Neljanda kvartali tulemustele tuginedes saab teha esimesi kokkuvõtteid ka sellest, mis juhtus eelmisel aastal tööturul.

Kindlasti oli positiivne see, et tööpuudus vähenes. Esialgsed hinnangud viitavad 10,2% töötuse määrale (2011.aastal 12,5%), kusjuures aasta lõpus oli töötus koguni 9,3%. Tihtipeale IV kvartalis tööpuudus ei vähene, kuna olenevalt ilmastikust väheneb hõive ehituses ja põllumajanduses, seekord nii ei läinud. Arvestuslikult oli 2012.aastal töötuid keskmiselt 16,3 tuhat vähem kui 2011.aastal, kuid absoluutnumbritesse tuleb suhtuda ettevaatlikult, kuna need põhinevad arvestuslikul rahvaarvul, mis reaalsest erineb üpris tuntavalt (vt ka https://mlauri.wordpress.com/2012/12/20/kommentaarid-rahvaloenduse-tulemustele-rahvaloendus-ja-toojou-uuring/). Töötute puhul võib erinevus olla üle 10 tuhande.

Positiivne on kindlasti ka see, et tööpuudus vähenes kõige enam nende hulgas, kes olid tööta olnud üle aasta. Samas lühemat aega tööta olnute arv ei vähenenud mitte eriti palju – aasta keskmisena 5,2 tuhande võrra, kusjuures põhiliselt juhtus see aasta esimeses pooles. Lühiajaliste töötute arv kahaneb järjest vähemal määral: arvestuslikult „kuulub“ neile kogu töötusemäärast umbes 3,3%, madalamad tasemed on pärit buumiajast (umbes 2%), seega on languseks veel pisut ruumi, kuid mitte palju. Ka 6-11 kuud tööta olnute arv on vähenenud päris oluliselt (töötuse määr 1,3%, madalaim tase 0,4%) ning siingi pole palju „ruumi“ jäänud.

Pikaaegsed töötud võib jagada kaheks: kuni 2 aastat ja üle kahe aasta tööta olnud. Esimeste arv väheneb kiiremini ja seetõttu on nende arv praeguseks poole väiksem teiste arvust (2010.aastal oli pilt vastupidi). Kindlasti on siin liikumist nii pikemalt töötute hulka kui ka tööleidjaid, kuid ilmselt on viimaseid rohkem, kuna ka üle 2 aasta tööta olnute arv, nagu ka heitunute arv on languses. 1-2 aastat tööta olnute töötuse määr on praegu 2,1% (minimaalne 0,7%, maksimaalne 4,9%) ja üle 2 aasta töötute määr 3,5% (miinimum 0,8% ja maksimum 4,1%).

IV kvartali ja ka üldisemalt 2012.aasta tulemused näitavad seda, millele olen juba varem osutanud – Eesti on lähenemas kiiresti loomuliku tööpuuduse tasemele, kus uute töötajate leidmine on muutumas järjest aja- ja rahakulukamaks. Ettevõtjate kurtmine tööjõu puuduse üle on selle sama protsessi teine pool. Väljapääs: palgata oskusteta töötajaid ja neid ümber-/täiendkoolitada, võimalusel Töötukassa abiga. Kuid ei tasu ka unustada teisi töötajate leidmise võimalusi. Olemasolevate töötajate koolitamine võib osutuda odavamaks, ka on olemasolevatel töötajatel olemas teadmised ettevõttest ja tootmisprotsessist üldiselt.  See, kes tahab teistelt töötajaid ülevõta või vähestest järelejäänud töötutest parimaid leida, peab olema valmis maksma kõrgemat palka. Lisaks tasub kaaluda ka praegu mitteaktiivsete hulka kuuluvate inimeste kaasamisele.

Viimasega seostub tähelepanek, et viimasel ajal on tööpuudus vähenenud ka seetõttu, et osad töötud on muutunud mitteaktiivseks. Ei, tegemist ei ole pensionäride arvu kasvuga. Tegemist on lastega kodusolevate emade, pereliikmete eest hoolitsejate ja haigetega. Eriti puudutab see naisterahvaid Tallinnas. Paratamatult tuleb pähe küsimus, kas Tallinna võimetus korraldada lastehoidu on hakanud juba silmnähtavalt Eesti üldist tööturgu mõjutama. Siis on küll kuri karjas.