Küpros, Kreeka ja teised

Viimastel päevadel on paljud väitnud, et Küprosega toimunu – täpsemalt paaril viimasel nädalal toimuni – on hävitanud usaldust eurotsooni ja ELi vastu, et tegemist on uskumatu ja ennekuulmatu käitumisega, et kohe-kohe algab pangajooks teisteski eurotsooni riikides jne. Neil on osaliselt õigus, kuid vaid osaliselt.

Usaldusega on nii nagu ta on, ega seda pole eriti palju olnud ennegi. Küpros liikus kuristiku poole juba ammu, kuid sellele ei pööratud tähelepanu. Hispaania, Itaalia ja Kreeka on suuremad ja neis toimuva potentsiaalne negatiivne mõju Saksamaa ja Prantsusmaa majandustele suurem. Ka on suurte ja jõukate puhul igasuguse paanika külvamine suurema kasuteguriga.

Kriisihaldus oli Küprose puhul kehv, kuid lõpplahendus oli õige. Kehvad pangad tuleb restruktureerida või lasta minna pankrotti. Suuremate pahanduste ärahoidmiseks majanduses aga tuleb seda teha mõistlikult ja õigeaegselt. Just seda näitab paljude riikide ajalooline kogemus, seda näitavad ka viimased viis-kuus aastat Euroopas (ja mujalgi).

Läti püüdis sisuliselt pankrotis olevat Parexit elus hoida ja see õnnestus seni, kuni Lehmani kokkukukkumine tõi kaasa ülemaailmse finantsvapustuse. Iiri valitsuse kiirustades antud lubadus viis selleni, et maksumaksja rahaga päästeti kräpiks kätte läinud hiigelpanku ja investeerijaid, kellel pole Iirimaa majandusega suurt pistmist. Island sukeldus hiidsuure finantssektori kokkuvarisemise tagajärjel sügavikku, kuid ronib sealt juba välja. USA püüdis lahendada finantssektori jamasid mitu aega enne Lehmanit, kuid valdavalt uute rahapakkidega, mitte sisuliselt. Kreeka panku ja Kreeka valitsust püüti päästa seepärast, et Prantsusmaa ja Saksamaa valitsus lootsid niiviisi vältida potentsiaalseid jamasid kodumaal – päästa nii valimistulemusi kui ka raha kokku hoida. Loodeti, et Kreeka päästmine osutub odavaks. Nüüd on selge, et ei osutunud, et see võib praegusest veelgi kallimaks minna. Valik oli ilmselgelt vale. Kreekaga seoses olen mõelnud, kas Euroopa otsustajatel on kasvõi korraks peast läbi lasknud mõtte, et sai vist valesti tehtud, aga kahjuks asju enam tagasi pöörata ei saa. Mul on selline tunne, et Saksamaal on see vähemalt mõnede tippotsustajate peadest läbi käinud.

See on üks põhjus, miks Küprosega on käitutud teisiti. Kuid on veel mitmed teisi asjaolusid, mis sellise valikuni viisid. Küpros on aga väike, kauge ja sõltuv eelkõige Kreekast, mis praeguseks on küll probleemne, kuid vähese sõnaõigusega riik Euroopas. Asjaolu, et riigi majandus toetus suuresti rahapesul ja off-shoreindusel, ei tee teda teistele riikidele armsamaks. Ka madalad maksud mitte. Küprose liitumisel ELiga oli kindlasti suur tähtsus Kreeka soovil ning lootusel, et suudetakse lahendada saare poliitiline jagunemine. Viimane ei õnnestunud, kuigi oli vaat, et ELiga liitumise eeltingimus. Kahtlematult tekitas Küprose ühinemise läbikukkumine (aga süüdlasi oli selles ilmselt mõlemal pool piiri) Euroopa keskuses vähemalt pisut nördimust ning nagu asjaolud näitavad, seda pole tegelikult unustatud. Samuti mitte seda, et Küpros tegi lahkelt kodakondsust jagades ELi ukse lahti kahtlase taustaga ärimeestele.

Sellest võib teha esimesed järeldused ka ELi probleemilahenduste kohta tulevikus. Suurte huvid on tähtsamad väiksemate omadest, eriti kui väiksemad harrastavad suurte silmis ebaharilikku majandus- ja sisepoliitikat. Liigne isepäisus võib kriisihetkel kätte maksta.

Kehv kriisihaldus

Viimaste nädalate kriisihaldus oli suurepärane näide sellest, kuidas asju ei tohiks korraldada. Kindlasti ei ole selles süüdi üks osapool, kuid tundub, et olulise panuse andsid selleks siiski Küprose juhid, kes ilmselt ei suutnud reaalset olukorda adekvaatselt hinnata. Ilmselt uskusid nad liialt „solidaarsusesse“ panemata tähele, et solidaarsuski saab olla kahepoolne ning nemad pole selles osas just mitte alati parimal viisil käitunud. Tähendusrikas oli ühes artiklis Põhja-Küprose elaniku kommentaar, mis oli umbes selline: Jah, neil on raske ja mul on neist kahju. Kuid miks peaksime meie neid aitama, kui nemad meid pole aidanud, siis kui meil on raske, vaid oma jõukusega kekutanud?

Ühtepidi võib mõista Kürpose juhte, et nad tahtsid välishoiuseid säästa: see on olnud ju Küprose majanduse üks olulisemaid alustalasid. Kahtlematult on hirmutav mõelda, et mingi oluline osa praegusest majandussüsteemist tuleb likvideerida (aga see on praeguse kokkuleppe oluline osa). Kahtlematult pole normaalse majanduse ülesehitamine kerge, sest ollakse harjunud teisiti toimetama ja tegutsema ning tuleb hakata uusi asju õppima. Teisalt on hämmastav Küprose juhtide lühinägelik käitumine suhetes nii ELi kui ka Venemaaga. Mulle tundub, et ühtel hetkel lihtsal lasti Küprosel ennast nurka mängida, et nad saaksid aru oma tegelikust positsioonist. Erinevalt Kreekast oli see riigi väiksuse ja tundub, et vähemkorrumpeerunud ja parema mõtlemisvõimega poliitikute, tõttu võimalik.

Ma ei ole kindel, kas selline kehv kriisihaldus teeb midagi halba ülejäänud eurotsoonile. Võib-olla on hoopis kasulik teada, et igat rumalat otsust ei maksa keegi kinni , et oma rahaga ümber käies tuleb ka oma peaga mõtelda. Just viimase vastu eksimine on ju üheks finantssektori probleemide põhjuseks. Jah, mõtlevad hoiustajad, laenuvõtjad ja investeerijad teevad elu keerulisemaks sellele osale finantssektoris tegutsejatele, kes üritavad rumalatelt nahka üle kõrvade tõmmata. Mina arvan, et mõtlevad kliendid on finantssektorile hea ning stabiilsem ja arukamalt toimiv finantssüsteem on tervele majandusele kasulik.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s