2022. aasta augustis prognoosis rahandusministeerium eelmiseks aastaks 1% ja selleks aastaks 0,5% majanduskasvu, eelarvepuudujäägiks vastavalt 979 ja 763 miljonit eurot ehk vastavalt 2,7 ja 2% SKP-st. See prognoos ei võtnud arvesse tolleks hetkeks mitteseadustatud otsuseid, millest ulatuslikuma eelarvelise mõjuga oli peretoetuste oluline tõstmine ja indekseerimine.

Erakonnad panid oma programmide põhiosa kokku eelmise aasta lõpus. Kõik erakonnad pidid teadma, et 2023. aasta valitsussektori eelarve puudujäägi prognoos oli optimistlik, tõenäoliselt pandi tähele ka eelmise aasta lõpu oodatust paremat maksulaekumist. Mida sellest järeldati, pole teada.

Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt oli kuuest erakonnast oli kõige odavam valimislubaduste pakett Reformierakonnal (1,38 miljardit eurot). Järgnesid Isamaa (1,79), EKRE (1,95), Eesti 200 (1,99), sotsiaaldemokraadid (3,27) ja Keskerakond (4,16). Odavaim pakett oli üle kolme korra odavam kallimast.

Erakonnad teavad väga hästi, et kõiki oma lubadusi ei suudeta realiseerida. Alustuseks tuleb saada valitsusse, siis saada koalitsioonipartneritega kokkuleppele. Teatakse, et mitmed lubadused on vastandlikud aga eelkõige seda, et kõigeks raha ei jätku.

Nagu varemgi, valisid erakonnad erineva taktika. Mõned panid kirja hulgaliselt rahalisi lubadusi teades, et parimal juhul on neist võimalik täita vähe, et mitte öelda väga vähe. On see aus käitumine? Või vastutustundlik – kui nad uskusid enamust lubadustest realiseeritav olevat? Teised panid kirja vähem, et tõsta esile need, mis nende jaoks olulised ja mille puhul ellu viimine tähtis.

Reformierakond valis viimase käitumisviisi. Nii oligi erakonna valimislubaduste seas kõige kallim üksiklubadus – nn maksuküüru kaotamine -, kuid kogu muudutuste pakett oli kõige odavam. See oli põhjalikult kaalutletud otsus. Esiteks, on astmeline tulumaksuvabastus Eesti maksusüsteemi kõige jaburam element. Teiseks, läheb selle kaotamine ajas kallimaks.

Veebruaris-märtsis muutusid teadmised majandusoludest ja nende väljavaadetest. Esiteks selgus, et 2022. aastal Eesti majandus ei kasvanud: 1% kasvu asemel oli 1,3% majanduslangust. Teiseks osutus, et prognoositud 979 miljonilise puudujäägi asemel oli eelarve puudujääk 377 miljonit. Suhtarvudena 2,7% asemel 0,9% SKP-st.

Koalitsioonikõnelustega samaaegselt koostati rahandusministeeriumis Eestile uut majandusprognoosi ja see osutus varasemast oluliselt kehvemaks. Augustikuine prognoos pakkus 2023. aasta puudujäägiks 763 miljonit ja 2024. aastaks 685 miljonit eurot (vastavalt 2% ja 1,7% SKPst), värske prognoos 1,7 miljardit mõlemaks aastaks (4,3% ja 4,2% SKP-st). Erinevus on enam kui kahekordne!

See, et eelarve seis ei ole hea, oli teada. Pikaaegne ja püsiv puudujääk ei tohiks olla kellelegi üllatuseks. Ka see, et eelmise aasta lõpus võeti Riigikogus vastu muudatused, mis seda kasvatasid ja – veelgi hullem – garanteerisid selle püsiva kasvu ka tulevikus.

Küll polnud teadmist, kui hull reaalne väljavaade on. Viimase prognoosi kohaselt on puudujääk 2027. aastal 2 miljardit eurot ehk 4,2% SKP-st.

4,2%-ne püsiv eelarvepuudujääk ei ole jätkusuutlik, eriti kui selle põhjuseks on püsikulud, ja Eestis just nii on. Prognoositavalt jõuaks Eesti riigivõlg praeguselt 18,4%-lt SKP suhtes 2027. aastal 33%-ni. See võib tunduda väikesena võrdluses suurema osa Euroopa riikidega. Aga just tundub!

Rahandusministeerium prognoosib, et sellise võla intressikulu on umbes 1% SKP-st, see tähendab 460 miljonit eurot aastas. Kas see on väike summa? Sealjuures eeldatakse keskmiselt 3% intressimäära. Eesti viimase pikaajalise võlakirja intressimäär oli 4,023%. Laenajatel, kelle võlakoormus kiiresti kasvab ja kes kasutavad laenu jooksvateks kulutusteks, suureneb intressimäär üpris jõudsalt, sest laenuandjad näevad kuhjuvaid riske. Kui Eesti ei tee oma eelarvepoliitikas korrektsioone, siis on 3%-ga ja ka 4%-ga laenu saamine peagi ilmvõimatu.

Seega tuleb Eesti riigil teha põhimõtteliselt sama, mida teevad rahalistesse raskustesse sattunud inimesed: tuleb üle vaadata kulud ja tulud. Tulebki vahel loobuda mõnedest asjadest või teha asju teisiti. Tulebki vaadata, kas kuskilt on võimalik lisatulu saada – ja laen ei ole tulu. Riigi tuludeks on maksud. Riigi põhikulud ei ole aga mitte ametnikele palgaks minevad summad, vaid erinevad sotsiaaltoetused, pensionid, haridus-, politsei- ja pääste-, aga kaitsekulud. Mis ei tähenda, et esimestega ei tuleks tegeleda, kuid isegi nende ära jätmisest ei piisa. Nii tulebki hinnata, mida me täpsemalt tahame ja kas oleme valmis selle eest maksma.

Teistsugune valitsus, teistsugune eelarvepoliitika? Väga võimalik, kuid kõik sõltub valitsuses olijaist aga ka Riigikogu koosseisust, nagu näitab eelmise Riigikogu koosseisu ajal toimunu. Võib-olla oleks eelarvepoliitika teistsuguse valitsusega mõneti, aga võib-olla ka kardinaalselt teistsugune. Kindel saab olla selles, et kui teistsuguse valimistulemuse tõttu saaksid praegused opositsioonierakonnad moodustada valitsuse, siis makse tõstmata nad kas jätaksid kõik oma valimislubadused täitmata või laseksid Eesti eelarve kordades suuremasse puudujääki isegi juhul, kui ellu viidaks veerand lubadustest. Mis selle tagajärg on, suudab pisutki mõtlev inimene ise järeldada.

Meeldib see meile või mitte, kuid riigieelarve korda seadmiseks tuleb teha kõike: tuleb leida kokkuhoiukohti, tuleb üle vaadata, kas me teeme ikka neid kõige vajalikumaid kulutusi, kuidas riigi raha kulutatakse ning tuleb tõsta ka tulusid ehk makse. Sellest järgmisena.