Maailma majanduse väljavaated

Aasta lõpus ja uue alguses mõeldakse ja räägitakse ikka palju minevikust, olevikust ja tulevikust. Majandus puudutab meid kõiki. Seetõttu olekski sobiv taaskord maailma ja Eesti majandustulevik ette võtta. See tekst käsitleb maailma, järgmine Eesti majanduse väljavaateid.

2013. aasta alguses tuleb endiselt tõdeda – nii nagu juba mitu aastat järjest -, et majanduses on äärmiselt ebakindlad ajad ning määramatus on suur. Viimast tuleb eriti meeles pidada kui tahame teada, mis võiks juhtuda lähiaastail. Samas ei tohi unustada, et konkreetsed sündmused paigutuvad üldistesse pikaajalistesse trendidesse ning nende ajalise määratlematuse tase on äärmiselt kõrge: mõne sündmuse toimumise tõenäosus on küllaltki suur, kuid selle täpset toimumisaega pole võimalik prognoosida.

Maailma muutvad protsessid

Neist protsessidest, mis juba on käimas ja muudavad oluliselt maailma, on päris palju viimastel aastatel räägitud ja kirjutatud. Kuid nad kipuvad siiski ununema, seetõttu kordan need lühidalt üle.

Maailma rahvastiku kasv ja vananemine, seda eriti jõukamates riikides, kuid ei tasu unustada ka Hiina kiiresti lähenevat jõudmist hetkeni, mil sealne rahvaarv langusesse sööstab.

Arengumaade ühiskondade muutumine, mis aeg-ajalt võtab üpris vägivaldseid vorme ning võib halvematel juhtudel viia ka suuremate sõjaliste konfliktideni naabritega või laiemalt.

Loodusressursside kättesaadavuse halvenemine nii eelnimetatu kui ka kättesaadavamate ja rikkalik-kumate maardlate ammendumise tõttu. Sellega seostuvad ka kasvavad probleemid toidu ning puhta vee nappusega.

Inimeste kasvav mobiilsus ja suurenevad rändevood: ahvatluseks on linnad ning jõukamad ja stabiilsemad riigid-piirkonnad, kusjuures ei tasu unustada, et ka majanduskriisis Euroopa oma jõukuse ja vägivalla puudumisega on väga suur ja ahvatlev sihtkoht.

Globaliseerumine, mis suurendab riikidevahelisi sõltuvuseoseid ja muudab nad järjest enam üksteisest sõltuvamaks ning lokaalselt raskemini juhitavaks. See tähendab, et justkui kauged, juhuslikud või väheolulised sündmused võivad lõppkokkuvõttes avaldada oluliselt suuremat mõju kui keegi suudab seda varasemalt ennustada.

Sellist lumepalliefekti suurendab ka internetistumine, mis küll annab võimaluse saada rohkem infot ja teadmisi, sj odavamalt, kuid info üleküllus raskendab otsuste tegemist, kuna väga keeruline on teha vahet olulisel ja mitteolulisel ning ausal ja manipuleeritud infol. Sel tulemusel suureneb halbade ja ekslike otsuste osakaal ja nende negatiivsed tagajärjed võimenduvad.

Maailmas on näha kahte justkui vastandlikku protsessi: ühtelt poolt kasvab väikeettevõtete arv, kuid samas on endiselt ja küllaltki kiiresti jätkumas ettevõtete koondumiste protsess. Viimane on juba loonud hiigelettevõtteid, mis suudavad pantvangistada valitsusi või paisata oma sisemiste juhtimisvigade tõttu raskustesse riike, vahel isegi mitmeid riike korraga. Ülevõtmiste, ühinemiste aga ka pankrottide kaudu toimuval konkurentsi vähenemisel mitmetes olulistes majandussektorites, eriti majanduse funktsioneerimiseks olulistes infrastruktuuri valdkondades (nt transpordi-, finants-, ITK sektori allsektorites) võivad olla tõsised tagajärjed majanduslikule stabiilsusele.

Jõukate riikide majanduspoliitiline ummikseis, mille lahendamine võtab aastaid, kui mitte aastakümneid, ja suure tõenäosusega ei toimu ilma tagasilöökideta ning toob kaasa rohkelt nii sise- kui ka välispoliitilisi kriise on lähiaastate tähelepanu tulipunktiks. Oluline on sealjuures see, et endiselt keelduvad suur osa otsustajatest tunnistamast, et tegemist on struktuurse ja seega pikaajalise, mitte majandustsüklilise ajutise probleemiga.

Jõuvahekordade muutumine maailmas nii regionaalselt kui ka laiemalt toob kaasa vastuolude kasvu riikide vahel, kasvatab protektsionismi, vaenulikkust ja võib halvemal juhul tähendada tõsiseid, sj sõjalisi, konflikte. On väga tõenäoline, et nn Lääne mõjuvõim ja autoriteet vähenevad, kuid see ei toimu kindlasti nii kiiresti kui mitmed arvamusliidrid seda pakuvad. Samuti ei pruugi kõigi praeguste favoriitide (nt Hiina, Venemaa) käsi käia pikaajaliselt kõige paremini.

Eelnevaga seostub üpris tõenäoliselt toimuv muutus õhtumaade eneseteadvuses, mis mõnedes riikides kulgeb sujuvamalt ja valutumalt, teistes suurte sisemiste ja väliste konfliktidega. See tähendab – eriti arvestades majanduses valitsevaid probleeme -, et ühiskond muutub ebastabiilsemaks ja üpris tõenäoliselt kasvab nii parem- kui ka vasakäärmusluse populaarsus.

Võib tunduda, et viimastel aspektidel on majandusega vähe pistmist, kuid need on allhoovused, mis annavad suuna riikide käitumisele, kui nad oma probleeme lahendada ja eesmärke saavutada püüavad. Majandusküsimused on riikidevaheliste suhte ilmselt üks olulisemaid, kui mitte tähtsaimaid, aspekte seda nii eesmärkide seadmises kui ka mõjutusvahendite arsenalis.

Jõukate riikide vaevaline kohandumine jätkub

Majandusteemalised diskussioonid keskenduvad ka 2013.aastal endiselt valdavalt Euroopale, kuid järjest enam saavad tähelepanu ka muud maailma piirkonnad (USA, Hiina, India jt). Euroopaski nihkub tähelepanu mõnevõrra enam eurotsoonist välja-jäävatele riikidele (eelkõige Suurbritanniale) ja eurotsooni sees on potentsiaali saada teravdatud tähelepanu seni suhteliselt mõõdukat tähelepanu nautinud riigid (nt Prantsusmaa).

Praegused suuremad probleemriigid – Kreeka, Portugal, Iirimaa ja Hispaania, kuid ärgem unustagam ka Islandit – võivad juba sel või järgmisel aastal anda teada ootamatult positiivsetest nihetest majanduses. Tegelikult on väikseid positiivseid uudiseid juba tulnud, kuid olulisemad saabuvad tõenäoliselt selle aasta II pooles või juba 2014. aastal, mil reformid ja ümberkorraldused hakkavad reaalselt vilja kandma. See tähendab, et nende – praeguste probleemriikide – majanduslik käekäik võib oluliselt paraneda ning neist võivad saada paljudele ootamatult konkurentsivõimelised riigid. Seda muidugi juhul kui reforme ja muudatusi ei hakka takistama sisemaised poliitilised probleemid.

Ümberkorraldusi edasilükkavad ja lühiajalisi poliitilisi meetmeid kasutavad riigid, sj mitmed suurriigid, leiavad end üpris tõenäoliselt seisust, kus praegustest halbadest valikutest on kasutus-kõlblikuks jäänud üksnes väga halvad. Suured riigid saavad küll nautida meedia, analüütikute ja turgude mõneti leebemat suhtumist, seda nii objektiivsetel (nt potentsiaalsete poliitiliste meetmete varieeruvus) kui ka ebaobjektiivsetel põhjustel (nt võimekus negatiivset infot pisendada või suruda läbi endale soodsamaid lahendusi rahvusvahelisel tasandil), kuid sealsed majandus-probleemid mõjutavad teisi riike oluliselt enam kui väikeriikide majandusraskused. Tootmismahtude langus Kreekas, Portugalis või Eestis on nende riikide probleem, tootmismahtude langus Saksa-maal, Suurbritannias või USAs kogu maailma oma. On näha, et USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, aga ka Itaalia püüetel oma eelarvekulutusi ohjata ning majandust ergutada ei ole senini selget positiivset tulemust, valdavalt on siiski turgude teatud ootuste, mis tihtipeale ei ole ratsionaalselt põhjendatavad, täitmisega (nt nn USA eelarvekuristiku küsimus). Sellises olukorras tuleb loota, et asjad ei lähe halvemaks, kuid tõenäolisem on, et ühel hetkel tuleb ka suurriikidel ikkagi hakata tegelema ka majandusprobleemide süvapõhjuste lahendami-sega ehk majanduse ümberkorraldamisega. See tähendab paratamatult tootmismahtude ja nõudluse vähenemist ning tööpuuduse kasvu kas lühemaks või pikemaks ajaks, seda siis juba olenevalt sellest, kuidas konkreetselt käitutakse.

On üpris tõenäoline, et USA jääb järgmiseks neljaks aastaks kõõluma nn eelarvekuristiku servale. Suurbritannia ei suuda teha selget otsust, milline peaks olema tema suhe ELiga ning kui mingile otsusele ka jõutakse, siis igal juhul on sellel negatiivsed tagajärjed vähemalt sisepoliitilisele stabiilsusele, kuid võimalik, et ka majanduslikele väljavaadetele. Prantsusmaa püüab teha sotsialistlikku pööret, ettevõtlus reageerib sellele ootus-päraselt investeeringute vähendamise ja kapitali väljavooluga, millele valitsus vastab vähemalt esialgu järgmiste sotsialistlike ja tsentraliseerivate sammudega; tõenäoliselt tähendab see lõpuks mõne aasta pikkust patiseisu, mis ehk laheneb järgmiste üldvalimistega. Kuid siis tuleb ka lõpuks probleeme lahendama hakata.

Probleemivabad pole aga ka need riigid, mis praegu paistavad olevat suhteliselt heas seisus, seda vaatamata välisnõudluse nõrkusest tingitud väga tagasihoidlikust majanduskasvust või isegi -langusest. Mõnes riigis on liialt kiirelt kasvanud erasektori või riigi võlg (mõnes mõlemad), teises on kiire tootmiskulude kasv vähendamas tuleviku kasvuvõimalusi, suuremas osas riikides on sotsiaalsüsteemid mittekohased vananeva rahvastiku jaoks jne. Eelnevat arvestades tulebki valmis olla „ootamatult“ lahvatavateks kriisideks ühes või teises jõukas riigis.

Arengumaade suhteliselt head, kuid riskirohked väljavaated

Kuigi arengumaade kasvuväljavaated on jõukate omadest paremad, on sealsete probleemide mitmekesisus ja iseloom tihtipeale potentsiaalselt hävitavamate tagajärgedega, seda eelkõige küll kohalikele inimestele. Kiirestikasvavate majanduste tüüpilised probleemid – üleinvesteerimine, logisev pangandus- ja õigussüsteem, korruptsioon ja kulude kiire kasvu tõttu konkurentsivõime (tihti-peale on selleks ainsaks eeliseks ju tootmise odavus) vähenemine – pole maailmast kuskile kadunud. Neile lisandub kokteil sise- ja välispoliitilistest pingetest, mis toitub kasvavast ebavõrd-susest, põlvkondade, rahvusgruppide ja muudest vastuoludest ühiskonnas, aga ka kasvavast riiklikust enesekindlusest, mis võib viia väliskonfliktideni, mis paremal juhul väljendub sõnasõjas, kuid halvemal (aga tõenäoliselt väiksema võimalusena) reaalses relvakonfliktis; vahepealseteks variantideks on erinevad majandussuhtlust halvendavad meetmed.

Ei tasu ka unustada, et suured kasvunumbrid tulenevad väga madalast tasemest, reaalselt on arengumaade inimeste keskmine jõukus kordades väiksem jõukamate riikide omast. Seetõttu on põhjendamatu rääkida ka Hiina või arengumaade positsiooni kardinaalsest muutumisest maailma majanduses. Jah, nende osakaal ja tähtsus kasvavad, kuid suhteliselt jääb enamus neist endiselt vaesteks. Arengumaade mõju väljendub eelkõige kollektiivses tegevuses, kuid on üpris tõenäoline, et nendevahelised vastuolud tulevikus kasvavad. Põhjusi selleks on küllaga. Näiteks pole Aafrika riigid enam nii vaimustnud Hiina investeeringutest kui veel mõned aastad tagasi, sest on selgunud, et ka sealsed investeeringud pole omakasupüüdmatud (olles tihtipeale omakasupüüdlikumad endiste kolonisaatorite omadest, keda hoiab nö joonel ajalooline minevik). Hiina on kaotamas alltööd veelgi odavamatele naaberriikidele (nt Vietnam, Laos, uuena lisandub nimekirja ilmselt Birma), kuid ka stabiilsematele Aafrika riikidele. Ladina-Ameerika ei ole oma poliitilistelt vaadetelt sugugi ühtne ja sealsed poliitilised protsessid võivad tähendada ebastabiilsust nii mõneski riigis ning suurendada vastuolusid riikide vahel.

Hinnasurved võivad ajutiselt nõrgeneda

Nafta (ja üldisemalt energiatoodete) hinnad jäävad endiselt suuresti sõltuma sellest, mis toimub naftatootjariikides ehk siis Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas. Sealsete ühiskondade sotsiaalne ja poliitiline stabiilsus on aga minevikku jäänud; ühiskondlikud ümberkorraldused võivad mõnedes riikides küll toimunud rahumeelselt, kuid tõenäoliselt ei suudeta vähemalt lühiajalist ebastabiilsust kuskil vältida. Kildagaasi buum Põhja-Ameerikas ei tähenda, et sama korduks Euroopas, kuigi USAs toimuval on teatavad positiivsed mõjud ka siinsetele maagaasi hindadele – küsimus on vedelgaasi sisseveo võimalustes. Nafta ja maagaasi eksporditulude vähenemine tähendaks tõsiseid probleeme Venemaa majandusele, millele praegune valitsus üpris tõenäoliselt reageeriks suurema tsentraliseerimise ja majandusse sekkumisega, mis pisut pikemaajalises perspektiivis nõrgestaks majandust päris oluliselt, kuigi võib – aga ei pruugi, arvestades tõenäolist kapitali väljavoolu – lühiajaliselt isegi häid tulemusi anda.

Muidugi mõjutab maavarade hindu nõudlus – kuna selle kasv aeglustub (jõukad riigid ei kasva kiiresti), siis on tõenäoline, et hinnatõus pidurdub, kuid kuna nõudlus kasvab, siis hinnad ikkagi tõusevad. Samas ei saa välistada, et mõnede maavarade hinnad lühiajaliselt langevad või mõnede tõus ka kiireneb, sest küsimus on tihtipeale selles, millestes toodetes konkreetset maavara toorainena kasutatakse. Hinnad võivad ka poliitiliste protsesside mõjul ootamatult üles või alla lennata. Toiduainete hinnad püsivad üldisel tõusutrendil, kuid jäävad kõikuma olenevalt saagikusest. Seetõttu võib juhtuda, et mõnel aastal mõne põllumajandussaaduse hinnad langevad oluliselt. Ei tasu unustada ka administratiivseid otsuseid (nt taastuvenergia toetustel) ja poliitilisi protsesse olulisemates tootjariikides (nt kohvi, kakao jmt puhul).

Odav raha ei tähenda kasvu

Kuna väga paljud riigid püüavad oma majandus-probleeme pehmendada lõdva rahapoliitikaga (madalad intressimäärad, rahatrükk), siis on raha hind maailmas suhteliselt odav – jõukamates piirkondades isegi väga odav – päris mitmeks aastaks. See aga tähendab eelkõige püsivat, kuigi mitte väga kiiret, globaalset inflatsiooni. Rahaturgudel sõltuvad intressimäärad endiselt eelkõige oletustest konkreetse riigi majandusseisu ja selle väljavaadete kohta; ja siin on järsud kõikumised endiselt tõenäolised.

Laenamisvõimalused ei pruugi aga paraneda, sest endiselt on nii maailmas aga ka eurotsoonis palju probleemseid panku, laenuressurssi napib ning hirmud ei lase laene anda ega erguta neid ka võtma. Kuigi rahaliste investeeringute madal tootlikkus peaks säästmist pärssima, on jõukamate riikide tarbijate hirmud piisavalt suured, et toetada säästmist tarbimise ees sj eelistades just turvalise-maid ja vähem tulukamaid säästmisviise. Suhteliselt kõrge inflatsioon tähendab aga seda, et reaalselt säästude väärtus tõenäoliselt langeb või kasvab väga vähe. See omakorda on oluline surve pikaajalistele säästuplaanidele, sj pensionisüstee-midele.

On tõenäoline, et USA dollar nõrgeneb, kuid konkreetne kurss sõltub olulisel määral sellest, kuidas antud ajahetkel omavahel suhtestuvad USA ja teiste riikide (sj eurotsooni) majandused (ja majandusuudised) ning kuidas USA oma eelarve-probleeme lahendab. Dollari nõrgenemine on probleemiks paljudele riikidele, mille valuutad seetõttu tugevnevad tuues kaasa kasvava inflatsiooni ja konkurentsivõime nõrgenemise. Konkurentsivõime tõstmine eeldaks investeeringuid kaasaegsemasse tootmisesse ja liikumist kõrgema lisandväärtusega tootmise suunas, kuid eelpool-kirjeldatud ärikeskkonna riskid ei lase sellel tihtipeale juhtuda.

Lühidalt kokkuvõttes võibki tõdeda, et maailma-majanduses jätkuvad „huvitavad“ ajad: seda eelkõige heitlikkuse ja ootamatuste tõttu.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s