Jumal tänatud, et kõik prognoosid tõeseks ei osutu

Majandusprognoos toetub mineviku teadmistele ja tundmisele, millele saab näpuotsaga lisada oleviku teadmisi. Näpuotsaga seetõttu, et andmed, millele prognoosiarvutused toetuvad on ikkagi lähemast või kaugemast minevikust, ning ainsaks oleviku informatsiooni allikaks on inimestega kohtumistelt ja ajakirjandusest nopitavad meeleolud, kavatsused ja ideed.

Aga eks nii teevad prognoose ka teised, kes prognoosimisega kokku puutuvad. Majanduse aga ka ühiskonna tuleviku prognoosijate puhul on kõige keerulisemaks kohaks inimeste käitumise ennustamine. Reaalselt pole seda võimalik täpselt teha. Seetõttu pole ka majandusprognoose võimalik täpselt teha. Nii nagu ei saa täpselt ennustada valimiste tulemusi, vaid pakkuda tõenäosuslikke võitjaid-kaotajaid ning selle põhjal kujunevat koalitsiooni-opositsiooni, ei saa ka majanduses pakkuda kindlaid tulevikustsenaariume. Nii nagu valimistulemused võivad osutuda hoopis erinevaks prognoositust, võib juhtuda ka majandusega. Ning lõpuks võib moodustuv valitsus käituda teisiti antud lubadustest.

Valimistega on isegi veel lihtne. Majandusega on asi keerulisem, sest seoseid ja mõjutajaid on tohtult palju. Jah, on olemas teooriate põhjal tehtud uuringud, mis teatud seoseid kinnitavad – näiteks tähendab mingi kauba nappus seda, et selle kauba hind tõuseb. Kuid samas ei saa välistada, et inimesed asendavad selle kauba mingi teisega ning nii mõningi kord võib muutus olla väga kiire.

Demograafilised muutused on suheliselt aeglased ja seetõttu on nende prognoosimine suhteliselt lihtne: kui on olemas mingi struktuuriga rahvastik, siis eeldades, et suremus ja sündimus väga dramaatilisi muutusi ei läbi (aga tegelikkus näitab, et aega-ajalt seda juhtub), on võimalik suhteliselt kindlalt prognoosida näiteks tööealiste või pensionile siirdujate arvu. Lasteaiakohtade vajadust saab prognoosida mõned aastad ette, koolikohtade vajadust 5-6-7 aastat ette jne. See tähendab, et kui ikkagi räägitakse sellest, et tööealisi jääb vähemaks, siis tuleb seda uskuda isegi kui pole võimalik täpselt öelda, mitu tööealist inimest 2025.aastal Eestis on (tuhandete tasemel küll).

Palju keerulisem on prognoosida tehnoloogia muutumist või inimeste käitumis- ja tarbimisharjumuste muutust. Selles osas on tehtud ajaloos suurejoonelisi – ja nüüd isegi naljakaid – möödapanekuid. Aga ju siis on inimese loomuses ikka ja jälle neid prognoose teha ning oletada, kuidas me (või meie lapsed) 50, 100 või 200 aasta pärast elavad. Aga lõpuks õnnestub meil midagi ehk mõni asi hästi, pisut tõenäolisemalt enam-vähem hästi, kuid valdavalt hoopis viltu ennustada. Mida kaugemale tuleviku üritada vaadata, seda tõenäolisemalt me sellega metsa läheme.

On võimalik prognoosida, et näiteks 2025.aastal on Eestis tõenäoliselt umbes 1230 tuhat elanikku (kui väljaränne ei jää viimaste aastate suuruseks ja sisseränne järsku ei kasva), kellest umbes 270 tuhat on noored, 250 tuhat pensioniealised ning ülejäänud 20-64-aastased (umbes 710 tuhat), kuid väga keeruline on arvata, millega need inimesed täpselt tegelevad. Mida kaugemasse tulevikku vaatame, seda keerulisemaks läheb ka rahvastiku prognoosimine rääkimata sellest, millega inimesed tulevikus tegelevad. Jah, me võime vaadata praeguste pensionäride peale ja oletada, et tulevikus käituvad pensionärid samamoodi. Aga siis me eiraksime tervishoiu saavutusi ning asjaolu, et pensioniealiste hulka lisandub aastakümnete möödudes järjest enam praegusi keskealisi ja noori, kelle terviskäitumine on parem ja kelle töötingimused pole olnud nii rängad kui praegustel pensionäridel.

Tõenäolisem on siiski see – eeldusel, et tõesti eelnimetatud tegurid toimivad -, et pensionärid on hoopis tegusamad, sest nende tervis on parem, sest neil on võimalus soovi korral tööd teha näiteks paar tundi päevas või – kui nad seda tahavad – ka terve päeva, sest tehnoloogia pakub võimalusi ka neile, kelle füüsilised võimed on vähenenud. Kui see nii läheb, siis pole ka vaja kasvavat meditsiini- ja sotsiaaltöötajate armeed, võib-olla ei pea pensioni ja ravikulud kasvama tempos, mida me praeguste kogumuste ja teadmiste juures arvame vaja minevat.

Prognooside kõige suurem kasutegur on tegelikult selles, et need annavad võimaluse näha, mis juhtub, kui asjad ei muutu. See peaks olema mõtlevale inimeselt põhjuseks oma käitumist muuta. Ja siis tuleb olla õnnelik, et prognoosid ei täitunud. Aga see ei tähenda, et prognoos oleks olnud halb või prognoosija rumal.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s