Statistikaamet avaldas esmaspäeval pressiteate (http://www.stat.ee/77184), mis osutab, et 2012.aastal uuenduslikkus ettevõtetes vähenes võrreldes 2008. ja 2010.aastaga.

Sellise arengu kõige tõenäolisemad (aga kindlasti mitte kõik) põhjused olid minu arvates järgmised.

1.    Kriisiaegsed ja –järgsed uuendused olid tehtud ja nüüd oli mõnede jaoks hingetõmbepaus.

2.    Euroopa ja eriti eurotsooni majandusprobleemide järelkaja: Kreeka hõljus paljudel meeltes ja kardeti tõsist tagasilööki. Kreekaga seotud närvilisus kasvas küll juba varem, kuid kuna paljud uuendused planeeritakse aasta-paari jagu ette, siis jõuab ebakindlus investeerimise ja uuendustega seotud numbritesse alati pisut hiljem.

3.    Rahaliste ressursside nappus paljudes ettevõtetes: omavahendeid ei piisa, kuid laenutingimused ja muud kapitali kaasamise võimalused olid napid. Probleem, mis kehtib kogu eurotsoonis, sh ka Eestis, kuigi pisut väiksemas ulatuses. Intressid on madalad, kuid laenu ei anta, vaid luuakse reserve võimalikuks tagasilöögiks (vt punkt 2). Kindlasti on laenuvõtmise huvi väiksem kui näiteks 2005. või 2007.aastal, kuid laenunõudlus sõltub ka laenutingimustest ja ilmselt need ei ole potentsiaalsete laenuvõtja jaoks piisavalt atraktiivsed. [Ennetades Eesti Panga ja kommertspankade nurinat: ega need tingimused ei pea – ja hea, et ei ole – olema buumiaegsele sarnased, kuid kas nad on ikka ka Eesti majandusoludele kohased?] Eesti puhul on kindlasti probleemiks ka muude võõrkapitali kaasamisvõimaluste nappus (ja tõenäoliselt paljud poleks selleks ka valmis kui neid olekski).

4.    Euroopa struktuurifondide rahade kasutamise hoogperiood tõstis mõningate investeeringute ja uuenduste – eriti ehitusega seotud – hinnad tasemele, mis ilmselt ei olnud kõigile vastuvõetavad.

Uuenduste tegemata jätmise kõige olulisem tagajärg on näha nii 2013. aasta kui ka selle aasta alguse majanduskasvu numbrites (muidugi on viimaste taga veel muid põhjusi). Kui ikka ei uuenda, siis ei ole võimalik pikalt jätkata. Uuenduste tegemine ja kohandumine muutuva majanduskeskkonnaga on ülimalt oluline. Võib mõista, et ebakindel majanduskeskkond ei soosi investeerimist, eriti suuremate summade kulutamist, kuid

1)    Ebakindlus on tulnud, et jääda – 90ndate ja sajandialguse optimismiperiood lähikümnendil ei kordu, mis tähendab, et tuleb harjuda tegutsema oluliselt ebakindlamas maailmas ja aktsepteerima ka varasemast suuremaid ebaõnnestumistasemed (see kehtib kõigile!).

2)    Rahvastik ja eriti tööjõud väheneb ja vananeb lähima kümne aasta jooksul Eestis väga kiiresti. Seda ei ole võimalik kompenseerida sisserände suurendamisega (isegi kui selleks oleks olemas ühiskondlik valmisolek), kuid seda saab pehmendada investeerides tootlikkuse ja lisandväärtuse kasvatamisse.

3)    Viimane aeg oleks hakata vaatama maailma laiemalt – liialt palju peetakse koduturuks üksnes Eestit, kasvuks on vaja vaadata pisut laiemalt ja mitte üksnes Soome poole.

Ning lõpetuseks neile, kes hakkavad nüüd süüdistama praegust valitsust ettevõtete 2012.aasta madala innovaatilise pärast: (1) innovaatilisuse tõstmisega seotud otsused teevad ikka ettevõtted  ise, ükski valitsus ei saa käskida ja sundida ettevõtjal olla innovaatiline, see on ikka ettevõtja valik (vähemalt demokraatias ja turumajanduses);  (2) tegemist oli 2012.aastaga ja siis oli teine valitsus, mis tähendab, et kui valitsus saabki ettevõtjaid ergutada sõnade või ka keskkonna mõjutamisega, siis kindlasti ei ole seda võimalik teha tagantjärgi. 😉