Mõne inimese jaoks on ülikool justkui lapsepõlve pikendus. See annab võimaluse teatud iseseisvuseks, kuid samas jätab võimaluse olla laps. Saab elada veel mõnda aega teiste (pere, riigi) kulul. Võib teha vigu, mis andestatakse või mille tegemist kohe karmilt ei arvustata. Aga ega kõiki vigu üliõpilasele ka ei andestata. Ja ega kõik üliõpilased pole ka ülikoolis lapsepõlve pikendamas. Aktsepteeritakse katsetamist, eksimist ja järskude pöörete tegemist. See käib justkui selle ea juurde. Isegi ülikoolis mitte käivad noored võivad end sellal pisut vabamana ja vähem kammitsetuna tunda, kuigi eks ikkagi on nii, et kui oled juba tööl, siis eeldatakse suuremat vastutustunnet ja iseseisvust. Ning niisama lullilöömist kahekümneaastase puhul ka ei aktsepteerita.

Eesti on ka justkui üliõpilasseisusesse jõudnud – justkui iseseisev, kuid mõned vead ja rumalused antakse andeks. Oled justkui suur täisealine inimene, kuid mitte veel täiemõistuseline, sest targemad on sind õpetamas. Aga mingi tarkus peaks juba ka enda peas olema ning vastus- ja kohusetunne paigas.

Siit võib hulga paraleele tõmmata. Kas Eesti tikkus ELi selleks, et lapsepõlve jätkata? Või selleks, et kellekski saada? Kelleks siis?

Aga lõpuks tuleb ju üliõpilasseisusest lahkuda ja teha valik. Nojah, on ka igavesi üliõpilasi aga eks neile vaadatakse sellise isemoodi pilguga … Ma ei tea, kas me tahaksime olla suured lapsed ja igavesti teistest sõltuda (kuskilt tuleb ju elatisraha saada). Ehk siis mingil hetkel tuleb teha valik. Vanasti, kui taluperemees oma poja linna (üli)kooli saatis, lootis ta temast õpetajat, arsti, kirikumeest, juristi või lihtsalt tähtsat linnameest. Tänapäeval ootame head spetsialisti, küll teadlast, õppejõudu, õpetajat, arsti, ajakirjanikku, ettevõtjat, poliitikut, juristi, inseneri või kunstnikku – ameteid on palju. Aga me ootame ja ilmselt kujutlevad nii paljudki üliõpilased end mõnd tähtsat ja olulist tööd tegemas, ka maailma parandamas, uut loomas või elu korraldamas.

Milline on Eesti tuleviku positsioon?  Kas Eesti tahab olla õpetaja, professor või teadlane, insener, maailmaparandaja, uue looja, lihtsalt kulgeja? Või olla see laps, kes alles peale ülikooli mõtleb, mis siis nüüd teha. Eks paljude ülikooli astujatega on nii, et minnakse õppima huvitavat asja ja tulevikku ei osata ette kujutada. Kuid mingi ettekujutus on vast enamusel olemas, mingi unistus või ebakindel aimus või teadmine, et üht või teist ei taha teha. Tulevik on enamuse algajate üliõpilaste jaoks lahti oma mitmekesisuses ja unistused-ettekujutused muutuvad koos targemaks saamisega ja olude muutumusega. Sõbrad ja tuttavad, ühiskond, pere … võib tunduda, et asjas on palju juhuslikkust, kuid valiku nende võimaluste ja juhuste vahel teeb ju inimene ise. Vähemalt eeldatakse, et ülikooli lõpetamise eas (ja tegelikult juba keskkooli lõpetamisel) inimene teeb selle otsuse ise.

Kindel on see, et üliõpilasel Eestil tuleb – teha see valik. Kas minna kõrgemate kraadide järgi või mitte ning kui jah, siis mis saab edasi (viimane lükkab küll lõpliku otsustuvõimaluse edasi). Mida kaugemale lapsepõlvest ja ülikoolist, seda keerulisemaks läheb elutee muutmine ning eks siis, kunagi hiljem, ei saa teha enam väga lihtsalt kardinaalseid muutusi.

Kas me tahame ise otsustada oma tee üle või laseme teistel valiku teha?

Kas tahame olla professorid, teadlased, tippspetsialistid või igavesed üliõpilased, luuserid, kes ülikoolis õpitut ei kasuta, vaid lihtsalt kulgevad nii kuidas teised lükkavad? Sest on ka selliseid riike.

Mulle tundub, et aeg-ajalt me teame siin Eestis, mida me tahame, siis jälle oleme väga ebakindlad ja loodame, et keegi teine ütleks, kas meie valik on ikka õige. Aga asjadega on ju nii, et asi mis ühe inimese jaoks on õige, pole seda teps mitte teise jaoks. Iseseisev täiskasvanu teeb oma valikud ise, ta kuulab teiste arvamusi, kaalub neid, kuid otsuse teeb ise.

Kui nüüd aga majanduse juurde tulla, siis nüüd on ilmselt jõudmas kätte aeg, mil tuleb teha mõned olulised otsused ja hakkata maksma võlgu, mida seni on tehtud. Eesti jaoks on iseenesest hea, et meil lastakse veel kümmekond aastat teiste (ELi ühise) rahakotti arvel end arendada. Lihtsalt majanduskriis viis Eesti tagasi vaesemate riikide sekka, kuid uue eelarveperioodi lõpuks oleme juba keskmike seas. Kuid esimesed vead tuleb juba praegu kinni maksta, need on buumiaegsed võlad erasektoris ja muud tolleaegsed rumalused. Nii et peab täpselt mõtlema, kuidas selle kahe rahavooga kõige paremal moel toime tulla.