Mõnedest maksuideedest

Uitmõtteid maksudest ja maksustamisest Eestis. Mitte, et need kohe peaks ette võtma. Lihtsalt võib arvata, et mõni neist kunagi kaugemas tulevikus realiseerub. Lõppude lõpuks pole ükski poliitiline jõud igavesti võimul püsinud. Ja alati ei piisa soovitu saamiseks maksumäärade üles-alla liigutamisest. On ju ka nii, et kui tahad midagi ümber jagada, siis peab enne olema, mida jagada. See võib olla kogutud varakult kokku või ka jooksvalt tuludest kuluks minna. Ja siis muidugi muud aspektid.

Põlevkiviõli maks

Loodusvarast, mida võiks kunagi tulevikus kasutada, teenitakse väga häid tulusid. Seega on võiks koguda saadud tulud tuleviku jaoks kuskile fondi, eriti kui tegemist on riikliku ettevõttega. Kui tulud on väiksemad, siis on ka riigitulu osa väiksem. See on justkui korrastatud riigi dividenditulu võtmine ja sellega eemaldatakse teatud poliitiline subjektiivsus asjast: et siis eelarvehädas ei võetaks riigiettevõtteid rahast täiesti tühjaks või ei tekkiks kiustatust populismi laineharjal – näiteks enne valmisi – eelarvet suureks ajada.  Reservide kogumisega tegeleb vist suurem osa nafta- ja gaasiriikidest, Fidži korjas fosforiiditulusid, maailma võib ka põlevkiviõli fond tekkida. No juhul, kui me ühel hetkel otsustame, et targem on põlevkivi maa seest välja kaevata ja rahaks teha. Ei ütle, et see hea mõte oleks, aga võib juhtuda.

Isikutulumaks kaheks

Isikutulumaksu võiks jagada kaheks: riigi- ja omavalitsuse maksuks. Praegu on isikutulumaks jaotatud kaheks osaks, mille proportsiooni on otsustanud valitsus. On muidugi olnud konsultatsioonid omavalitsuste(liidu)ga, kuid eks see selline pisut jõupositsioonil muutmine on olnud. Kuigi jah, vahel on omavalitsustele ka päris lahkelt järgi antud. Viimast küll poliitilistel huvidel (nt enne valimisi), tavaliselt on aga läbirääkimised käinud loogilise taktika kohaselt: alguses vähe/rohkem ning siis hiljem kuskil vahepeal saadakse kokku. [Selline käik on ju sisuliselt igas läbirääkimises sees]. Ühe maksu asendamine kahega, väga selgete tulusaajatega, peaks poliitilist kemplust vähendama. Nojah, jääb ainult risk, et Riigikogus võetakse järsku teemaks valla tulumaksu vähendada (ja näiteks selle arvel riigi tulumaksu määrasid tõsta; sel aastal maamaksu ja müügimaksuga toimunud annab selliseks arvamuseks alust).

Tulumaksu kaheks jagamisel oleks vast see hea pool, et siis võib riik oma poolega teha (just tõstmise ja vähendamise osas), mida soovib, ning sama võimalus peaks olema ka omavalitsustel. Kui ikka mõni omavalitsus otsustab, et tema tahab [ajutiselt] rohkem omatulusid saada, et näiteks uut koolimaja ehitada, siis lasku käia. Ja minu loogika ütleb, et mingeid piire ei tohiks seada. Kui paned liialt kõrge maksu, siis ilmselt peletad inimesi oma piirkonnast minema või vähemalt lood potentsiaalse olukorra, kus sind järgmistel valimistel tagasi ei valita. Kui paned liialt madala maksu, siis jääb hulk asju tegemata ning jälle kaotad kas inimesi või siis valimised. Teatud mõttes on siis ka nii, et näiteks on alguses nö standardina omavalitsuse tulumaksu määraks 11%. Kui selle rahaga toime ei tule, siis peab vald/linn maksumäära tõstma. Kui aga mingi populismipuhangu ajel maksumäär alla aetakse, siis peab olema ka seletus selleks, kust kooli, lasteaia, sotsiaalhoolde rahasid võetakse – selles osas, mida riigilt ei tule.

Praegu pareeritakse sellist loogikat sellega, et vaata kui palju raha tegelikult omavalitsuste vahel ümber jaotatakse. Ümberjaotamine pole ju aga seotud üksikisiku tulumaksuga! See saadakse ikka – ka Piirissaare saab omad tulumaksutulud kätte just samas proportsioonis, mis Viimsi valdki. Ümberjaotamine toimub teiste ressursside osas! 11,4% tuleb ju igale omavalitsusele kätte. Kui nüüd see osa (või pisut suurem, näiteks 11,5% või 11,9%) kuulutada omavalitsuse pädevuseks ja riigi omaks oleks siis 21%-11,4%=9,6% ja praegu planeeritud maksualandused läheksid selle 9,6% pealt. Kui mõni omavalitsus otsustab mingil põhjusel, et tal on rohkem tulu vaja (kasvõi ajutiselt), siis võib ta selle 11,4% tõsta 12% või kui tahab, ka 15% peale. Ma arvan, et iga omavalitsuse tegelane teab, et kõrgem määr võib inimesed vallast minema peletada. Aga kui kogukond otsustab, et neil on vaja uhkemat või üldse uuemat lasteaeda või et neile ei piisa kruusakattega külateest, siis peab neil olema õigus seda uhkemat elu endale lubada. Võib-olla tahetakse võlakoormast lahti saada ilma riigi poolse sekkumiseta ehk siis jääda omavalitsuseks mitte muutuda administratiivüksuseks.

Siin on ainult küsimus neis, kes end kirja panevad ühte kohta, kuid elavad ja tarbivad hüvesid teises kohas. Aga küll sellele ka oma lahendus leidub.

Just nagu on maamaksuga – kodualuse maa maksustamismäära alandamine või kaotamine tähendab see ju seda, et muude maade osas tuleb maksumäärasid tõsta. Või tuleb leppida sellega, et omavalitsuse tulud jäävad väiksemaks ning seega ka võimekus oma elanikele hüvesid pakkuda väiksemaks. Iseenesest kurb lugu, et seetõttu, et taheti ühele omavalitsusele poliitiliselt koht kätte näidata, tehakse käru kõigile.

Varamaksudest üldiselt

Eesti madal maksukoormus ELi kontekstis tuleneb eelkõige sellest, et meil on varamaksude osakaal väga väike. Sisuliselt on kaks maksu: raskesõidukimaks ja maamaks. Samas on meil tarbimismaksud (käibemaks, aktsiisid) suhteliselt kõrged, st ELi keskmisest kõrgemad (seda siis % SKP-st). Just varamaksude vähesuse tõttu ongi igasugused soovitajad – OECD, IMF, EC – pidevalt soovitanud Eestil varamaksude tõstmist. Eelkõige pakutakse mingit laadi sõiduautomaksu kehtestamist ja maamaksu laiendamist kinnisvaramaksuks.

Kui kunagi riigieelarve tulude osas tuleb nappus kätte, siis tuleb need asjad paratamatult ära teha. Muidugi oleks parem, kui seda tehataks võimalikult kaugemas tulevikus, kuid tõsiasi on see, et suure tõenäosusega ei suuda Eesti oma vananevat ja vähenevat elanikkonda tulevikus ülalpidada, kui maksukoormust ei tõsteta. Küsimus on üksnes selles, kes maksavad ja millelt maksavad. Tõenäoliselt on kunagi lihtsam alustada automaksust – seda seostades eelkõige saastamisega, sest sellega võetakse sisse ka keskkonna aspekt. Maamaksust varanduse maksule üleminekut takistab oluline ajalooline aspekt – paljud vähese sissetulekuga inimesed, kes võivad elada väga väärtuslikul maal ja omada väärtuslikku vara sellel (nt mereäärne maja), on sissetulekute poolest väga vaesed. Ka oleks üleminekul ilmselt nii mõnedki ebameeldivad tagajärjed kinnisvaraturule (kui praegu suhteliselt kallis vara tuleb müüki, kukub ju selle vara hind) aga ka kogu ühiskonnale.

Teine asi, mis võib juhtuda, on maa maksustamishindade muutmine – seda siis eelpool nimetatud maamaksustamise struktuuri muutmisele lähimate aastate jooksul. Kui ikka maa hind tõuseb, siis peaks ka maksustamishind tõusma (ja vajadusel langema).

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s