Ilmunud 11.juulil 2023 Äripäevas https://www.aripaev.ee/arvamused/2023/07/11/maris-lauri-meil-on-lausa-kohustus-teha-majanduses-pohimottelisi-muudatusi

Majanduses toimuvad pidevalt muutused, kuid aeg-ajalt on need ulatuslikumad ja põhjalikumad. Praegu on üks selline aeg.

Põhjuseid on mitu. Mõningatega neist tuleb arvestada pikaajaliselt, lausa väga pikaajaliselt, kuid on ka lühemaajalisi mõjureid. Need protsessid ei ole enamikule meist uudiseks, kuid valmisolek neid aktsepteerida on kahtlematult väga erinev. Inimlikult tahaks ju jätkata vanamoodi.

Ettevõtlikud inimesed näevad muutustes võimalusi, julgevad katsetada ja eksida ning uuesti proovida. Kuna käes on suurte muutuste aeg, siis näevad nad ka väga erinevaid võimalusi. Eestil on praegu võimalus – ja tegelikult ka kohustus tulenevalt keerulisest seisust – võtta ette põhimõttelised muudatused. Kuidas neid erinevaid protsesse enda kasuks kasutada, on meie endi valik – nii ettevõtluses kui ka riigina.

Protsessid, millega arvestada

Esiteks kõik see, mis võetakse kokku sõnaga “rohepööre“. Tootmine ja tarbimine tuleb kohandada oluliselt keskkonda säästvamaks. Majanduse ühte põhitõde – ressursse on alati vähe – tuleb ka reaalselt arvestama hakata. See võib tähendada muutusi, millest mõned on sügavad ja põhimõttelised, teised väiksemad ja lokaalsed. Kindlasti hindame kogu pikaaegse muutuse käigus mingeid oma praegusi arusaamu uute teadmiste ja kogemuste tõttu ümber.

Ressursikasutuses, eelkõige loodusressursside – olgu siis maavarad, mets, viljakas pinnas või vesi – kasutuses peab kogu inimkond muutuma säästvamaks. Meeldib see meile või mitte. Need, kes sellega toime tulevad, on edukamad ja seda kinnitab ka ajalugu. Kui tahame Eestis olla edukad, peame leidma säästlikke ja Maa-sõbralikke tootmis- ja tarbimislahendusi ning neid ka võimalikult rohkelt kasutama.

Teine praegu väga oluline globaalne protsess on lühiajaliselt väga valus: üleminek tagasi normaalsesse majanduskorraldusse, kus igal ressursil, seal hulgas rahal, on hind. Tuleb kohaneda kõrgemate intressimäärade ja inflatsiooniga, tuleb arvestada, et tootmissisendite, nende hulgas tööjõu hind, tõuseb sedamööda, kuidas neid napib. Laenu andmist ja võtmist tuleb kaaluda põhjalikumalt, sealjuures rohkem riskeerida (mis tähendab kõrgemat intressi), sest äriplaanid tulevad uudsemad ja riskantsemad (rohepöörde uuslahendused, poliitilised riskid). See kohanemine puudutab nii majapidamisi, ettevõtteid kui ka riike.

Samal ajal tuleb toime tulla kuhjunud võlgadega, harjumusega küsida ja saada riigieelarvest järjest enam ning vastu anda üha vähem. Seetõttu ei tasu imestada, et veelgi valjuhäälsemaks muutuvad nõudmised riigi suuremaks sekkumiseks ja rohkemaks rahajagamiseks.

Riigi suurem roll mingites olukordades võib iseenesest olla teatud juhtudel mõistlik ja vajalik, kuid – nii kuis on juhtunud lähiminevikuski – kui see läheb üle mõistuspäraste piiride ja viiside, tekitab see lõpuks veel rohkem ja suuremaid probleeme. Loomulikult käib riigi suurema osalemise nõudmise juurde ka igatsus karmima käe ja “korra” järgi. Ka seda oleme näinud.

Tõsiasi on seegi, et erinevatel viisidel ja ulatuses on sellest puudutatud kogu poliitiline spekter, kuid loomulikult enam kuuleb seda poliitilisest äärmusest. See kõik teeb majandusprotsesside liikumise tasakaalu suunas keerulisemaks ja garanteerib selle, et näeme uusi rumalusi, seejuures selliseid, mille peale hetkel ei pruugi tullagi. Ehk siis poliitilised riskid kipuvad lähiaastail suurenema. Eesti edukus sõltub sellest, kui edukalt suudame kirjeldatud poliitilisi riske vähendada ja riigi rolli ühiskonnas mõistlikku raami suruda.

Loomulikult ei tohi unustada seda, et inimesed ei oska endiselt infomaailmaga toime tulla. Kogenud juht teab, et otsuste tegemiseks ei ole vaja mitte palju infot, vaid piisavalt õiget ja vajalikku infot. Sellega on aga inimesed hädas, sest meid on üle ujutatud valdavalt meelelahutuslikku väärtust omava infoga, mida täiendab rohke vale- ja väärinfo. Leida seda õiget ja siis selgitada valeinfot uskuma jäänule, et ta eksib, on keeruline. Otsuste langetamine faktide põhjal, kui meid samal ajal ümbritsevad emotsioonid, võib olla põrgulikult raske.

Asjad ei pruugi paremaks minna, kui me ei suuda järjest enam tähelepanu saavat tehisintellekti arukalt kasutada. Liigemotsioonide ohjeldamine ning teadmistele ja faktidele toetumine on seetõttu ülitähtis.

Olemegi piiririik

Eesti (ja meie naabermaade) jaoks on oluline mõista, et majandussuhtlus Venemaaga on päris pikkadeks aastateks sisuliselt välistatud. Võib-olla kunagi tekivad uued võimalused, kuid nendega ei ole mõistlik praegu arvestada. Majanduslike riskide kõrval on nüüd domineerivaks muutunud poliitilised riskid ning küsimus on eelkõige väärtustes ja põhimõtetes, eetikas. Oma ettevõtmisi planeerides tuleb sellega arvestada.

Selle arusaamise juurde kuulub ka mõistmine, et olemegi piiririik. Eesti õnneks ei ole tegemist uue ringja Berliini müüriga, see müür piirab meid üksnes idast, kuid kahtlematult tähendab see vajadust uuesti hinnata seniseid plaane ja otsida varasemast teistsuguseid lahendusi. Tegelikult ei ole asi üksnes Venemaas (ja Valgevenes). Sõltuvus ühest-kahest tarnijast, eriti kui tegemist on poliitiliselt ja ideoloogiliselt vastupidiste huvidega riigiga, pole mitte lihtsalt riskantne, vaid ka ohtlik. Näiteks: kuivõrd adutakse, mida tähendab Lääne sõltumine Hiina haruldaste metallide tarnetest? Ja kui on juba üht-teist ette võetud selliste sõltuvuste vähendamiseks, siis kas näeme võimalusi või riske? Kas pakutavad lahendused on asenduse otsimine või teistsugune tootmis- ja tarbimisviis? Ükskõik milliseid tegevusi ka tehakse, sõltuvusest vabanemine on alati kulukas ja keeruline.

Suudame aktsepteerida, et riikidel on huvid ja inimestel on huvid. Lääne kultuuriruumis ja demokraatiates on seni eeldatud, et neid huvisid on võimalik rahumeelselt tasakaalustada isegi siis, kui vahel kulutab see rohkelt aega ja närve. Viimased aastad on loodetavasti teinud enamusele selgeks, et alati ei saa kokkulepetele loota, vahel tuleb olla jõuline ja end kehtestada. Lihtsalt seetõttu, et mõttemaailmad on erinevad ja see, mis läänelikus arusaamas tundub mõistlik ja ratsionaalne, ei ole seda imperialistlikus ühiskonnas või enda ülimuslikkuses veendunute jaoks mitte, sest sihid ja eesmärgid on hoopis erinevad, tihti ka vastandlikud. Seetõttu on kõik julgeolekuga seotu – olgu siis relvastus, info, maavarad või midagi muud – varasemast oluliselt tähtsam ja seega ka enam ressursse nõudev.

Tegevusvõimalused ja sihid

Need loetletud suuremad protsessid ja tegurid mõjutavad riike ja ettevõtteid erineval viisil ja ulatuses. Eesti majandust ja ettevõtteid mõjutavad nad otse või kaude kõik ning rohkem kui paljudes teistes Euroopa maades. Eestil on väga keeruline neid protsesse globaalsel tasemel mõjutada, kuid riigina peame seda püüdma – kas või üht-teist pehmendades või paremaid lahendusi otsides. Eelkõige tuleb aga ka Eestis otsida võimalusi, kuidas nendest probleemidest edukalt välja tulla.

Ärgem unustagem ka teisi ammu tuntud globaalselt levinud protsesse: Eestis tallinnastumise vormi võtnud linnastumist ja rahvastiku vananemist. Meie tahe säilitada eesti keel ja kultuur. Lõpeks üleüldist inimeste soovi elada tulevikus paremini.

Need tegurid koos loovad Eestile unikaalselt head võimalused – ja tegelikult ka sunni – teha olulisi muutusi majanduses. Meil ei ole võimalik olla mugavad ja oodata, et ehk asjad lahenevad iseenesest või saame ajaratta tagasi keerata. Peame ise enda eest seisma ja endasse rohkem uskuma, nii nagu 90-ndate alguses. Isegi kui me seda ise ei taha uskuda, on Eesti maine toonasega võrreldes kõvasti parem, mistõttu on meil ka rohkem ja kirglikumalt kaasa elavaid ja toetavaid partnereid ja sõpru.

See, et meil on päris mitmes valdkonnas asjad niisuguses seisus, et sisuliselt tuleb alustada tühjalt kohalt või olemasolev täielikult asendad, on võimalus! Mulle tundub, et Eesti on olukorras, kus saame näidata seda, milles eestlased on alati edukad olnud – teha võimatuna näivad asjad ära parimal ja edukaimal viisil, saavutades loodetud ja usutust rohkem.