Mõned mõtted ratsionaalsetest otsustest majanduses

Tänapäeva majandusteooria üheks alustalaks on ratsionaalsete otsuste kontseptsioon. See tähendab, et eeldatakse, et majandusagendid (inimesed tarbijatena, tootjatena, investoritena jne) teevad oma majanduslikud otsused ratsionaalselt. Vaadates, kuidas majandus reaalselt toimib, on muidugi raske nõustuda, et kõik otsused on ratsionaalsed. Majandusteooria väidab siin vastu, et mitteratsionaalsete otsuste osakaal on tühine ja nende mõju ellimineeritakse turujõude poolt kiiresti, kuna mitteratsionaalsed otsused annavad tulemuse, mis seavad selle tegija ebasoodsasse seisu, ning tõrjuvad seega sellise otsuse tegija turult välja (mitteratsionaalse otsuse tegija saab karistada). Näiteks, kui töötaja küsib liialt kõrget palka, siis ta tööd ei saa. Või kui müüja otsustab kaupa liialt kallilt müüa, siis ta ei suuda oma kaupa maha müüa. Või kui ettevõte ei korralda oma tootmist efektiivselt, siis tõrjutakse ta turult efektiivsemate ettevõtete poolt välja, kuna need saavad pakkuda odavamat hinda, mis tähendab suuremat müüki, ja/või teenida suuremat kasumit, mis tähendab võimalust rohkem kaasta kapitali ja seega kasvada.

Tänapäeval on leitud ka põhjendus sellele, miks ikkagi mõned justkui mitteratsionaalsed lahendused toimivad ehk on tõestatud, et mõned pealtnäha mitteratsionaalsed otsused on selle otsuse tegijate jaoks täiesti ratsionaalsed (soovitav lugemisvara: Freakonomics). Näiteks, miks inimesed ostavad poes ka piima, mis on kallim teiste firmade omast (miks margitoote asemel ostetakse 10 senti kallimat Alma piima), või miks ollakse nõus maksma nimeka firma toodete eest kordades rohkem kui vähetuntud firmade analoogsete toodete eest (eelkõige rõivad, aga ka tehnikatooted). Asi ei pruugi olla mitte üksnes kvaliteedis. Asi võib olla prestiižis, mida tarbijad loodavad nimeka kaubamärgiga tooteid kasutades. Ahhaa, kasutad X firma tooteid, järelikult on su sissetulekud kõrged, seega oled tegija ja … Ehk asi liigub psühholoogiasse ja tavaarusaamade veidrasse maailma.

Seega on siis häda selles, et ratsionaalsete otsustena käsitletakse tihti üksnes rahalisel kasul põhinevaid otsuseid. Kuigi võidakse tunnistada, et mingitel tingimustel ei pruugi otsused olla rahaliselt ratsionaalsed, kiputakse siiski majandusprotsesse analüüsides ja prognoosides ikkagi eeldama just rahalist ratsionaalsust.

Ratsionaalseid otsuseid eeldades võib minna rappa ka muul põhjusel. Aeg-ajalt tunnistatakse mokaotsast, et finants- ja kinnisvaraturgudel on ratsionaalsete otsustega aeg-ajalt ikkagi väga kehvad lood. Eelkõige seostatakse seda asjaoluga, et nimetatud valdkondadesse on järjest rohkem ja massilisemalt tegutsema asunud nö tavalised inimesed. Nad ei ole turu või toote toimimise ja eripäradega kursis, ebakompetentsus aga suurendab tõenäosust, et tehakse mitteratsionaalseid ehk kahjulikke otsuseid. Kui eluasemeturgude puhul on seda fenomeni täheldatud juba ammu, siis finantsturgudele tõi ebakompetentsuse kasvu interneti levik. Siiski – ka siin peaks ju valus õppetund ebaratsionaalseid otsuseid karistama? Jah, ta teeb seda, kuid tihtipeale väga pika viitajaga. Mida pikem on aga aeg „vale“ otsuse ja järgneva „karistuse“ vahel, seda valusam on karistus ning tihtipeale ei saadagi aru, milline oli see „vale“ otsus. Kui liialt palju valesid otsuseid kuhjub, kas siis aktsiahind börsil näitab ikkagi ettevõtte väärtust? Või kui jah, siis millal ja mis kujul?

Ratsionaalsus majandusotsuste puhul ei sõltu üksnes hinnast, ratsionaalsus tuleneb ka mittekohestest ja vahel ka mitterahalistest hüvedest või kahjudest, mida otsuse tegija oletab mingil ajahetkel saavat antud otsust tehes. Kui tarbija jaoks on olulisem prestiiž või kvaliteet, siis on ta nõus selle nimel maksma kauba või teenuse eest rohkem. Kui aktsiate ostjal pole piisavalt teadmisi, mille põhjal ostu- või müügiotsust langetada, siis teeb ta seda, mida teisedki või kuulab mõne isiku soovitusi, mida ta mingil põhjusel peab õigeks või headeks. Otsustaja oletab, et otsusel on ühte või teist laadi tagajärg, ta oletab, et soovitus on hea ja õige. Kas oletus saab olla kindel? Oletus on ikkagi tõenäosuslik, aga see unustatakse.

Niisiis, mitte kõik majanduses tehtud otsused ei ole ratsionaalsed majandusteoreetilise lihtkäsitluse kohaselt – see tähendab, et mitte kõiki otsuseid ei tehta antud hetke (või lühiajalisest) hinnast/kulust lähtudes. See on tõdemus, mis tihti ununeb. Nagu ka see, et kuigi mitteratsionaalsetele otsustele järgneb karistus, pole see 100% kindel, vaid tõenäosuslik, ning karistuse ja otsuse vaheline aeg võib olla liialt pikk, et otsuse tegija seda seost suudaks tajuda. Rahaliselt mitteratsionaalse otsuseni võis viia tõsiasi, et otsustaja unustas tuleviku tõenäosuslikkuse.

Eelnev puudutas otsuste ratsionaalsuse aspekti mikrotasemel, eelkõige tarbijate seiskohalt, kuid ratsionaalsust eeldatakse ka ettevõtete otsuste tegemisel ning samuti makromajanduse tasanditel. Ratsionaalsete otsuste põhimõttele tuginedes tegeletakse mitte üksnes nö esimese otsuse (valiku) ennustamisega, vaid vaadatakse juba mitu otsust edasi. Tõesti, kui oletada, et otsused tehakse ühte konkreetset tingimust arvesse võttes (nt maksimaalne rahaline kasu), siis võib tekitada loogilise otsuste rea ehk konstrueerida protsessi, mis paistab ainuõige võimalusena. Siit tulenevad väited „ainus võimalus/tee/variant“ või „viimane hetk“ või „vaid kümme päeva/ kaks nädalat/ kolm kuud“, mis viimase aasta jooksul on nii palju ülekasutatud, et nende esinemine artikli/raamatu/uudise pealkirjas viitab minu jaoks juba sellele, et seda kirjatööd ei ole tingimata vaja lugeda.

Just see – ühele konkreetsele tingimusele tuginev ratsionaalse otsustamise loogika – on üks olulisemaid põhjuseid, miks väga paljud majandusprognoosid, -ennustused ja -stsenaariumid reaalsuses ei täitu. Otsuseid nimelt ei tehta ÜHE (1) KONKREETSE (2) RAHALISE (3) KASU (4) eesmärgil. Mida suurem on üldistatuse tase ehk – kui nii võib öelda – mida makromajanduslikum on otsus, seda rohkem põhineb see (1) väga paljudel tingimustel, mis (2) võivad ajas ja ruumis muutuda, (3) olenemata alati otseselt rahalised ning (4) vahete-vahel on eesmärgiks ka kahju ära hoidmine või isegi kellelegi kahju tekitamine. Veelgi enam: erinevate otsustajate ajaline perspektiiv on erinev. Asi, mis lühiajaliselt võib olla majandus(teoreetilise)lt ratsionaalne, ei pruugi seda olla keskpikas või pikas perspektiivis.

Teine oluline põhjus, mis erinevate ennustustega viltu minnakse, on matemaatiline lähenemine. Jah, Y = C + G + I + X ning on selge, kui G-d suurendada, siis suureneb ka Y (ehk siis inimkeeles kui suurendada valitsuskulutusi, siis suureneb ka SKP), kuid üksnes juhul kui C, I ja X summa ei vähene. Kuid, kas G-d saab suurendada ilma, et C+I+X ei väheneks? Arvamusi on mitmesuguseid. Majandus ei ole matemaatika, kuigi majandusteaduses matemaatikat väga palju kasutatakse. Kuid matemaatika on majandusteaduses, eriti selle lihtsamas versioonis, siiski lihtsustus, mis on tihtipeale hädas majandusprotsesside ajalise aspekti arvesse võtmisega ning kus üldistustase on üldjuhul väga kõrge (nt laialttuntud Cobb-Douglase tootmisfunktsioon seostab kapitali, tööjõu ja tootlikkuse tekkis tähelepanekust, et kapitali ja töö vaheline jaotus rahvatulus on enamvähem konstantne).

Milleks see jutt? Aga seepärast, et liiga palju kirjutatakse ja räägitakse praegu stsenaariumitest, mis toetuvad ratsionaalsete otsuste ja majandusteaduse matemaatilise poole vigasele kasutamisele. Teatava üldistusena võib need eksimused taandada ka vigasele loogikale. Ma ei julge väita, et minagi teine kord loogikavigu ei tee, kuid oleks ju tore loota, et rahvusvaheliselt tunnustatud majandusteadlased ja –ajakirjanikud püsivalt nimetatud kahe veaga koos ei elaks? Muidugi, tuleb tunnistada, et vahetevahel paistavad nad seda tegevat täiesti teadlikult ja vabatahtlikult lihtsalt mingite muude neile ratsionaalsete põhjenduste tõttu (nt tähelepanu saamise, poliitiliste vaadete tõttu). Aga ikkagi, kui ehitatakse mingit sündmusahelat, siis oleks ju kena mõelda, kui tõenäosuslik selline ahel on ning ega järsku enda isiklikku ratsionaalse otsustamise alust teiste peale ei projitseerita, sest nende jaoks võivad meie väga ratsionaalsed lähtealused olla väga ebaratsionaalsed (mõelgem kreeklaste ja sakslaste erinevale arusaamisele Kreeka kriisist ja selle lahendamist või põhjusele, miks mõned inimesed lähevad purjuspeaga autoga sõitma aga teised mitte).

2 thoughts on “Mõned mõtted ratsionaalsetest otsustest majanduses

  1. Üsna lihtsalt peaks olema arusaadav, et valitsuse kulutamine annab raha erasektorisse juurde. Küsimus peaks olema selles, kas on tarvis anda raha erasektorisse juurde või tõstes makse seda sealt inflatsiooni vältimiseks hoopis ära tõmmata?

  2. “Jah, Y = C + G + I + X ning on selge, kui G-d suurendada, siis suureneb ka Y (ehk siis inimkeeles kui suurendada valitsuskulutusi, siis suureneb ka SKP), kuid üksnes juhul kui C, I ja X summa ei vähene. Kuid, kas G-d saab suurendada ilma, et C+I+X ei väheneks? Arvamusi on mitmesuguseid. ”
    Meie majandussüsteem on ülesehitatud eeldusele, et G suurendamine viib C, I ja X-i vähenemisele. Miks? Sest valitsussektorit peetakse mitte erasektori koostööpartneriks, vaid konkurendiks. Nö erasektorilt leiva äravõtjaks. Siit ka see võimalikult õhukese riigi teooria.
    Selline arusaam (crowding out) ei ole minu arvates õige. Kuna raha on tõenäoliselt maksukrediit (mitte barteri lihtsustaja), siis saab raha algselt käibesse tulla vaid läbi valitsuse (defitsiitse) kulutamise. Ehk läbi G. St, et C, I ja X peavad “tänama” oma (algse) olemasolu eest G-d.
    Seega, kui me lähtume rahast kui maksukrediidist, siis ei saa tekkida küsimust “kas G-d saab suurendada ilma, et C+I+X ei väheneks”.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s