Meil ei ole enam pandeemia, on epideemia. 760 nakatunud 24 tunni jooksul. Asjad lähevad aina hullemaks. Aga mida teeb valitsus ja koalitsioon?

Valitsus ajab segast juttu. See, kuidas viimastel päevadel on räägitud õppetöö korraldusest, on lihtsalt sigadus. Me ei ela põnevusfilmis, kus peaks iga hetk ootama uut pööret!

Iga vastutustundlik juht oleks esmalt läbi mõelnud, mida ta tahab saavutada ja kuidas ning seejärel rääkinud sellest asjasse puutuvatega ja siis avalikult viisil, et asi oleks kõigile arusaadav olnud. Aga oli vaja koguda poliitpunkte.

Segane jutt peegeldab segaseid mõtteid. Ja just nii praegu asi ka paistab. Valitsusliikmed ei moodusta ammugi ühtset valitsust: meil on punt soliste, kes tegelevad isiklike menupunktide jahtimisega. Arusaama, mis toimub ja mida peaks tegema, ei paista olevat. Otsustada ei juleta. Ekspertide – eelkõige ühiskonna ja majanduse toimimist mõistvate – kaasamine paistab olevat napp ning vastavalt soovituste meeldivusele. See on juba kuid nii.

Keerulistel aegadel ja kriisi sees juhtubki nii, et vahel tuleb otsuseid ümber teha, sest info ja teadmised muutuvad. Siis öeldaksegi, et saime teada, et on nii ja seetõttu otsustasime oma varasemat otsust muuta. Otsuste muutmine ei saa käia lipa-lapa ja iga poole tunni tagant, vaid põhjendatult. Valitsuse praegune käitmine näitab hoolimatust rahva vastu.

Kuigi kriisis on ootamatusi, siis täiesti arusaamatu on, miks ei oldud praeguseks vähimalgi määral valmis. Kevadest alates on teada, et tuleb teine laine, et see võib tulla hullem. Kas kellelgi on tunne, et suvel selleks laineks valmistuti? Minul ei ole. Tean, et haiglates valmistuti, veel mõningates kohtades, kuid valitsuses mitte.

• Sest kuidas on võimalik, et detsembriski pole olemas selget vaktsineerimisplaani?
• Kuidas on võimalik, et pole mõeldud olukorrale, kui meditsiinitöötajaist jääb puudu?
• Kuidas on võimalik, et pole mõeldud kooli- ja õppetöö korraldusele (koole kinni ei panda!)?
• Kuidas on võimalik, et pole mõeldud olukorrale, kus on vaja ettevõtteid sulgeda (ja seotud kompensatsioonidele) või konkreetsetes piirkondades rangemaid meetmeid rakendada?
• Kuidas on võimalik, et mitte kellelgi ei tulnud pähe mõelda isolotsiooni saadetute sissetulekute hüvitamisele (palka ei saa ju, kui tööl ei käi)? Põhjus, miks väga paljud madala sissetulekuga inimesed ka nakatunutena tööl käisid või välitsid arsti poole pöördumist, on just selles.
• Ma ei räägi sellest, et ilmselgelt pole mõeldud, kuidas venekeelseteni adekvaatne info ja valitsuse soovitused/korraldused viia.

Kriisiks valmistumine tähendab erinevate variantide hindamist ning nendeks valmistumist. Riigikogus oleme sellele korduvalt tähelepanu osutanud, kuid kõik püüded ergutada valitsust kogemustest õppima või ettevalmistuma, on lõppenud koalitsiooni poolsete mahahääletamistega ja selgitusega, et valitsus juba teeb, aga lihtsalt vaikimisega. Kas kellelgi on arusaamist, mida valitsus siis tegi?

Mina saan aru, et koalitsioon kulutas aega ja energiat igasugustele asendustegevustele, omavahelisele jagelemisele ja tortide saatmisele, sinna sekka veel Eesti maine muttatirimisele ja Eesti elanike alandamisele, mõnitamisele ja solvamisele. Ja muidugi raha endale ja omadele kantimisele. Kahtlematult päris palju asju ja tihe päevakord! Kuid kas tõesti on need asjad olulisemad riigi elanike tervisest?

Esmaspäeval on Riigikogu päevakorras nn abielureferendum. Asi, mis lõhestab ühiskonda, mil pole mingit seost praegu toimuvaga ning mis on üksnes EKRE poliitšõu ja sissejuhatus nende valimiskampaaniasse. Asi, mida Keskerakond soovib opositsiooni kätega tagasi lükata, kuid milleks tal endal julgust ei jätku. Teisipäevaks on Riigikogu päevakorda planeeritud olulise tähtsusega riikliku küsimusena arutelu tervishoiu üle. Ka Jüri Ratas tahab tulla teisipäeval Riigikokku esinema, mis tähendab, et arutelu jääb sisuliselt olemata – esinejad esinemata ja arutelud pidamata -, sest ajast lihtsalt ei piisa. Tegelikult peaks Ratas tulema Riigikokku esmaspäeval ning andma aru ja selgitusi, mida on tehtud, mida pole ja miks. Siis saaks teisipäeval Riigikogu arutada juba järgmisi samme. Nüüd aga läheb üks päev lollusele ja, kardan, et teine Ratase kenitlemisele.

Kui Keskerakond, Isamaa ja EKRE tõesti hooliksid Eestist ja inimestest, kes siin elavad, siis nad jätaksid esmaspäevase poliitšõu ära (ja veelgi parem, kui keegi neist võtaks selle eelnõu üldse menetlusest välja) ning tegeleksid asjadega, mis on praegu olulised. Ja kui EKRE seda ei soovi, siis võiksid Isamaa ja Keskerakonna saadikud ja valitsusliikmed enda seest leida pisut riigimehelikkust. Kas tõesti on selle koalitsiooni kooshoidmine olulisem Eesti rahva tervisest? Näidake, et olete riigimehed!