Kuidas kriis majandust muutis?

Eesti majandus on seisakus. Loodetavalt annab esmaseid kosumismärke näitav Euroopa majandus siiski ka Eestile võimaluse taas kasvuteele asuda. Vahelduseks võiks aga heita pilgu sellele, mida möödunud majanduskriis Eesti majandusega tegi.

Kriisi sügavus ja taastumine

Reaalse SKP tasandatud aegrida osutab, et möödunud majandusbuumi tipp oli 2007. aasta IV kvartalis, kriisi põhi aga 2009.aasta III kvartalis. Kogulangus oli 19%. Praeguseks on Eesti majandus ületanud 2006. aasta majandustaseme jäädes tipust alla 3,7%.

Korrektsema tulemuse saavutamiseks peaks võrdlused viima elaniku tasemele. Kahjuks pole seni veel teada 2007. aasta rahvaarvu tulemustega korrigeeritud rahvaarvu – teada on küll rahvastiku loomulik vähenemine, kuid väljarändega on lood keerulised. Kui oletada, et suurem osa rahvaloendustevahelisest väljarändest toimus peale Eesti ühinemist Euroopa Liiduga ja sellestki suurem osa majanduskriisi ajal (ehk siis 2009. aastast alates), siis võib oletada, et Eesti rahvaarv oli 2007. aastal ligikaudu 1315 tuhat (praegune rändega puudulikult korrigeeritud statistika väidab, et 1342 tuhat). See tähendab, et elaniku kohta arvestatuna on reaalne SKP buumiaegsest tippust ikkagi 1,5-2% väiksem. Selline erinevus jääb väga lähedale statistilisele veale – me ju opereerime praegu siiski esialgsete SKP andmetega. Väga võimalik, et aasta pärast tehtud revisjon (korralise revisjoni tulemused avaldatakse koos II kvartali SKPga iga aasta septembri alguses) näitab, et elaniku kohta arvestatult on buumiaegne tipptase saavutatud. Muidugi on samavõrd tõenäoline, et tulemusi korrigeeritakse kehvemaks.

Väga üldiselt öeldes võib siiski väita, et Eesti majandus on jõudnud buumiaegse tipptaseme lähedale. Kuid praegune majandus on oluliselt teistsugune kui ta oli 2007. aastal.

Muutused nõudluspoolel

Nagu iga kriisiga, raputas ka Eestis majanduskriis (õieti oli meil kaks kriisi) kõige enam investeeringuid: olenevalt investeerimisobjektist oli langus tipuga võrreldes 30-90% (keskmiselt 57%).* Investeeringud on praeguseks küll kõvasti kosunud – põhjaga võrreldes umbes 60% -, kuid nad on endiselt umbes 30% võrra väiksemad tipptasemest. Võib tunduda uskumatuna, kuid majade ehitusega ollakse ületatud buumieelne tase ligi 14%-ga. Erinevus on aga selles, mida ehitatakse – need on valdavalt riigi või ELi rahadega tehtud objektid, buumiajal teatavasti olid kõige enam armastatud elamud.

Majapidamiste tarbimine kukkus kriisis ligi 22% ja praeguseks on umbes pool sellest tagasi saadud (miinus tipuga üle 11%). Valitsussektori tarbimine on aga mõnevõrra ületanud buumieelset taset. Siinjuures tuleb muidugi ka märkida, et valitsustarbimise langus oli kriisi ajal üpris tagasihoidlik (umbes 6%), kusjuures rohkem piirati nö kollektiivset tarbimist. Seega saab väita esiteks, et valitsussektori kulutused toetasid majandust vaatamata sellele, et neid vähendati, ja, teiseks, et see tagasihoidlikum langus on ka põhjuseks, miks valitsussektori osakaal majanduses on kasvanud. Veel 2007. aasta alguses oli valitsustarbimise osakaal SKP-s alla 16%, 2009. aasta keskpaigaks tõusis see üle 22% ning on nüüdseks vähenenud, kuid ikkagi varasemast oluliselt kõrgem 19,1%.

Uljalt on majanduskriisist väljunud eksport ja import, kuigi kriis neid päris kõvasti sakutas: import vähenes umbes 40% ja eksport 20%, kuid 70-85% kasv võrreldes madalseisuga on ekspordi mahu tõstnud peaaegu kolmandiku ja impordi oma üle 10% kõrgemale buumitasemest.

Muutused tootmispoolel

Ka sektoriti on pilt väga mitmekesine. Töötlev tööstus ning info ja side valdkond ületavad kriisieelset tipptaset vastavalt enam kui 9% ja 12,5% jagu, plusspoolele on jõudnud ka kinnisvarasektor ja avalik haldus koos hariduse ja tervishoiuga. Tagasihoidlikus miinuses on põllumajandus (kuid veel aasta tagasi oli põllumajanduse lisandväärtuse maht üle buumieelse taseme), kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus. Pilt on kehvem ehituses (maas umbes 20%), kaubanduses ja transpordis (umbes 22%), finantssektoris (umbes 30%) ja mitmesugustel muudel teenindusaladel (22%). Ka ehituses oli seis aasta tagasi tuntavalt parem – erinevus tiputasemest oli ligikaudu 13% -, kuid ELi ja süsinikukvoodi rahade ammendumine on lisandväärtuse loomist ehituses sel aastal oluliselt vähendanud. Hoopis isevärki dünaamikat näitab finantssektor: nimelt on seal lisandväärtuse loomine enam-vähem seal, kuhu majanduskriis sektori paiskas, kuigi mõningates kvartalites on olnud ka paranemist. Põhjuseid on ilmselt mitmeid, kuid üldjoontes võib selle taandada tõdemusele, et kui midagi ei tehta, siis tulemust ei tule (jätame kõrvale teema, kes ja miks ei tee).

Nüüdseks on Eesti majandus hoopis teistsugune kui ta oli 2007. aastal ning väga vale on arvata, et me peaksime püüdlema endise majandusstruktuuri poole. On tore, et info ja side ning kutse-, teadus- ja tehnikaalade osakaal on majanduses tõusu teel. On hea, et finantssektori ja ehituse ülepaisutatud roll majanduses on vähenenud. Veel on tugevalt tunda sissetulekute vähenemise ja säästuhuvi kasvu tõttu vähenenud eratarbimise mõju kaubanduses ja teeninduses laiemalt. Kuid kõhklevamalt tuleb suhtuda avaliku sektori (koos hariduse ja tervishoiuga) ja kinnisvarasektori mõneti suurenenud osakaalu majanduses. Tuleb loota, et tugevnev eratarbimine nende sektori osakaalu majanduses mõnevõrra vähendab.

*Järgnevad võrdlused tuginevad Eurostati poolt hooajaliselt ja tööpäevade arvuga tasandatud andmeridadel

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s