Kas Bernanke käib Greenspani jälgedes?

Seda küsimust esitades mõtlen ma eelkõige sellele, kuidas Greenspan vaimustas Turgusid* pikalt ootuspärase tegevusega (sellal madalate intressidega), mis lõpuks viis 2008.aasta sügiskatastroofini. Greenspan polnud muidugi katastroofi ainus kokk, kuid kindlasti oli tema panus sellesse märkimisväärne.

Kolmas QE peaks päästma USA majanduse. Aga ma kahtlen selles tõsiselt. Lühiajaline efekt on tõenäoline ja tuleneb sellest, et suurem rahasumma tekitab korraks hea tunde (optimismi). Kuid pikaajaline lahendus USA tööpuuduse kasvule ei ole see teps mitte. Esiteks on USA majanduses tõsised struktuursed probleemid – ettevõtted ei ole lihtsalt odavamate Hiina ja Ladina-Ameerika tootjatega hinna osa konkurentsed. USA majandusstruktuur peaks muutuma, kuid see – kui see toimub – võtab aega ning mitte üks-kaks kuud, vaid mitu aastat, ilmselt vähemalt aastakümne.

Teiseks – ja seda kinnitavad varasemad rahatrükid – liigub suur osa sellest rahast suhteliselt nobedalt hindadesse, sealjuures eelkõige rahvusvahelistesse toormehindadesse. Nafta hind juba tõuseb, samuti on tõusul toiduainete hinnad. Suurem kogus dollareid tõstab hindu veelgi. Inflatsioonisurve ei tugevne mitte üksnes USAs, vaid ka mujal maailmas. See teeb tarbijad veelgi pessimistlikumaks ning pärsib tarbimist. Lääne – eelkõige Euroopa ja USA – tarbijate kindlustunnet on viimaste aastate majandusraskused kõige enam räsinud ning võib arvata, et täiendav hirm – kiirenev hinnatõus – ei pane neid mitte rohkem kulutama.

Kolmandaks tuleb nüüd oodata ka teiste riikide vastureaktsioone: eelkõige siis arengumaades. Võistleva rahatrükiga ei lähe ilmselt kaasa eurotsoon, mis tähendab seda, et euro tugevneb veelgi. Kallim valuuta pärsib eksporti ja seega teeb eurotsooni väljumise probleemidest veelgi keerulisemaks. Võib arvata, et hiinlased ei luba oma valuuta olulist tugevnemist dollari suhtes, sama kehtib ka Ladina-Ameerika kohta ja veel nii mõne teisegi riigi/piirkonna kohta, sest nemadki ei ole valmis oluliselt konkurentsivõimes järgi andma. Nii võib suure tõenäosusega oodata, et maailmas on küll rohkem raha, kuid reaalselt on paljud asjad lõpuks suuresti samas seisus kui nädal tagasi.

Märkida tuleb ka seda, et madalad intressid – ja lubadus neid sellisena hoida 2015.aastani – ei ole investeeringuid eriti toetanud. Seega ei liigu raha – isegi kui seda kühvliga jagada – mitte nn reaalmajandusse, vaid mujale. Ta liigub hindadesse! Ilmselgelt on tarkadel meestel raske aktsepteerida tõsiasja, et majandusprotsessid ei ole USAs ja maailmas sellised, nagu nad peaksid teoreetiliselt olema. Vanas kinniolemine võibki lõpuks päris valusalt kätte maksta.

Niisiis lõikab järjekordne QE USA majanduse ekspordivõimet, tarbimisvõimalusi ja ei tee midagi toetamaks struktuurseid muutusi majanduses. USA püüded end muu maailma arvel majandusprobleemidest välja nihverdada suure tõenäosusega ei õnnestu – kuigi lühiajaline buum Turgudel on tõsiasi. Aga talve saabumisega selgub, et trükimasinatega majandust ei päästa ning lõpuks tuleb USAl hakata tegelema ka oma riigivõlaga, eelarvepuudujäägi ja konkurentsivõime langusest tuleneva tööpuudusega. Probleemidega tegelemise edasilükkamine teatavasti probleeme ei lahenda, vaid teeb nende lahendamise lihtsalt raskemaks ja kulukamaks. Kuna USA on selgelt valinud just selle – minu arvates rumalama tee -, siis ei saa välistada, et piisavalt pikaajalises perspektiivis võib USA hõivata praeguse eurotsooni positsioon maailmamajanduse valulapse rollis.

*Turud – kirjutatud suure tähega, kuna ilmselgelt on tegemist personifitseerunud nähtusega.

4 thoughts on “Kas Bernanke käib Greenspani jälgedes?

  1. Rahvusvahelised toormehinnad sõltuvad küll “rahatrükist” aga “rahatrükk” pole mitte otseselt QE vaid raha laenamine ja suures osas ilmselt ka valitsuse formaalne laenamine ning defitsiitne kulutamine. Defitsiitselt kulutatud raha aga ei hävine vaid liigub kas otseselt või USA erasektori kaudu Hiina dollariarvetele mõjutades seejuures ka rahvusvahelisi toormehindu.

  2. Rahatrükk iseenesest ju midagi ei muuda. Rahvusvahelised toormehinnad sõltuvad ju kõige rohkem globaalsest nõudlusest ja seega näiteks Hiina ja/või Brasiilia majanduskasvust.

    Ja kuidas saab rääkida raha kühvliga jägamisest, kui tegelikult raha soodsatel tingimustel üksnes pakutakse. Pakutavat raha peab aga ka vastu võtma ja suunama reaalmajandusse.

    Ja kuidas saab raha liikuda hindadesse, kui ta ei jõua reaalmajandusse.

  3. Te väidate, et “suurem kogus dollareid tõstab hindu veelgi. Inflatsioonisurve ei tugevne mitte üksnes USAs, vaid ka mujal maailmas.”
    Tõenäoliselt ei räägi te tarbija-inflatsioonist (THI-st), vaid vara-inflatsioonist. Aga siin tuleks selget vahet teha. Kui THI on USA-s (üli)range rahapoliitilise kontrolli all, siis vara-inflatsioon mitte. Ehk oleks õigem kui ütleksite, et mitte “inflatsioonisurve ei tugevne…”, vaid, et üldise hinnataseme stabilsuse juures tugevneb vara-inflatsioonisurve.
    Te väidate, et selle vara-inflatsioonisurve tugevnemise põhjuseks on rahatrükk (QE-d peate tõenäoliselt samuti rahatrüki üheks vormiks). Kuid kas ikka on? Kui QE-d ei oleks, kas siis vara-inflatsioonisurvet ei oleks. Tõenäoliselt oleks küll (Kristjani viide). St, et mitte rahatrükk (raha pakkumine) ei tekita raha nõudlust, vaid vastupidi: raha nõudlus tekitab raha pakkumise (rahatrüki).
    Kas me ei ole liigselt kinni eksogeense rahapakkumise teoorias?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s