Looda parimat ja karda halvimat

Majandusnäitajate ja –sündmuste kommentaarides domineerivad endiselt kartused ja hirmud. Samas tunduvad prognoosid olevat nende kõrval ootamatult optimistlikud. Ei, see ei ole paduoptimism, mida võis näha 2005.aastal, see on ihalus paremate majandusarengute järele. Analüütikute ja prognoosijate tulevikunumbrid ja neid saatvad tekstid on kergelt positiivselt meelestatud, kuid nende tagalt paistab ka hirm halvemate arengute ees ja märgid stressist, mille on tekitanud pikaaegne ebakindlus. Isevärki märk on seegi, et tõeliselt positiivseid prognoose, mis ootaksid kiiret paranemist ei ole. Põhiprognoosid ongi iseenesest need positiivsema poole pealt.

Ettevaatust liigse optimismiga!

Majandusprognoosides ei oodata midagi halba juhtuvat: need räägivad sellest, et kõik liigub tasapisi edasi just sellest punktist, kus me praegu oleme, ning kui ka midagi peaks juhtuma, siis pole see nii oluline, et võiks üldist vaevalist edasiminekut pidurdada, seda peatada või kogunisti meid suurematesse raskustesse paisata. Selline joon ei kehti üksnes Eesti majandusprognooside puhul, see on praegu omane vist peaaegu kõigile, või vähemalt tuntumate prognoosijate ootustele.

Mõneti võib seda mõista, sest – tõsi-tõsi – kui võtta kõik erinevad võimalused, mis võiksid tähendada tõsisemat tagasilöök majanduses, siis nende tõenäosus jääb alla konsensuslikust vaevalisest maailma majanduse taastumisprognoosist. Kuid häda on selles, et selle arengukäigu tõenäosus on – vähemalt minu arvates – väiksem kui kõigi võimalike untsuminemiste tõenäosused kokku. Ehk siis kui oleks kaks varianti, siis kõige tõenäolisem majandusprognoos on see, et midagi läheb viltu või halvasti. Häda on aga selles, et neid halvasti minemise võimalusi on niivõrd palju, et väga keeruline on hinnata, mis täpselt just viltu läheb ning mis seetõttu juhtub.

Võib mõista, miks neid halbu stenaariume viimasel ajal üpris konsensuslikult kõrvale lükatakse. Juba 5-6 aastat on kogu aeg midagi juhtunud ning see on muutnud inimesed tuimaks ja hirmunuks üheaegselt. Me oleme kollektiivse eitamise situatsioonis. Sellise valiku põhjus lisaks kriisiväsimusele on erinevate hirmustsenaariumite mittetäitumine viimase paari aasta jooksul. Ma mõtlen eelkõige siin eurotsooni puudutavaid ennustusi: eurotsoon püsib endiselt, Hispaania ja Itaalia ei ole (veel) neid põhja vedanud ning isegi Küprose kriis osutus vähemalt esialgu lühiajaliseks paanikaks, kus väljaspool saareriiki piirdus kõik sõnadega. Juba võib tunduda, et midagi tõsist ei saa juhtuda või kui isegi juhtub, siis selle tagajärjed ei ole nii hirmsad kui veel pool aastat tagasi kardeti. Inimesed on harjunud kriisiga ja tüdinud paanikapuhujatest.

Ma ei välista, et lõpuks lähebki siiski nii nagu üldine majandusprognoosijate konsensus arvab: tasapisi kosub USA, kosub eurotsoon ja teisedki riigid ning paari aasta pärast jõume uude stabiilsusesse, mis on küll pisut kahvatum, rahulikum ja uimasem kui õnnelikud 90ndad ja nullindad, kuid siiski kõigile tutavlikult sarnane. Aga ma ei suuda uskuda, et selline arengukäik on kõikidest võimalikest kõige tõenäolisem. Ja pikaajaliselt vaadates oleks selline arengukäik ka väga-väga halb, sest majandusprobleemide süvapõhjused jääksid sel juhul lahendamata ja nad tuleksid ikka ja jälle tagasi oma koledate tagajärgedega.

Lääne majandused ja ka arengumaade majandused on täis niivõrd palju erinevaid probleeme, et eeldada, et neist mitte ükski ei realiseeru või käivituvad üksnes vähetähtsad protsessid, on  naiivsus. Kui majandusriskidele liita veel ühiskondlikud ja poliitilised vastuolud, siis on rahuliku kosumise konsensusprognoosi tõenäosus väga madal. See on küll turvaline prognoos, kuid täiesti ebarealistlik.

Riskid: head, halvad ja eriti halvad

Prognoosides loetletakse ikka erinevaid riske ja praegu on need ühelt poolt sarnased (inflatsiooniralli, valuutasõjad), kuid teisalt uskumatult erinevad (eurotsooni toimetulek oma probleemidega, arengumaade kohanemisvõime). Järjest enam võib täheldada, et riskide hindamisel mängib viimasel ajal järjest enam rolli prognoosija usk või soov ühe või teise sündmuse toimumisse. Brittide ja ka ameeriklaste seas on väga palju neid, kes usuvad, et eurotsoon kohe-kohe lõpetab oma eksistentsi. Institutsionaalsed prognoosijad – nt IMF, Brüssel, valitsused ja keskpangad – loomulikult sellist positsiooni ei jaga, sest see tähendaks poliitilist katastroofi. Õhtumaades tundub olevat endiselt populaarne ennustada Hiina kohe-kohe saabuvat ülemvõimu maailmas (ja täitsa kindel, et hiinlastele selline arengukäik meeldiks), kuigi selle ajalist hetke nihutatakse ettevaatlikult järjest kaugemasse tulevikku ning Hiina kõrvale pakutakse teisigi dominante (BRICS). Seda, et Hiina käitumine võiks põhjustada vastureaktsioone, on hakatud märkama, kuid prognoosides nendega ei arvestata.

Kindlasti tekitab prognoosijates segadust see, et mitmed majanduspoliitilised meetmed pole andnud tulemusi, mis nad oleksid teoreetiliselt pidanud andma. Riigid on käitunud teisiti kui õpikud või autoriteedid on ennustanud. Tarbijad ja ettevõtjad ei kipu endiselt laenu võtma, kuigi intressid on veelgi madalamad kui varem. Valuutasõdasid pole puhkenud, globaalne hinnaralli pole käivitunud ning arengumaadeski on järjest enam probleeme. Poliitiline kriis Itaalias ei ole toonud kaost eurotsoonis, Küprose jama ei põhjustanud pangajookse ega kapitali väljavoolu, Portugali konstitutsioonikohtu otsusele reageeriti lühiajaliselt ja suhteliselt loiult jne, jne. Enam ei näidata pidevalt televisioonis kreeklaste või kuskil mujal toimuvaid suurmeeleavaldusi – neid on ilmselt vähem ja nad ei müü enam nii hästi kui varem. See kõik näitab seda, et inimesed on muutunud tuimaks, tüdinuks ning nad on väsinud pikast ja permanentsest kriisist.

Huvitav selle juures on see, et tegelikult ju kriis jätkub. Euroopa, USA ja Jaapani majanduste korda saamine võtab aega vähemalt kümnendi ja sealjuures pole kindel kui korda nad üldse saavad ehk milline see uus normaalne seis on. Vähemalt kümnendiks on uus normaalsus varasematest kümnenditest kõvasti väiksem majanduskasv, oluliselt kõrgem tööpuudus, tõenäoliselt väiksem intressitase ja inflatsioon, kuigi viimaste puhul võivad asjad ka risti vastupidi minna. Me ei tea täpselt, kuidas reageerivad uuele normaalsusele ühiskonnad, kuid ilmselt see neile ei meeldi. Kuid millisel hetkel mõisab suurem osa Lääne elanikest, et endised raharikkad ajad ei tule tagasi, ning mida nad seejärel teevad, pole teada. Praegune leviv masendus ja resignatsioon annab lootust, et see protsess on alanud ja ei põhjusta väga suuri poliitilisi vapustusi. Aga seda ei saa välistada. Justnimelt lootust, sest poliitiliselt rahulikumas keskkonnas suudetakse ehk teha ka arukaid otsuseid, ehk suudetakse mõista, et endised ajad on jäädavalt möödunud ning tuleb hakata elama oma võimete kohaselt. Kui tänavapoliitika hakkab määrama, millised on poliitikute tehtud otsused, siis võib oodata halbade otsuste järsku kasvu. Eriti halvad tagajärjed võivad tänavapoliitikal olla aga demokraatiale.

Ei saa välistada, et praegu on vaikus enne järgmist tormi.

Võib-olla tõesti hakkavad selle aasta teises pooles eurotsoonis ja USAs majandusnäitajad paranema. Aga ma arvan, et mõningane numbrite paranemine osutub eelkõige ajutiseks ja tehniliseks. Esiteks on sisuliste paranemiste ulatus liialt väike, et püsivat ja pikaajalist majanduskasvu Läänes genereerida. Teiseks on kindel, et olukord mitmes suuremas riigis – Prantsusmaal, aga ka Saksamaal –  halveneb lähiaastail ja see mõjutab teisi päris oluliselt. Eesti peab end kohandama hoopiski aeglasemal edasiliikuvate Rootsi ja Soomega ning tuleb loota, et nende majanduses kohe-kohe langusesse ei lähe. Igasugune põhjalikum ümberkorraldus majanduses tähendab üldjuhul ka lühiajalist tagasilööki, mida kaugemale neid ümberkorraldusi lükatakse, seda suurem ja kauakestvam on tagasilöök. Väiksemate riikide majanduslik edukus osutuda liialt väikeseks, et kompenseerida suurte riikide tagasilööke. Rääkimata sellest, et probleemid suuremates riikides on probleemiks ka väiksemates riikides (aga mitte vastupidi).

Kolmas – see on positiivne – aspekt seostub väheneva paanika ja süvenenud kriisiväsimusega. Kui paanikat on vähem, siis on ka negatiivsed mõjud väiksemad. Seega peaksid igasugused halvad ja ebameeldivad sündmused avaldama lühiajalisemat ja nõrgemat mõju, kui nad seda tegid või oleksid teinud paar aastat tagasi. Kriisiväsimus tähendab ka seda, et paljudele asjadele ei pöörata tähelepanu või nad jäävad hoopiski märkamata. Seega võib oodata, et meeleolud osutuvad stabiilsemaks ning volatiilsus finantsturgudele ja majanduses hakkab aegamööda vähenema. See tähendab aga ka otsuste tegemiseks ja muutuste läbiviimiseks paremat keskkonda. Seda siis mitte homme või ülehomme, vaid mõne aasta perspektiivis.

Väga halbade majandusarengute – sj eurotsooni lagunemine – tõenäosus on langenud, kuid on endiselt suhteliselt suur. Tõenäosuse languse põhjuseks on seni toimunu ja oodatavalt mõneti rahulikum keskkond, kuid võimalus, et midagi ootamatult viltu läheb, on paljude halbade variantide rohkuse tõttu endiselt ebameeldivalt suur.

Lääs jääb veel aastateks mitmetahulisse majanduslikku kriisi ning see mõjutab paratamatult ka ülejäänud maailma. Kuna majanduskriis on väga sügav ja põhimõtteline ning globaalselt muutuvad ka riikide omavahelised jõupositsioonid, siis tähendab majanduskriis ka poliitilist sisekriisi Läänes. Kuidas need kriisid ja vastuolud lahenevad ning milliseks osutub maailm näiteks 10 või 20 aasta pärast, on väga keeruline öelda. Me võime loota, et midagi tõeliselt halba ei juhtu, kuid tõenäosus, et midagi halba juhtub, on üpris suur. Tuleb loota, et see halb pole väga halb või läheb meist suhteliselt leebelt mööda.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s