheks põhjuseks teatud tootmissisendite kallinemise viitajaline mõju, sealhulgas hinnaregulatsiooni kaudu. Näiteks on metall kallim ja vähem kättesaadav, kuna Ukraina oli Eesti jaoks oluline metalli(toodete) importmaa. Sõda on jätnud jälje ka põllumajandustoodete pakkumisele. Lisame kliimamõjud (liialt kuumad ja kuivad ilmad). Eelmisel aastal oli tunda ka koroonakriisi järelmõjusid (nt puhke- ja meelelahutusvaldkonna hinnatõus järsu tarbimiskasvu tõttu) ja ega massiivne rahatrükk ka süütu polnud.

Mitmete rahvusvaheliselt kaubeldavate kaupade puhul toimub uue tootmis- ja hinnataseme tasakaalupunkti otsimine – sõja ja sanktsioonide, turvalisusriskide ja usaldamatuse kasvu tõttu, aga ka koroonaperioodist tehtud järeldused on turult eemaldanud mitmeid pakkujaid või muutnud nad vähem atraktiivsemaks. Eesti avatud majandust mõjutab see kõik oluliselt.

Väiksed märgid viitavad siiski sellele, et mitmete kaupade ja teenuste puhul jõuti eelmise aasta viimases kvartalis tasemele, kust hinnad enam ei tõuse ja võivad ka langeda. Märtsi-augusti vahemikus on oodata aastase hinnatõusu suhteliselt kiiret langust eelkõige võrdlusbaasi tõttu, kuid selle ulatus sõltub väga paljudest prognoosimatutest teguritest. Kui energiahindade puhul on tõenäolisem stabiliseerumine (või kerge langus majanduslikelt kehvemate aegade tõttu), siis toiduainete hinnatõus sõltub väga palju ilmastikust (ja saakidest) aga ka Ukraina sõja käigust. Tööstuskaupade ja teenuste hinnad jälle majandusoludest ja inimeste meeleoludest.

Tegur, mis Eestis teenuste hinnatõusu võib ülal hoida, on palgatõus. Tööturg, kus pakkumine väheneb ja lisatööjõud tuleb eelkõige mitteaktiivsuse arvelt, on üldjuhul töötajale soodsam ja palku tõstev seda ka juhul, kui majanduse käekäik kõige parem ei ole.

Kokkuvõttes

Eesti inflatsiooni aeglustumine võib tulla üpris kiire ja järsk, ei tasu imestada 2-3% prognoosi üle järgmiseks aastaks (sel aastal on eelmise aasta mõjud veel tuntavad).

Mõtlematu ja emotsionaalne poliitiline sekkumine hindadesse ei too hindu alla (parimal juhul tekkib väga lühiajaline efekt) kui pakkumine ja nõudlus on paigast ära. Üldjuhul on mõistlikum tegeleda pakkumise suurendamist või ka nõudlust vähendavate tegevustega. Turg jaotab hinnamõjud ümber olenevalt nõudlusest ja pakkumisest ning kui nõudlus ja pakkumine ei ole tasakaalus, siis hinnad tõusevad. Riiklikult reguleeritud hinnad toovad kaasa defitsiidi, musta turu ja veelgi kõrgemad hinnad. Kasum läheb kurjategijatele.