See kirjatükk tuli sellest, et vahel tuleb need kõige üldisemad asjad üle käia, sest asjad ei ole enam (?) paljudele selged. Seisis kaua, kuid minu arvates ei muutnud kasutuks.

Aeg-ajalt on kurdetud, et peale Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamist pole Eestil ühte ühendavat sihti, mille nimel kogu riik tegutseks. Olen seda meelt, et ehk ei peakski meil selliseid väga konkreetseid sihte olema, kuid mingi ettekujutus, kuhu me tahaksime jõuda, võiks siiski olla. See aitaks meil riigina oma tegevusi paremini ja süsteemsemalt planeerida. Ma ei räägi põhiseaduses kirjapandust, vaid millestki konkreetsemast ja vähem igavikulisemast, Eesti elanikule lähemal olevast. Neid eesmärke ja ideaale võib olla ka mitu kui nad üksteist kenasti täiendavad, sest me kõik näeme asju ja tulevikku ju mõneti erineva nurga alt.

Minu ideaalis on Eestis rohkelt suuremaid ja väiksemaid ettevõtteid, mis kasutades kõige kaasaegsemaid tehnoloogiaid toodavad kaupu ja pakuvad teenuseid, mida saab müüa kogu maailmas, sest Eesti kaubamärk on kvaliteet ja uuendusmeelsus. See kõik toetub meie heale haridusele, tervetele ja energilistele ning eelkõige nutikatele inimestele, kes on valmis end ikka ja jälle täiendama uute teadmiste ja oskustega.

Meie sissetulekud on piisavad selleks, et elada väärikalt ka kõrge vanuseni, luua lastele ja noortele arenguks parimad võimalused ning hoida ja arendada oma elukeskkonda mõnusaks ja tervislikuks. See, kas me oleme Euroopa viie rikkaima riigi seas, pole oluline, tähtis on see, et meil kõigil on siin hea elada, et kõik, kes tahavad kaasa lüüa, saavad seda oma võimete kohaselt teha, et riik suudab tuge või abi vajavaid piisavalt aidata ning ei pärsi nutikust ja isetegemise soovi.

See kõik on võimalik ja selle üheks aluskiviks on tugev ja korras majandus. See tähendab, et riigi majandus kogu oma mitmekesisuses suudab edukalt kohaneda muutuvate oludega, olgu selleks siis maailmas või ka koduriigis toimuv, kas poliitilised, tehnoloogilised, ühiskondlikud või demograafilised protsessid. Ehk siis – majanduse tugevus on paratamatult seotud kohanemisvõime ja paindlikkusega, sellega, kuivõrd ollakse valmis end muutma ja kohanduma ning kuivõrd kiiresti seda suudetakse teha.

Väikeste riikide ja majanduste üks suuri eeliseid on paindlikkus ja Eesti on osanud seda eelist seni valdavalt edukalt kasutada. Eesti edu alus alates meie taasiseseisvumisest on olnud oskus kohanduda ja muutuda, mida on toetanud valmisolek uuendusteks. Muidugi ei ole kõik toimunud sujuvalt ja tagasilöökideta. Vahel oleme keskkonda valesti hinnanud ja vahel on meil teadmistest puudu jäänud – neid põhjusi ei tasu häbeneda, sest samu vigu on teinud kõik riigid ja korduvalt. Kuid vigadest tuleb õppida, sest öeldakse ju, et tark õpib teiste vigadest, loll ka enda omadestki mitte.

Eesti on suutnud kiirelt reageerida mõningatele tehnoloogilistele muutustele, seda eelkõige IKT valdkonnas. Samas on valdkondi, kus meie kohandumisvõime on olnud kehv. Juba aastaid räägitakse sellest, et kui avalikus sektoris on digipööre olnud edukas, siis tootmises on asjad kehvad. Tootlikkuse tõstmine on olnud vaevaline, meil on väga palju ajast ja arust tootmiskorraldust ja konkurentsivõimet pärssivaid arusaamu. Kohandumine väheneva ja vananeva tööjõu pakkumisega võiks olla kiirem, inimeste valmisolek aktsepteerida, et tööelu ei ole praegu ja tulevikus samasugune kui aastat kümme-kakskümmend tagasi, peaks olema suurem, sest see teeks lihtsamaks muutustega toimetuleku.

Ühelt poolt võib mõista seda inimlikku mugavust: seni, kuni saab vanaviisi, ei taha meist paljud oma toimetamisviisi muuta. Kuid selline suhtumine maksab tihtipeale valusalt kätte. Need, kes suudavad muutusi aktsepteerida varakult ja oma tegevusi nendega kiiresti kohandada, võidavad enim. See kehtib nii ettevõtete kui ka ühiskonna tasandil. Nii et ma sooviksin, et meie inimeste – olgu nad siis ettevõtjad, palgalised või ametnikud – valmisolek oma senist toimetamist muuta suureneks. Et me mõistaksime vajadust tootmist digitaliseerida ja automatiseerida, et me mõistaksime vajadust õppida ja uusi oskusi omandada ning et me võtaksime selle kõik võimalikult kiiresti ette. Probleem on seda suurem, et muutusteks valmisolek on väiksem just nende inimeste seas, kes muutusest kõige enam kannatavad. Nii ongi soovist säilitada kõike endisena saanud hirm, mis omakorda toidab vaenulikkust ja tigedust, seda kogu ühiskonnas.

Majandus vajab dünaamika kõrval siiski ka stabiilsust, kuid stabiilsus majanduses ei tähenda mitte seisakut, vaid tuleviku prognoositavust. Prognoosid ei saa kunagi olla täpsed, mida kaugemale tulevikku me tahame vaadata, seda ebatäpsemaks muutuvad prognoosid. Ometigi me teeme neid. Seda põhjusel, et hinnata, milliseks tulevik kujuneb eeldustel, mis me prognoosi tegemisel arvesse võtame. Kui meile tulemus ei meeldi, saame hakata tegelema eelduste muutmisega ja seega ka meile ebameeldiva tuleviku väljavaate vähendamise ja kaotamisega.

Turumajanduse loomupäraseks osaks on majandustsüklid ehk tõusu- ja langusajad. Seda kõikumist ei ole võimalik kaotada, küll on võimalik seda pehmendada. See on üks olulisemaid valitsuse majanduspoliitika ülesandeid. Väiksemate kõikumistega majandus on stabiilsem ja turvalisem nii ettevõtjaile kui ka töötajaile, samuti annab ühtlasem majanduskasv kokkuvõttes parema tulemuse kui suurte võngetega kasv. Majandustsüklite pehmendamiseks ei tohi valitsus majanduslikult parematel aegadel majanduskasvule hoogu anda, vaid peab vajadusel isegi majandust jahutama; majanduslikult kehvematel aegadel tuleb jälle majandust ergutada. Just sellest tõdemusest tuleneb struktuurse eelarvetasakaalu mõte: kui struktuurne eelarve on puudujäägis, siis valitsus kütab kuumenevat majandust. Kuumenev majandus on kiirelt tõusvad hinnad, vähenev kvaliteet ja tootlikkus ning majanduslanguse riski suurenemine.

Niisiis ei ole struktuurne eelarve seis mitte lihtsalt eelarvet iseloomustav näitaja, see on tegelikult hinnang valitsuse majanduspoliitika kvaliteedile. Tugevat majandust iseloomustub tugev majanduspoliitika ehk siis struktuurselt tasakaalus eelarve. Seda mitte keskmiselt mingi ajaperioodi jooksul, vaid iga-aastaselt.

Turumajanduse loomupäraseks osaks on ka konkurents: alati on edukamaid ettevõtteid, mis inspireerivad uusi tulijaid, aga ka läbikukkujaid, mis annavad teed esimestele. Konkurents ning ettevõtete tekkimine ja kadumine on loomulikud protsessid, mis tagavad, et tootmine oleks võimalikult efektiivne ja et tehnoloogia areneks. Kui aga vaatame asju ühe konkreetse ettevõtja vaatenurgast, siis tema jaoks on majandustsüklid ja konkurents riskid, millega tal tuleb pidevalt arvestada. Nad tekitavad paratamatult  ebakindlust, mistõttu on ettevõtja jaoks oluline, et muud tema tegutsemist mõjutavad protsessid oleksid võimalikult hästi ennustatavad.

Riik saab seda kindlustunnet ja stabiilsust pakkuda: muudatused, mis on seadusandluses või maksustamises paratamatud, peavad olema arusaadavad, ennustatavad ja prognoositavad. Ulatuslikud, järsud ja põhjendamatud muudatused, eriti segadus protsessi suuna juures, tekitavad ebakindlust. Selle ebaluse tagajärgi näeme oma täies ilus mõne aasta pärast, kui ebakindluse tõttu tegemata jäetud investeeringute tõttu jääb tootmine tehnoloogiliselt ja mahult konkurentidest maha. Mahajäämuse ületamine nõuab suuri pingutusi: eestlane teab seda omast kogemusest viimase veerandsajandi jooksul.

Tugev majandus toetub otsustele, mis on tehtud pikaajalisi arenguid silmas pidades. Nagu eespool osutatud, on tulevikku keeruline ennustada, kuid on päris palju protsesse, mille prognoositavus on hea ka kümnest aastast kaugemale vaadates. Eelkõige puudutab see rahvastikuga seotud arenguid: sündimus, suremus, vananemine on protsessid, mis muutuvad aeglaselt, nende mõjutamine ei ole lihtne ja ei anna kiireid tulemusi. Hariduse või tervise hoidmisega tehtud valikud mõjutavad meie elukäiku lapseeast hauani ehk siis täna sündinud laste puhul enam kui 80 aastat. Kõigel sellel on mõju meie teadmistele ja oskustele, võimekusele majandust ja ühiskonda arendada ja edendada, riigi ja inimeste kulutamisvajadustele ja tegevustele.

Väga vähesed inimesed langetavad oma otsuseid nii pikka ajaperspektiivi silmas pidades. Ka ettevõtted mõtlevad väga harva pikemas ajaperspektiivis kui viis aastat. Kuid riik peab seda tegema – ta peab hindama võimalikke arenguid, riske ja võimalusi ning vajadusel sobival viisil sekkuma. Valitsus ja parlament vastutavad selle eest, et riiki arendades mõeldaks ka pikka ajaperspektiivi silmas pidades. Küsimus ei ole mitte üksnes rahvuse kestma jäämises, küsimus on ka selles, millises riigis me elame, meil on vaja haritud, terveid ja energilisi inimesi.

Ettevõtjad on inimesed, kes ei karda riskeerida ja kes julgevad ise otsuseid langetada. Nad ei armasta, kui keegi nende tegemistesse liialt sekkub või küsimata õpetussõnu jagab. Seetõttu ei taha ettevõtjad, et riik nende tegevusse vajaduseta sekkuks, samas mõistavad nad, et teatud riigipoolne regulatsioon on neilegi vajalik. Samuti mõistavad nad, et riigil on kulud, milleks on vaja makse koguda. Ettevõtjad ei ole isekad inimesed, kes tahaksid üksnes saada ja mitte midagi vastu anda. Nad tahavad, et nende poolt saadu ja antu oleksid mõistlikult tasakaalus ning – nagu osutatud – nende tegevusse ilma põhjuseta ei sekkutaks. Just siis on ka ettevõtjad tegusad ja majandus kasvab.

Riigil ei ole vajadust oma nina igale poole toppida – päris paljud meist mäletavad, milline oli riigikeskse majandamise lõpp 80ndatel. Piisab sellest, kui riik toimetab seal, kus teda tõesti vaja on. Ehk siis riik peab looma keskkonna, mis toetab tugevat ja stabiilset majandust. Selle osaks on õiglane seadusandlus, tasakaalus eelarvepoliitika koos aruka maksusüsteemi ja mõistliku kulupoliitikaga, kvaliteetsed haridus- ja sotsiaalsüsteemid ning innovatsiooni ja nutikust toetavad mehhanismid ühiskonnas. Riik saab olla eeskujuks ja toeks uute rakenduste kasutusele võtmisel, kuid ta peab eelkõige olema efektiivne ja toimekas. Viimane on Eesti jaoks ülimalt oluline, sest vananeva ja väheneva rahvastiku puhul on kulude kasv ja tulude vähenemine baasprognoosina ette antud.

Seega baasprognoosi muutmine nõuab loobumist nii mõnestki lahendusest, mis omas ajas olid edumeelsed. Meil ei ole palju võimalusi teiste riikide tegevusi kopeerida – ja ega nad ilmselt täpselt meile sobikski -, kuid meil on võimalik õppida. Õppida tulebki meil kõigil järgmistel kümnenditel palju, uute teadmiste ja oskusteta pole võimalik tulevikus ühelgi meist ja Eesti riigil tervikuna edukalt toime tulla.