LNG terminaliga seotu on kevadest alates Eesti ühiskonnas erinevat laadi emotsioone tekitanud ning viimastel nädalatel on asutud jahtima ka “süüdlasi“. Süüdlaste jaht saavutas tipu 19.oktoobril, kui Riigikogu opositsioon otsustas ebaõnnestunult umbusaldada Riina Sikkutit.

Praeguseks on juba väga mitmeid artikleid ja lugusid kirjutatud, pakun enda ka enda vaate asjale. Ehk aitab pisut orienteeruda toimunus ka ilma poliitilist kiusuta antud asjaga kokku puutunu vaade (valitsuse liikme ja ajutiselt majandus- ja taristuministri rollis olnuna).

Venemaa avaliku sõjalise agressiooni järel hindas valitsus väga erinevaid riske ja võimalikke tegevusi nende vähendamiseks. Üheks selleks oli ka Venemaa gaasitarnetega seonduv.

Alustuseks mõned faktid varakevadest:

1. Eesti oli ja on olnud siinses piirkonnas suhteliselt tagasihoidlik gaasitarbija, kuid meil on mitmed valdkonnad, kus maagaasi roll on väga oluline, nt mõned küttepiirkonnad ja toiduainetetööstus.
2. Varakevadise hinnangu järgi oli Eesti maagaasi tarbimise maht 2021.aastal 5 TWh, Lätis 12 TWh, Leedus 25 TWh ja Soomes 25 TWh ehk siis kokku piirkonnas 67 TWh.
3. Läti gaasihoidla mahutab pisut üle 20 TWh ja Klaipeda LNG terminal võimaldab tarnida aastas 30 TWh gaasi. Soome saab oma gaasi Venemaalt ja ta on Baltic Connectori kaudu ühendatud Eestiga, kuid mitte teiste riikidega.
4. Valmimas on Leedu-Poola gaasiühendus (mais 2022).

Selge oli, et kui Venemaalt enam gaasi ei tule, siis on piirkonnas gaasist puudus. Torugaas tuleb asendada LNG-ga, kuid LNG tarnevõimalused piirdusid kevadel Klaipedaga.

Selle probleemi lahendusi oli kaks: püüda vähendada gaasitarbimist ehk leida gaasile asendusi (nt kütteõli, gaasijaamadel põhinevate küttevõrkude ühendamine teiste küttevõrkudega jmt) ja rajada kiiresti täiendavaid võimalusi, et importida LNG-d. Eesti valitsuse jaoks oli oluline võimalikult kiiresti loobuda Vene gaasi kasutamisest, kuid meie soov oli seda teha kogu Euroopas või vähemalt siinses piirkonnas korraga. Selle aasta lõpust alates on vene gaas Eestis keelatud.

Analoogsete valikute ees olid ka teised piirkonna riigid. Konkreetsed tegevused võisid erineda, kuid loogika oli sama. Eesti valitsuse jaoks oli oluline ka see, et meie ettevõtted ja tarbijad ei satuks olukorda, kus meie naaberriikides on gaasi piisavalt, kuid Eestis on külm ja pime. Niisiis sõlmiti Läti ja Soomega koostöölepped, mille kohaselt kõige keerulisematel aegadel aitame vastastikku üksteist.

Miks Paldiski?

Nii Läti, Soome kui ka Eesti on huvitatud kõik LNG võimekuse loomisest. See huvi ei ole majanduslik, vaid julgeolekust tulenev: et gaas ja selle tarnimisvõimekus oleks olemas.

Kevadel oli Eesti valitsusel teadmine, et Soome saaks sobiva kai valmis 2023. aasta I pooles, Läti sellest hiljem ning Eestil oleks võimalik parimal juhul saada kai valmis selle aasta sügis-talvel. Eesti ajaline edumaa tulenes sellest, et eraettevõtja oli aastaid tagasi teinud vajalikud ettevalmistustööd LNG terminali rajamiseks, kuid polnud projekti realiseerinud, kuna leidis, et see pole majanduslikult tasuv. Põhjus lihtne: Venemaal tulev torugaas on odavam kui LNG.

Kui Venemaalt gaasi ei tule, siis muutub LNG konkurentsivõimeliseks. Tarbijatele tähendab see küll kallimat gaasi, kuid gaas on olemas. Kallim gaas aga vähendab ilmselt gaasi tarbimist. Millisel määral, sõltub teiste kütuste hindadest kui ka tehnoloogiatest.

Kui LNG terminaali võimsus on 30-40 TWh, siis isegi koos Klaipedaga võib piirkonnas gaasi olla ebapiisavalt, eriti kui võtta arvesse gaasivajaduse jaotumine aasta sees. Kuid olukord paistis parem kui võtta arvesse ülalnimetatud Poola ühenduse valmimine ja alanud pingutusi vähendamaks gaasi tarbimist.

Miks Soomega koos?

Eesti aastane gaasi tarbimine oli kevadise teadmise kohaselt 5 TWh ehk siis kõige enam 1/6 LNG terminali võimalikust võimsusest. Peaks olema selge, et üksinda sellise terminali omamine oleks majanduslikult väga kahjulik. Tuletan meelde, nõudlus ujuvterminalide (FSRU) järgi ja seega ka nende rendihind kasvas kevadel järsult, kuna Euroopale sai selgeks, et Venemaad ei saa gaasitarnetes usaldada. Seetõttu oli Eesti jaoks ülimalt mõistlik leida endale partnerid. Läti projektiga ei ühinenud, küll aga Soome.

Soome ühinemise põhjus oli nende teadmine, et suure tõenäosusega ei suuda nad ehitada sobivat kaid piisavalt kiiresti, kuid nad olid huvitatud, et hiljemalt järgmisel talveperioodil oleks ujuvterminal juba Soomes. Sellel on lihtne põhjus: Baltic Connectori läbilaskevõime on selline, mis suudab läbi lasta Eestile vajaliku koguse gaasi (ja enamgi), kuid mitte Soome aastasele koguvajadusele vastavat kogust. Miks nii? Eks soomlased uskusid, et Venemaa gaasi kinni ei keera.

Kuid 21. maist lõpetas Venemaa gaasi tarnimise Soome. Ilmselt oli see üks tegureid, mis innustas soomlasi enda LNG terminali ehitust intensiivistama. Praeguste teadmiste kohaselt valmib nende terminal hiljem kui Paldiskis, kuid oluliselt varem varakevadel prognoositust.

Uus vajadusprognoos

Praeguseks on kõigis neljas riigis gaasitarbimist oluliselt vähendatud. Hinnanguliselt on gaasi vajadus selle aasta II ja järgmise aasta I pooles järgmine: Eesti 3,5 TWh (langus 1/3), Lätis 10 TWh (langus umbes 1/6), Leedus 16 TWh (langus üle 1/3) ja Soomes 12 TWh (langus üle poole). Kokku vähenes seega prognoositav gaasi vajadus varakevadiselt 67-lt TWh-lt praeguseks 41,5 TWh-ni ehk 38%.

Enam ei ole piirkonnas tegemist maagaasi puudusega. Gaas liigub tegelikult praegu Leedust Poola, kuid vajadusel saab ta liikuda ka teistpidi. Tõesti, oluline on ka see, kuidas need gaasivajadused jaotuvad kuude vahel ning järgmise aasta alguses võib olla seis pingelisem. See on ka põhjus, miks mitmed gaasimüüjad on närvilised – nende gaasivarud on napid ja senini pole selge olnud, kas ja kuidas nad pääsevad ligi Inkoo ujuvterminalile. Teadaolevalt on võrguettevõtjate vahel kokkulepe, et Eesti saab teatud proportsionaalses mahus eelistatud järjekorras varusid. Loodetavasti selguvad täpsemad reeglid peagi, sealhulgas erasektori gaasimüüjatele.

Kas Eesti peaks siiski endale ka ujuvterminali rentima?

Majanduslikult on see mõttetu. Oletame, et meil õnnestub kuskilt vaba ujuvterminal leida ja see sobitub valmiva kaiga. Selle rent on päris kopsakas, kuid tõenäoliselt üle 200 miljoni euro, tema võimsus 30+ TWh. Eesti gaasivajadus on 3,5 TWh ehk siis 10% võimsusest. Kuid samal ajal on Soomes oma FSRU, millest jätkub gaasi kahele Soomele ja jääks üle ka Eestile. Seetõttu oleks Eestis olev FSRU üpris kasutu: ta tekitab suure rendikulu, kuid vajadust tema järgi pole. Läti saab oma gaasi Klaipedast ning nad on usinalt täitunud ka Insukalnsi gaasihoidlat.

Mis siis kui …?

Kui Venemaa ühendab Balti elektrivõrgu enda omast lahti, siis tuleb elektrivõrgu sageduse säilitamise nimel hoida Läti ja Leedu gaasil põhinevad elektrijaamad töös ning lisaks elektrienergia kõrgemale hinnale suureneb ka gaasivajadus. Selle katteks on Inkoo ja Klaipeda LNG terminalist tulev gaas ja praegu Insukalnsi hoidlas olev gaas, vajadusel saab gaasi importida torujuhtme kaudu Poolast.

Kui Baltic Connectoriga juhtub midagi – peale Nord Streamide õhkimisi ei saa seda välistada -, siis Eesti Soomest gaasi ei saa. Eesti saab kasutusele võtta riigi strateegilise gaasivaru, mis praegu katab 20% Eesti aastasest tarbimisest. Lisaks tuleb siis tõesti loota Klaipedale ja Poola toruühendusele. Üheks võimaluseks on seegi, et Soomes paiknev FSRU sõidab mõneks ajaks Paldiskisse.

Paldiski kai kui turvalisus

Algusest peale oli valitsuse jaoks Paldiskisse kai rajamise eesmärk maandada riske, täpsemalt varustusega seotud riske. Alustasime ju teadmisest, mille kohaselt gaasi vajadus oli enam kui kolmandiku praegu prognoositavast suurem. Oluline oli tagada see, et maagaas piirkonnas ja ka Eestis on olemas. Me teadsime algusest peale, et Paldiski terminal on ehk kasutuses läheneval talvel ja järgmisel ülimalt tõenäoliselt mitte, kuna nii Soome kui ka mõnevõrra hilisemas ajaraamis tõenäoliselt Lätigi rajavad oma terminalid ning siis on piirkonnas terminalide üleküllus. See oli ka põhjus, miks riik oli algusest peale valmis ise kaid ehitama – me nägime, et tõenäoliselt pole see äriliselt otstarbekas. Erasektori oli optimistlikum, kuid soovis saada siiski riigipoolset garantiid – ja saigi -, juhuks kui nende jaoks kai enam atraktiivne ei tundu.

Riik on valmis kai omandama ja hoidma seda riskide maandamiseks samamoodi kui hoiame ja muretseme relvastust ja lahingumoona – lootuses, et pole vaja kasutada. Kui Eestis on Paldiski kai ja tekkib vajadus, siis saab ujuvkai (kasvõi Inkoost ja ajutiselt) ka Eestisse tulla.

Otsuseid langetatakse tuginedes olemasolevale infole. Asjaolusid, mis selguvad hiljem, ei ole enne nende ilmnemist võimalik arvesse võtta. Tundub ju loogiline? Ometi on meil väga palju tagantjärele tarku, kelle süüdistused tuginevad ajaliselt segiaetud faktidele aga ka lihtsalt oletustele ja asjaolude moonutamisel. Kas me oleksime pidanud kevadel loobuma Paldiski kai rajamisest (muide, need samad umbusaldajad, kes heitsid ette, et FSRU läheb Soome, heitsid ette ka kai rajamist)? Võib 100% kindel olla, et siis oleks terve kevade, suve ja sügise süüks pandud Paldiskisse kai mitterajamist.