Veel kord rõivaste ja jalatsite hinnamuutustest ehk kasum sõltub käibest

Kati Kusmin: ilm võib hindu rohkem mõjutada kui konkurents – Majandus.

Antud artiklis on minu arvamusele vastandatud Kati Kusmini arvamus. Võib-olla on vastanduse üles ehitanud ajakirjanik, kuid selles artiklis on esitatud vist kõik tüüpilised kaubandusepoolsed argumendid, mistõttu on hea näidata nende argumentide nõrkused, tugevused ja kohad, millest ei räägita.

Rõivaste ja jalatsite hinnad liiguvad hooajaliselt ning aeg-ajalt on võnked päris suured. Kuid küsimus ei ole kuust-kuusse kasvus (muide kuust-kuusse hinnatõus on sel aastal olnud keskmisest suurem nii veebruaris kui ka märtsis), küsimus on hinnatõusust eelmise aastaga võrreldes. Aastases võrdluses ei ole hooajalised hinnamuutused sees, sest võrreldakse sama hooaja hindu eelmise aasta sama hooaja hindadega.

Jah, tõsi on see, et aeg-ajalt hooajad nihkuvad ilmastiku tõttu: näiteks võib väga soe talv tähendada seda, et talveriiete hindu tuleb hakata alandama varem. Sama moodi võib külm talv aidata hoida talverõivaste hindu kauem kõrgemal ning analoogseid olukordi võib tekkida kogu aasta jooksul. Kuid hooajalised ebakõlad ei saa olla mitmekuulised. Hooajaliste ebakõlade tõttu kipuvad ka rõivaste ja jalatsite hinnaindeksi aastased kasvud päris kõvasti kõikuma: ühel kuul võib näha vaid 3,2% aastakasvu (nt eelmises juulis), kuid eelmises oli aastakasv 5,3% ja järgmises on juba 4,4%.

Tõsi on ka see, et liialt kõrgele aetud hinnad toovad kaasa laovarude tõusu ja järgnevad soodusmüügid on seetõttu tõenäoliselt suuremate hinnakärbetega. Just viimasele viitasin ka oma blogikirjutises – liialt kõrgele kruvitud ootused tähendavad liialt kõrgeid hindu ning löövad kaupmehi endid (ja selle kaudu muidugi ka tootjaid).

Siit minu soovitus kaubandusele: mõõdukamad hooajalised hinnatõusud võiksid hoida jaemüüki paremana ning välistada vajaduse teha väga suuri ja ulatuslikke allahindlusi ning vähendaksid liigsuurtest laoseisudest tulenevaid kahjusid. Kasumi suurendamise parimaks meetodiks peetakse ikkagi käibe kasvatamist. „Võtan maksimumi“-mentaliteet peletab ostjad eemale ning siis ei pruugi enam abi olla ka madalamatest hindadest, sest kõrgete hindade kuvand on juba loodud. Selle murdmine on oluliselt keerulisem kui tekitamine.

Kõrge rõivaste ja jalatsite hinnatase, eriti viimaste oma, on põhjuseks, miks järjest enam eestlasi püüab hankida rõivaid ja jalatseid välismaalt. 2011. aastal (värskemad andmed kahjuks puuduvad) oli Eestis rõivaste keskmine hinnatse ELi keskmisest 1,4% kõrgem ning seda võib hea tahtena pidada ka pisut suureks mõõtmisveaks. Jalatsite hinnatase oli aga ELi keskmisest 12,6% kõrgem. See on märkimisväärne erinevus. Märkimisväärne on seegi, et 2007. aastal (ehk siis Eesti tarbimisbuumi tipus) oli Eesti hinnatase ELiga võrreldes rõivaste puhul 1,5% ja jalatsite puhul 14,4% kõrgem. Niisiis on Eesti suhteline hinnatase rõivaste ja jalatsite puhul hakanud ületama buumiaegset. Meenutuseks, rõivaste ja jalatsite tarbimismahud (mitte hinnaline väärtus) oli 2012. aastal 19,2% väiksem kui 2007. aastal.

Just see panebki mind arvama, et tagasihoidlike tarbimismahtude taga on kindlasti ka kõrge hinnatase, vähemalt jalatsite ja vähemal määral ka rõivaste puhul. Jah, tarbimismahtude nõrkuse taga on ka väiksemad sissetulekud ja tarbimisharjumuste muutus ning lõpuks ka mitmete esmatarbekaupade ja –teenuste ennaktempoline kallinemine. Kuid Eesti suhteline hinnatase on antud kaubagrupis ikkagi märkimisväärselt kõrge, eriti arvestades elanike ostujõudu.

Kaupmeeste kummalist käitumist kirjeldab ka see, mis juhtus kriisi ajal rõivaste ja jalatsite hindadega. Esimesel kriisiaastal (2008) langes rõivaste hinnatase allapoole ELi keskmist (-4,2%), kuid jalatsite oma jäi endiselt kõrgemaks (+3,4%). Edasi juhtus midagi üpris majandusloogika vastast: Eesti rõivaste ja jalatsite hinnatase hakkas taas kiiresti tõusma, seda ka väga raskel 2009. aastal, ning tundub, et see jätkub endiselt. Nimelt oli rõivaste ja jalatsite 2012. aasta keskmine hinnatõus 5,2% (THI keskmiselt 3,9%) ja hinnatõus on jätkunud ka I kvartalis.

Kindlasti ei osta eestlased (veel) enamust oma rõivastest välismaalt. Ka ei saa Eesti puhul rääkida eriti olulisest e-kaubandusest – selles osas on eestlased hoopiski üllatavalt loiud. Kuigi, jah, tõsi on see, et e-kaubandus on suhteliselt kiiresti kasvamas ning just ülepaisutatud hinnatasemete tõttu päris mitmetes kaubagruppides, sj tõenäoliselt ka rõivaste puhul. Ilmselt on see ka põhjuseks, miks rõivaste hinnatase väga palju ELi keskmisest kõrgemale ei ole veel tõusnud. Kuid jalatseid on interneti teel keerulisem osta ja mitmete märkide põhjal võib väita, et jalatsiturul on (hulgi)kaubanduses kontentratsioon kõrge (loe: vähe olulisi tegutsejaid), mis tähendab, et ka hinnad on üpris sarnased (nagu ka kaubavalik tavapoodides, jätame butiigid kõrvale, sest nende müügimahud on väikesed).

Just see ongi põhjuseks, miks ma osutasin – tunnistan, et sihilikult intrigeerivalt – õhku küsimuse, kas Eestis võib hinnatase hakata ületama ELi oma näiteks 50%. Küsimus ei ole ka üksnes tarbijates, küsimus on ka ettevõtetes, seda isegi väga olulises määral.

Mulle tundub, et liialt paljud Eesti kaupmehed ei käitu just kõige loogilisemalt, vaid pingutavad lühiajalise kasu nimel – väheste kaupade müük võimalikult maksimaalse hinnaga. Pikaajaliselt on see hukutav, sest see peletab ostjad välismaale ja e-kaubandusse. Tarbijad tunnevad end halvasti kohelduna, kuid kohanduvad, kuid sel juhul oleks põhjendamatu kuulda kaupmeeste kurtmist selle üle, et äri on raske ja keeruline ning konkurents tihe. Veel kord põhitõde kaupmeestele: kasumit tõstab käive, kuid käive sõltub hinnatasemest.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s