Hakkasin kirjutama sellest, miks ma kandideerin Reformierakonna juhatusse. Sellest pidi tulema lühike valimistutvustus. Tuli välja pisut enam. Ma ei kirjuta sellest, mis läks valesti. Ma kirjutan sellest, mis mind häirib ja mis peaks olema teisiti ning pisut sellest, mida tuleks teha. Praktilisi ja konkreetseid ettepanekuid on selles tekstis vähe. Lihtsalt neid võimalike tegevusi on niivõrd palju, et neid ei mahuta siia ära.

Mina usun, et ühiskonda viib edasi inimeste vaba tahe ja koostöö. Samuti eelistan ma kokkuleppeid teravale sõnavahetusele või konfliktile. Kokkulepped ei tähenda oma põhimõtetest loobumist, tegelikult on heade kokkulepete tegemiseks vaja just nendest kinnihoidmist. Oluline on ka julgus otsustada, vastutada, eksimusi tunnistada, arvamusi muuta. See tähendab oskust pidevalt õppida, õppida nii teiste kui ka enda kogemusest. Ja õppida tuleb nii inimestel, organisatsioonidel kui ka riikidel.

Tuleb osata, ja mulle tundub, et Eestis tuleb ka õppida, vabandust paluma ja andeks andma. Ma ei mõista seda, kui mingeid aastate, isegi aastakümnete taguseid tegusid või sõnu ikka veel kibedalt või pilkavalt meelde tuletatakse, üksteist süüdistatakse ja oma võimalike tegevusi kibestumusest tulenevalt piiratakse. See on nii inimeste omavahelises suhtlemises, vähem ettevõtluses, kuid eriti levinud poliitikas. Ettevõtluses on näha, et seal, kus omavahel nagistatakse, asjad ei edene, seal, kus suudetakse mõista, et vahel läheb ühel hästi, siis teisel, ja koostööst on kasu, ollakse edukad. Pidev vimmavedamine ja kahtlustamine ei vii asja edasi, vaid hoopis tagasi.

Me näeme, et inimeste otsustusvõime kahtluse alla seadmine on viimastel aastatel järjest kasvanud. Samuti nõutakse üha enam, et riik ütleks, käsiks, annaks, karistaks … Kui midagi kuskil juhtub või läheb valesti, siis küsitakse ikka ja jälle, miks pole asjad täpselt reguleeritud, miks keegi ei vastuta – kusjuures vastutamine tähendab piltlikult öeldes inimese ristilöömist -, miks kedagi ei karistata, sealjuures võimalikult karmilt. Ikka ja jälle tahetakse seadustes täpselt reguleerida pisiasju, no, kui mitte seadustes, siis vähemalt määrustes.

Kuid sellist kõiges reguleeritud riiki pole võimalik luua, sest maailm muutub pidevalt. Ikka ja jälle juhtub midagi, mida pole võimalik ette näha. Meie oleme aga jõudnud oma reguleerimistega olukorda, kus ametnikud ei julge enam otsuseid langetada kui paberil pole konkreetset ja täpset punkti, kuidas ja mis. Me oleme jõudnud olukorda, kus asju ei suudeta lahendada inimlikult, paindlikult ja loominguliselt. Me oleme jõudnud olukorda, kus „juriidiliselt on kõik korrektne“ aga hinges midagi kriibib ning me ei saa midagi muuta.

Me ei saa niimoodi edasi minna. Selleks, et Eesti muutuks paremaks, on oluline inimeste otsustusvabadus. Haritud, eneseteadlikud inimesed, kes saavad ise valikuid teha, teevad seda ka vastutustundlikult ja teisi ühiskonna liikmeid arvestavalt. Riik peab usaldama oma kodanikku, sest siis usaldab kodanik ka riiki. Regulatsioonid ja karistused peavad olema minimaalselt hädavajalikud ning kehtestatud viisil ja tasemel, mis on otstarbekas.

Me peaksime ka alati uut regulatsiooni kehtestades mõtlema, kas ühte või teist asja peab ikka paberile ja ametlikult kirja panema – järsku aitab omavahelisest kokkuleppest. Võib ju vastu väita, et alati on inimesi, kes kokkulepetest kinni ei pea, kes rikuvad kirjutamata reegleid, kes väänavad seadusi ja jokitavad. Aga kas üksikute pärast peab kannatama enamus? Kas kõiki eetiliselt kaheldavaid tegusid tuleb seadusega karistada või saab selliste tegude eest karistamise korraldada kuidagi teisiti? Ma arvan, et saab. Tõsi, see eeldab, et me kõik vaataksime enda sisse ja mõõdaksime tegusid enam-vähem ühesuguse mõõdupuuga. Ühegi inimese positsioon – olgu siis riigiametis või rikkusest tulenev – ei anna talle privileegi väänata seadusi või eetikanorme.

Meie ümber on väga palju erinevaid inimesi oma erinevate olemuste, arusaamade, oskuste ja tahtmistega, erineva vanuse ja elukogemusega ning see on nii töökollektiivi, kogukonna, omavalitsuse kui ka riigi rikkus ja tugevus. Eelarvamused – ükskõik, kelle suhtes või kelle omad – ei aita Eestit mitte kuidagi edasi. Samamoodi ei aita see, kui me peame end teistest põhimõtteliselt paremaks, õigemaks või erilisemaks. Inimene on ikka inimene olenemata oma päritolust, elukohast, vanusest, haridusest või usust. Mille üle tuleb aga diskuteerida, on inimeste teod, kas siis juba tehtud või plaanitavad – neid saab hinnata, neid saab kaaluda õiguse, õigluse, paremuse või halvemuse põhjal. Kuid diskussioon on viisakas oma seisukohtade esitamine ja põhjendamine, teiste arvamuste kuulamine ja mõista püüdmine, üksteise veenmine. Just sellised arutelud võimaldavad lahendada probleeme parimal viisil.

Muidugi, alati ei saa lõpmatuseni arutleda, lõpuks tuleb langetada ka otsuseid. Vahel väga raskeid, ebapopulaarseid, ebameeldivaid. Tõeline juht, liider, julgeb selliseid otsuseid teha. Ta põhjendab neid selgelt, teades, et kindlasti on neid, kes temaga ei nõustu, kes teda kritiseerivad, kuid ta on veendunud, et just sellist otsust on vaja antud hetkel teha. Vahel selgub, et tehtud otsused ei olnud parimad, nad võivad olla suisa valed. Siis tuleb seda tunnistada. Pole põhjust karta vigade ja eksimuste tunnistamist. Inimesed eksivad. Isegi jumal(ad) eksivad. Hea juhi ja liidri tunnus on julgus: julgus otsustada, julgus tunnistada vigu, julgus kuulata teisi arvamusi, julgus oma seisukohti ja arvamust muuta, kui selleks on põhjust.

Praktiliste asjade juures on minu arvates tähtsamad kolm teemat, millega tuleb Eesti riigil tegeleda. Kindlasti on teisigi – näiteks järgnevalt mainimata julgeolek -, kuid ma nimetaks neid, mille puhul on oluline, see millise valiku me teeme ning mulle tundub, et me ei ole viimasel ajal just parimaid valikuid teinud ja ka lähitulevik paistab selles osas tulevat kehvapoolne.

Esiteks ettevõtlikud inimesed. Ümberjagamine, mis nüüdseks on saanud Eesti riigi ametlikuks poliitikaks, ei too majanduskasvu. Ümber saab jagada üksnes seda, mida on teenitud. Kui teenitav summa ei kasva, siis võib küll rohkem ümber jagada, kuid kokku võttes suurt, saati siis püsivat, lisa sellest ei tule. Jah, lühiajaliselt võib tulla ümberjaotamise suurendamisest lisakasvu, sest saajad lähevad ja kulutavad saadud tulu ära. Kuid samas vähenevad säästud ning see tähendab, et väheneb ka võimekus investeerida ja seega suurenevad tulevikuriskid. Selleks, et rohkem ümber jagada, tuleb kõige pealt kasvatada majandust ehk ettevõtlust, Eesti oludes eelkõige eksporti.

Eesti majandus on jõudnud seisu, kus ekspordi kasvatamine odava tööjõu toel pole enam ammu võimalik. Me saame toetuda üksnes teadmistele ja oskustele, see tähendab, et me vajame haritud ja kompetentsed inimesed. On ülimalt oluline, et iga Eesti inimene saaks oma võimed parimal võimalikul viisil rakendada – see on kasulik nii Eesti riigile, kuid eelkõige inimestele endile. Ma olen üpris kindel, et suurem osa inimesi tahaks oma tulusid ise teenida. Teenitavate tulude kasv on võimalik üksnes siis, kui ettevõtetes suudetakse toota kaupu ja pakkuda teenuseid, mis annavad ettevõttele piisavalt head tulu. See hea tulu võimaldab investeerida, võimaldab maksta kõrgemaid palkasid ja luua paremaid töötingimusi, aga ka sama maksumäära juures rohkem maksusid maksta. Selleks, et selliseid hästi tulu teenivaid kaupu toota ja teenuseid pakkuda, peavad nii ettevõtjate kui ka töötajate oskused olema praegusest oluliselt paremad. Õnneks on võimalik oskusi omandada ja Eesti inimeste haridustase on piisavalt kõrge, et seda teha kiiresti ja edukalt. Tuleb lihtsalt tahta, tuleb lihtsalt õppida ning muidugi tuleb õppida seda, mida vaja. Õppida tuleb nii töötajail kui ka ettevõtjail ja juhtidel. Jah, õppimine ei anna efekti homme või ülehomme, vaid hoopis aastate pärast, kuid ka paari aastaga on võimalik ühtteist olulist saavutada. Loomulikult kui tahta ja kui selle nimel tegutseda.

Ümberjaotamine eksisteerib igas ühiskonnas – alati on ühiskonna tugevamad liikmed toetanud nõrgemaid. Veel sajand tagasi kehtis põhimõte, et iga vald pidi toitma oma vaesed ja orvud. Tänapäeval vaadatakse asju laiemalt, kuid põhimõte peaks olema sama: ühiskond peab aitama oma nõrgemaid liikmeid. Kuidas seda teha? Riigi või kogukonna poolt pakutav tugi peab olema asjakohane ja otstarbekalt korraldatud, siis on võimalik senisest palju rohkem saavutada. Me ei ole nii rikkad, et suudaksime jagada kõigile võrdselt. Ja kas peaksime? Ma arvan, et mitte. Me peame aitama neid, kes ei saa ise mingil põhjusel hakkama. Seda peab tegema viisil, mis on parim nende inimeste probleemide lahendamiseks, ning viisil, mis on finantsiliselt kestev ühiskonna jaoks. Ma usun, et enamus inimesi tahab võimalikult paljude asjadega ise toime tulla ning soovivad abi just mõõdukal ja arukal moel. Raha mõõdutundetu laiali jagamine – mida rohkem, seda uhkem, küll valijale meeldib – ei saa pikalt kesta, sest ühel hetkel pole enam midagi jagada.

Ma püüdsin kirjeldada mõningaid põhimõtteid, millest minu arvates peaks lähtuma edukas ühiskond oma tegevuses, millele tähelepanu pöörama ja mida vältima. Ma annan endale väga hästi aru, et Reformierakond on nii mõnigi kord neist põhimõtteist vähemal või rohkemal määral kõrvale kaldunud. Samas – olles näinud viimase kuu-kahe jooksul erakonna sees toimunut, seda, millest räägitakse ja mille üle arutletakse – olen ma veendunud, et just Reformierakonnal on tahet ja võimekust neid põhimõtteid rakendada. Just seepärast ma ka kandideerin juhatusse.