Mitteüllatavast palgatõusust

II kvartalis oli keskmine brutokuupalk eelmise aastaga võrreldes 8,4% suurem, hõivatute arv kasvas samal ajal 3,3%, kuid majanduskasvuks raporteeriti esialgsetel hinnangutel üksnes 1,3%. Lihtsalt kolme numbrit vaadates tunduvad asjad olevat paigast ära – kuidas on siis tootlikkuse, konkurentsivõime, jätkusuutlikkuse ja muu säärasega? Taas tuleb tõdeda, et pelgalt paari numbri põhjal põhjapanevate järelduste tegemisel võib lihtsalt võssa sõita.

Turumajandus oma kõige ehedamal kujul ilmneb selles, kuidas nõudluse ja pakkumise vastastikusel mõjul kujunevad hinnad. Muutub nõudlus või pakkumine, muutub ka hind. Hind on turumajanduse kõige tähtsam ja olulisem info, signaal, mis annab ostjatele teada, kas tasub osta ja tootjatele teada, kas tasub toota. Üldjuhul suudame mõista, miks pakkujate vähesuse (seda ikka ostjate suhtes võrrelduna) puhul kaupade või teenuste hinnad tõusevad ning saame aru, miks ostjate huvipuudus sunnib müüjaid neid samu hindu alandama. Hoopis keeruline tundub olevat aga mõista, et lisaks kaupadele ja teenustele on olemas veel muidki hindu: intress, valuutakurss, rent, kasum ja palk.

Palk on tööjõu hind ning kujuneb seega – nii nagu iga teinegi hind – nõudluse ja pakkumise vahekorras. Nõudlus on ettevõtjate vajadus töötajate järgi ning pakkumine elanikkonna töövõimeline ja töötahteline osa.

Tööjõu pakkumine väheneb, nõudlus tõuseb

Me teame, et Eesti rahvaarv ja tööealiste elanike arv väheneb. Ta väheneb lähima kümne aasta jooksul väga kiiresti (seejärel ilmselt mõnevõrra aeglasemalt). Ametlik statistika ütleb, et selle aasta alguses oli 15-19-aastasi inimesi (sealt tulevad uued töötajad) Eestis 63 tuhat, 60-65-aastasi 80,5 tuhat (need lähevad pensionile), erinevus 17,5 tuhat. Viie aasta pärast on vahekord veelgi kehvem: 58,9 tuhat võrreldes 86,5 tuhandega ehk erinevus 27,6 tuhat. Me võime (optimistlikult) oletada, et kõik need inimesed on vajalike oskustega, elavad just seal, kus on töökohad, et nad on eeskujulikud töötajad (ei joo, jõuavad õigeks ajaks tööle, ei ole konfliktsed) ning et kellelgi ei ole probleeme nt lapsele lasteaia/-sõime koha leidmisega. Kuid ikkagi – nende inimeste arv, kes võiksid ja tahaksid töötada väheneb ehk tööjõu pakkumine väheneb.

Sellest on palju räägitud, kuid seda on olnud raske uskuda, sest majanduskriis tõstis tööpuuduse kõrgustesse ja tekitas paljudes mulje, et töötajaid on küllalt. Inimene on aga hetkeolukorra ohver – me oletame tuleviku oleviku järgi, kui praegu pole probleemi, siis seda ei ole ka tulevikus (vähemalt mitte meil, võib-olla konkurentidel). Teatud probleemiks on ka asjaolu, et meie statistika pole veel tööturu-uuringu, sj hõive ja töötute arvu näitajaid viinud rahvaloenduse tulemustega kooskõlla: tööealiste arvuna on kasutusel 1024,3 tuhat, kuigi rahvaloendus ütles, et neid on 988,4 tuhat ja selle aasta alguses 975,2 tuhat (erinevus seega 49,1 tuhat!). Vigased numbrid on vigaste järelduste ja otsuste aluseks.

Samal ajal on tootmine kasvanud isegi siis kui majanduskasv on olnud üksnes 1,3%. Meil on hulgi täitmata töökohti, millega on isegi ühiskonnal raske leppida (meditsiin, politsei, koolid). Kui isegi eraettevõtted suudaksid oma töötajate arvu konstantsena hoida, oleks Eesti majanduses ikkagi rohkem töötajaid vaja. Nii et nõudlus on kasvanud.

Statistiline palgatõus on loomulik ja ootuspärane

Kui pakkumine väheneb või nõudlus tõuseb, siis hind tõuseb. Kui pakkumine väheneb ja nõudlus tõuseb samal ajal, siis tõuseb hind kiiresti. Niisiis pole midagi imestada, et Eestis palga kasv kiireneb. Paneme siia lisaks veel mitmed olulised ja vajalikud riigipoolsed sammud – miinimumpalga tõstmine, haridus- ja meditsiinitöötajate palga tõstmine, maksuameti edukas võitlus ehituse ümbrikupalkadega – ning ma ei näe põhjust, miks peaks palgakasvu üle imestama. Seda enam, et II kvartalis oli oluline osa ka lisatasude tõusul – ehk siis paljud ettevõtted maksid preemiaid ehk olid edukad.

Palk hinnana on signaal tööandjatele, et nad peavad oma nõudlust korrigeerima. Tööjõu nõudluse korrigeerimine tähendab seda, et tootmist tuleb ümber korraldada – toota vähema arvu töötajatega. Väga vähesed ettevõtjad on inimestena niivõrd ettenägelikud ja rahaliselt niivõrd võimekad, et oskaksid, saaksid või peaksid mõistlikuks reageerida asjadele, mis pole veel juhtunud. Kui asi töötab, siis milleks seda muuta? Veel aasta tagasi oli reaalse kuise brutopalga kasv 1%, tunnipalga reaalkasv  0%. Muutus tööturul on olnud lihtsalt väga kiire (ja nagu viidatud, paljus tingitud riigipoolsest käitumisest) – väga vähesed ettevõtted suudavad välja mõelda ja ellu viia kardinaalselt tootmist ümberkorraldavad ettevõtmised mõne kvartaliga. Üks asi on leida ideed, mida teha. Teine asi on selleks raha leida. Kolmandaks tuleb arvestada ka probleemidesse sattunud Soome ja Rootsi majandusega, mis muudab nii mõnegi varasema idee kasutuks.

Jutt innovatiivsusest ei aita, on vaja konkreetset ideed, mida rakendada ning teeninduses on inimesi vahel väga keeruline kui mitte võimatu masinatega asendada. Raha ei ole niisama saada – euribor võib ju olla madal, kuid laenuintress ei pruugi seda olla ning pank ei pruugi igat klienti enda jaoks heaks pidada (muidugi mõned ei lähegi sinna raha küsima, kasvõi teadmisest, et niikuiniii ei saa). Soome või Rootsi asemel Hiinasse või Indiasse minek võib sobida suurtele ettevõtetele ja julgetele ettevõtjatele (rääkimata sellest, et ega sealgi asjad enam roosilised pole), kuid väikeettevõtja jaoks on lähiriigi turgki suur katsumus. Nii et andkem ettevõtjaile aega, võimalust ja asjalikke soovitusi kohanemaks muutunud tööturuga ja ärgem rääkigem kohe saabuvast katastroofist.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s