Peale enam kui aasta kestnud majanduskasvu – see algas 2009.aasta lõpus – peaks nüüd olema kätte jõudnud aeg, mil kasumite naasmise järel tuleks hakata ka palku tõstma.

Kogu aeg räägitakse majanduskasvust, uskumatult suurtest ekspordi ja tootmismahtude kasvunumbritest, kasumite järsust suurenemisest, kuid palgad ei tõuse ikka veel. Pärast kolme aastat karmi kokkuhoidu tahaks inimene end pisut lõdvemalt ja paremini tunda. Ja seetõttu on inimesed muutunud närvilisemaks.

Kuigi töötus on endiselt kõrge, on tööjõu nappus siiski tõsiasi, mis päris paljusid ettevõtteid näpistab. Töötusel on väga selge regionaalne ja erialaline nägu ehk tegemist on üpriski ulatusliku struktuurse tööpuudusega. Sellises seisus pole üldse oluline, et töötuse määr on kahekohaline number. Nii et pakkumise ja nõudluse vahekorda on tekkinud surve, kuid paljud ettevõtete juhid ei taju seda ikka veel.

Töötava inimese jaoks on olukord frustreeriv: hinnatõus kiireneb ning maailmas toimuvat vaadates tundub, et see ei peatu nii pea. Kütused – see tähendab nii transporti kui ka sooje ruume -, aga veelgi hullem, – toit – kipub järjest kallimaks minema.

See tähendab, et sääste ei saa suurendada, vähe sellest, need kipuvad vähenema.

Kolm aastat pidevat töö- ja sissetulekukaotuse hirmu, vajadust pidevalt jälgida kulutusi ja oma tarbimist piirata, pole emotsionaalselt energiat andev tegevus. Inimesed on väsinud kalkuleerimast kulutuste võimalikkust (ka eurole üleminek on veelgi arvutamisvajadust suurendanud). Kaupmeeste/teenindajate petuteod ja valetamine – need paistavad ju kalkuleerivale ja arvutavale inimesele paremini silma – lisab oma sortsu pessimismi. Pole imestada, et inimesele tundub, et temalt tahetakse võta mitu nahka – nii tööl kui ka poes -, kuid väljapääsu ja helgemat tulevikku suurema sissetuleku näol pole justkui kuskil näha.

Muidugi võib rääkida, et palgatõus sööks konkurentsivõimet, aga palgatõusuga saab olla ju ka mõõdukas. Tootlikkuse järsu tõusu järel võib mõnevõrra ka palku tõsta. Väga frustreeritud töötaja ei ole hea töötaja. Ta mõtleb lahkumisele ja ei tunne kohustust pingutada. Olukorras, kus töökohti on hakanud liikuma, hakatakse otsima midagi paremat. Kui lootusetuse tunne on liiga suur, siis minnakse välismaale – Soome, Rootsi aga küll peagi ka kaugemale. Lootusetus ei ole ainult seotud töökoha puudusega, lootusetus on ka liialt väike sissetulek, mis ei võimalda normaalselt ära elada.

Seega oleks arukal ettevõtjal nüüd mõistlik töötajale midagi meeldivat teha – väike palgatõus või ergutav preemia. Tasub ju mõelda sellelegi, et ega siis töötaja ilma sissetulekuta kulutada saa. Kui aga kulutajaid pole, siis pole ju ettevõttelgi eksistentsimõtet, seda isegi eksportival ettevõttel.