Töövõimereformist

Kavatsesin kirjutada miinimumpalgast, kuid jätan selle järgmiseks korraks. Ja kirjutan hoopis töövõimereformist. Kirjutan kui inimene, kes kuulus gruppi, mis eelmise aasta teises pooles tegeles selle mõjude hindamisega. Kirjutan seepärast, et eestlastele omaselt ei kiputa meil õigetele ja headele asjadele toetust avaldama, mistõttu avalikkuse tähelepanu saab tihtipeale nö lärmakas vähemus. Tulemuseks on nii mitmegi hea idee seisma jäämine ja hilisem kurtmine, et miks siis mitte midagi ei tehtud. Ei tehtud seepärast, et enamus vaikis. Seetõttu meeldiks mulle, et need, kes näevad asjades ja muutustes head, seda ka välja ütleksid. Toetus ei tähenda seda, et kõigega nõus peaks olema, kasulik kriitika ja soovitused, kuidas asju paremini teha, ongi avatud valitsemine ja dialoog.

Selles posituses kirjutan eelkõige töövõimereformi ivast ehk loogikast. Kirjutan pikalt, sest reform on ulatuslik ja sellega seostuvaid küsimusi palju. Ütlen ette, et kõigest ei kirjuta, sest lihtsalt läheb liiga pikaks.

Pooltühi või pooltäis

Maailma võib vaadata kahel viisil: kas klaas on pooltühi või pooltäis. Sama kehtib ka töövõime puhul: me võime vaadata, mida me teha ei saa, või vaadata seda, mida me teha saame. Mind on alati hämmastanud ja inspireerinud inimesed, kes vaatamata elus seatud tõketele – olgu need siis haigusest või teiste poolt tehtud tegudest, aga ka lihtsalt ebaõnnest – on suutnud säilitada optimismi ja elus edasi minna ja nii mõningi kord väga palju saavutada. Vast värkseim ajalehelugu oli mehest, kes vaatamata oma vanusele suutis lõpetada gümnaasiumi (vt reedene Tartu Postimees http://tartu.postimees.ee/2820064/seenior-lopetab-gumnaasiumi).

Olgu töövõime kaotuse või vähenemise põhjuseks mis iganes, tuleks ikkagi maailma vaadata positiivselt isegi kui aeg-ajalt masendus peale tuleb. Positiivne vaade asjadele aitab raskusi ületada. Kui riigi poolt hakatakse töövõime kadu vaadama positiivse poole peale ehk seda, milline on inimese töövõime, siis just sellega saab riik aidata ka inimest hoida positiivsust. Sellest kirjus hiljuti ka Anu Hall (http://arvamus.postimees.ee/2816860/anu-hall-osaliselt-toovoimetu-voi-osaliselt-toovoimeline).

Puudega või töövõimekaoga

Väljend „puudega inimene“ toob tavaliselt inimestele silma ette pildi ratastoolis inimesest, pisut mõeldes meenuvad pimedad ja vaegnägijad. See on tõsiasi ja tuleneb sellest, et just sellised inimesed on kõige rohkem avalikkuse ees puuetega inimeste õiguste eest seisnud. See lihtsalt on nii ja selles viimases pole mitte midagi halba.

Kuigi enamus puuetega inimesi on ka osalise või täieliku töövõime kaoga, tuleb siiski tõdeda, et suurem osa (osalise) töövõimekaoga inimestest ei ole puudega! Osalise töövõimekaoga inimeste hulgas on näiteks inimesed, kes on üleelanud infarkti ja ei tohi nüüd raskeid asju tõsta või kellel on liigesehaigused ja ei saa seetõttu kiireid liigutusi teha. Need on näiteks inimesed, kes vajavad väikest puhkepausi paari tunni taga, kes ei saa töötada (enam) (pidevalt) jalgadel seistes või kõndides; kes vajavad spetsiifilist tooli töökohal või kes ei saa töötada (enam) külmas ja jahedas ruumis.

Tegelikult töötab meie kõrval osalise töövõimekaoga inimesi palju, lihtsalt me ei pane seda tähele. Osal neist inimestest on töövõimetuspension, osal mitte. Tihtipeale on töövõimetuspension inimestel, kes jäid kriisi ajal tööst ilma ja peale mõningast töötupõlve vähemalt mõningase sissetuleku säilitamiseks end nö arvele võtsid. Inimesed, kes pole tööd kaotanud, pole tihtipeale – eriti kui töövõime vähenemine on väike – end kuskil arvele võtnud.

Ja veel paar väga olulist aspekti:

  1. Täieliku töövõimekaoga inimesi ei aja keegi tööle.
  2. Kui sellised inimesed aga soovivad tööd teha, siis selles neile tõkkeid ei seata.
  3. Mina olen aru saanud, et otsitakse võimalusi, mis välistavad töövõimekaoga inimestel vajaduse igakuiselt isiklikult töötukassas end nö näidata, eriti kehtib see täieliku töövõimekaoga inimeste puhul.

Töövõime võib väheneda, kuid ka kasvada

Me oleme harjunud selle mõttega, et tervis saab liikuda üksnes allamäge. Reaalsus on teine, teatud juhtudel võib ta liikuda ka ülesmäge, kusjuures sealjuures ei ole ilmtingimata vaja arstide sekkumist.

Jah, palju sõltub inimestest endist. Kuid tervist saab aidata paremaks ka rehabilitatsiooni ehk erinevate tervise taastumist toetavate tegevustega. Selles osas on Eestis pilt üpriski kahvatu. Vajadus on suur, pakkumine tagasihoidlik, sealhulgas seetõttu, et rahalised ressursid on väikesed. Rehabilitatsiooni tulemuslikkuski on tihtipeale vähene, sest inimesed ei saa seda õigeaegselt ja/või vajalikus mahus. Põhjus taas teenuste pakkujate vähesuses ja rahaliste ressursside nappuses.

Töövõimereformiga püütakse vähemalt osaliselt neid probleeme lahendada (kõike pole võimalikki – tegelikult peaks rehabilitatsioon algama koos või vähemalt kohe peale ravi; aga see on teine teema). Mõte on pakkuda töövõimekaoga inimestele rehabilitatsiooni, et kasvõi osaliselt nende töövõimet taastada.

Probleeme on sellega palju, kuid kaks suuremat on:

1)      Juba praegu pole piisavalt teenuste pakkujaid, reform suurendab vajadust veelgi.

2)      Praeguste hindade (riik on kehtestanud maksimumhinnad) juures pole võimalik vajalikus mahus rehabilitatsiooniteenuseid osutada ja inimestel endil tihtipeale raha pole.

Töövõimereformiga suunataksegi rehabilitatsiooni rohkem raha. Mõjuhindamist tehes sai ka osutatud sellele, et arukas oleks arvestada praegusest kõrgemate hindadega. Ma loodan, et seda on ka arvesse võetud.

Suuremad tasud võiksid olla ahvatlevad nii praegustele rehabilitatsiooni pakkuvatele asutustele, kuid võiksid ahvatleda ka uusi tulijaid. Suuremad tasud peaksid võimaldama maksta ka kõrgemat palka töötajatele, seega peaks loodetavalt ka töötajate leidmine osutuma lihtsamaks. Väga võimalik, et nii mõnigi praegu kodus olev töövõimetuspensionär, kellel on meditsiiniline haridus ja töötamiskogemus, saab taas tööle kasvõi osalise koormusega. Viimasel juhul saaks reform ise luua töökohti inimestele, kes seda vajavad.

Ebakindlust tekitab vaid küsimus, et enne kui inimesed pole hakanud rehabilitatsiooni rohkem küsima, on väga keeruline hinnata milliseid teenuseid täpselt ja millises mahus vaja läheb. Mõnevõrra saab küll toetuda praegustele andmetele, kuid – praegune süsteem on mõeldud eelkõige puuetega inimestele, seega ei pruugi töövõimekaoga inimeste vajadus konkreetsete teenuste järgi olla täpselt praeguse struktuuriga.

Rehabilitatsiooni teenuste vajaduse prognoosimine on keeruline – keegi ei saa öelda täie kindlusega, mis juhtub reformi käivitumisel. See tähendab, et reformi käivitumisel tuleb olla valmis muudatusteks ja need ka kiiresti teha, kui vajadus ilmneb.

Töötukassa või sotsiaalkindlustusamet

Põhjuseid, miks töövõimekaoga inimestega hakkab reformi tulemusel tegelema just töötukassa, on mitmeid, kuid kõige olulisem on see, et töötukassal on kompetents töökohtade ja töötute kokkuviimisel. Teiseks tuleks võimalikult vähendada inimeste jooksutamist – seetõttu oleks hea, kui võimalikult paljud probleemid ja küsimused saaksid lahendatud ühes kohas. Muidugi võiks ju luua spetsiaalse töövõime kaoga inimestega tegeleva ameti, kuid see see asutus peaks ühelt poolt olema võimaline hindama töövõimet (ehk tal peaks olema teadmised töödest ja tervishoiust) ja teisalt olema võimeline pakkuma tööd, koolitusi ja rehabilitatsiooni (esimesed kaks on puhtalt töötukassa teemad).

Ilmselt ei saa töötukassa kõigega ise hakkama, kuid sotsiaalkindlustusameti võimekus oleks kindlasti veelgi väiksem. Võib-olla võiks asi toimida koostöös? Praegune praktika näitab, et millegi pärast see hästi ei tööta, töövõimetuspensionärid ei jõua töötukassasse ja töötukassa ei oska neid väga palju aidata.

Nö tavaliste töötute arvu vähenemine annab võimaluse töötukassal rohkem keskenduda sellistele töötutele, kes nende tavaklientide hulka praegu ei kuulu. See tähendab, et osad töötukassa töötajad peavad end täiendama, kuid tuleb ilmselt ka uusi töötajaid palgata. Võimalik, et eelkõige reformi läbiviimse ajaks.

Suurim küsimus on töökohtadega

Kogu reformi õnnestumise juures on suur küsimärk seotud töökohtadega. On tõsiasi, et väga paljudes Eesti piirkondades pole töökohti isegi mitte tervetele inimestele. On ka tõsiasi, et neis piirkondades on töövõimetuspensionäride osakaal elanikkonnas Eesti keskmisest oluliselt suurem. Üheks põhjuseks on ka eelnimetatud asjaolu, et töötuks jäädes otsisid paljud inimesed endale asendussissetuleku ja seda ei saa ka neile pahaks panna.

Aga kõige olulisem: mitte keegi ei hakka töövõimekaoga inimesi “trahvima” selle eest, et töökohti pole.

Eesti ettevõtted kurdavad järjest enam tööjõupuuduse üle ja seetõttu on ka töövõimetuspensionäride töötamine viimase paari aasta jooksul kiiresti kasvanud. Tööandjad käituvad paratamatult väga selgest majandusloogikast: tööle võetakse kõigepealt paremad töötajad ja siis kehvemad. Muidugi on „parem“ ja „kehvem“ subjektiivsed määratlused, kuid suurema osa tööandjate jaoks on „parem“ see inimene, kes töötab täistööajaga ja ei vaja mingit erilist tähelepanu. Nii kuidas „paremate“ leidmine muutub raskemaks, hakatakse tööle võtma ka „kehvemaid“.

Nii mõnigi tööandja on juba avastanud, et „kehvem“ on tegelikult „parem“, sest „kehvemad“ on tegelikult hoolsamad ja innukamad ning isegi kui nende tööle võtmisega võib kaasneda kulusid (nt käivad nad sagedamini arsti juures, vaja töökohta pisut ümber korraldada), on kogukasu nende „kehvemate“ töölevõtmisest suurem kui nii mõnegi „parema“ omast.

Tööjõu nappus sunnib tööandjaid töötamise osas paratamatult suuremale paindlikkusele. Võib arvata, et tulevikus – nii umbes 3-5 aasta jooksul – suureneb osaajaliselt töötavate inimeste arv, seda just seetõttu, et lisaks töövõimekaoga inimestele hakatakse rohkem palkama ka neid inimesi, kes praegu on tööturult eemal muudel põhjustel (nt pensionil, lastega kodus vm). Kasvab ka kodust töötamine ja tööajaline paindlikkus. Muidugi on kõigel teatud piirid, kuid üldine tendents osutub kõigi märkide järgi just selliseks. Lihtsalt tööandjatel on kaks valikut: kas olla töötajatega paindlikum või töötajate puudusel ettevõte sulgeda.

Töökohtade leidmine jääb kindlasti probleemiks ja seetõttu tuleb tööandjatega nö tööd teha, see tähendab, et neid tuleb harida. Tuleb selgitada, mida üks või teine tervisepuudujääk tähendab (sh seda, et töövõimekaoga inimene ei ole ilmtingimata ratastoolis), tuleb selgitada, millisel viisil riik aitab töövõimekaoga inimesi tööle võtta jne. Selline rahvavalgustuslikk tegevus (tuleb harida ka potentsiaalseid kolleege!) võtab paratamatult aega ja vajab ressurssi.

Suurem osa tööandjaid ei tea, milliseid toetusi riik praegu pakkub (nt sotsiaalmaksu tasumine, töökoha ümbertegemine, koolitus jne). Seetõttu polegi vähemalt esialgu mõtet väga palju võimalike abistamisvariantide nimekirja pikendada (kuid võib-olla tuleks kaaluda bürokraatia vähendamist), olulisem on see, et tööandjad saaksid teadlikuks praegustest võimalustest.

Positiivne on see, et nii uuringud kui ka kokkupuuted tööandjatega annavad märku sellest, et need ettevõtjad, kes on töövõimekaoga inimesi palganud, teevad seda jälle. Raske on lihtsalt esimese sammu astumine.

Pisut ka rahadest

Iga suure muutusega on nii, et see võtab esialgu raha rohkem kui vana süsteem.

  1. Töövõime reformi tegemine tähendab, et vähemalt mõni aeg tuleb üleval hoida kahte süsteemi korraga – kõiki töövõimetuid ei tõsteta uude süsteemi automaatselt üle, vaid protsess on järk-järguline vastavalt sellele, kuidas jõuab töövõimepensionäride töövõimehindamise aeg kätte.
  2. Esmane töövõime hindamine on kallim kui hilisem regulaarne hindamine, sest alguses tuleb kõik asjaolud kindlaks teha, kuid hiljem tuleb jälgida vaid muutusi. Niisiis peaks tulevikus keskmine kontakt (inimese ja töötukassa töötaja kohtumine) olema lühem ja seega ka odavam.
  3. Suurteks muudatusteks ei saa kunagi keegi olla lõpuni valmis, alati tuleb ootamatusi ükskõik kui hoolikalt ettevalmistusi teha. Muidugi on oluline, et ettevalmistused oleksid nii põhjalikud, et ootamatused ei põhjustaks segadusi (aga see tähendab, et ettevalmistustele tuleb rohkem aega ja raha kulutada). Tuleb olla ka valmis muudatusteks, mis võivad tulla seetõttu, et olukorra muutuse tõttu võivad inimesed käituda oluliselt teisiti senisest ja prognoositust (nt rehabilitatsiooni osas).
  4. Praegune töövõimetuse hindamine ongi lihtsalt töövõimetuse hindamine – arstide arvamus pluss sotsiaalkindlustuse kinnitus selles osas. Töötukassa tegevus töövõimekaoga inimestega on laiem: lisaks töövõimekao kinnitamisele tuleb inimesega nö läbirääkida tema oskused ja võimalused, kaaluda võimalikku rehabilitatsiooni, otsida koolitust ja töökohta, võib-olla (alguses ilmselt kindlasti) võimalikke tööandjaid veenda ja toetada tööle võtmist, isegi jälgida, kas töölevõtmine õnnestus.

Suurte muutuste puhul on oluline vaadata asju pikas perspektiivis ehk lõpptulemusena, ei tohi keskenduda 1-2 aasta perspektiivile, sest siis jõutakse üksnes suurde kriisi, nii nagu juhtus majanduspoliitika juhtimisega ka kõige rikkamates maailma riikides selle sajandi alguses (lõpuks jõuti suurde kriisi). Kui mingitel huvigruppidel on küsimus ja kõhklusi, siis tuleb nendest rääkida ja arutada sobivaid lahendusi. Minule jäi mõjuhindamise koostamise ajal küll mulje, et tahe asja võimalikult paremini lahendada on väga suur ja reformi läbiviimise huvilisi on palju.

Kui reformi tulemusel osutuvad lõpuks rahalised kulutused väiksemaks kui vanaviisi jätkates, kui reformi tulemusel on inimeste sissetulekud suuremad (ja seega tõenäoliselt ka elu rahaliselt pisutki parem) ning inimesed tunnevad end emotsionaalselt paremini (ei tasu ju unustada, et paljud inimesed soovivad töötada ka kuuluvuse ja eneseteostamise tõttu), siis on ju kogu Eesti ühiskond võitnud. Muutuste vajalikkus on kinnitanud mitmed analüüsid ja poliitikasoovitused (nt Praxis, OECD oktoober 2012, Euroopa Komisjon). Ootaks nüüd, et suu teeksid lahti ka need, kes näevad reformis head. Ning see ei tähenda valmatut takkakiitmist, vaid ka reaalsetele ohtudele ja kehvadele lahendustele tähelepanu juhtimist.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s