Täna tutvustati Rahandusministeeriumis EMORis tehtud uuringut Eesti elanike kokkupuudetest hasartmängudega.* Rõõmustavalt võib märkida, et hasartmängusõltlaste osakaal (3,6% elanikest, 2012.aastal 5%, 2010.aastal 9%) ja arv on vähenenud. Kuid uuring näitab ka seda, et hasartmängusõltlased ei mängi üksnes kasiinodes, vaid nad mängivad palju erinevaid hasartmänge.

Uuringu tulemused kinnitavad seda, mida eelmisel nädal Riigikokku jõudnud seaduseelnõu püüab lahendada. Nimelt on selle eesmärgiks hasartmänguturu varasemast laiem reguleerimine, seda eelkõige kahel põhjusel. Esiteks tekitavad hasartmängud tõsiseid probleeme hasartmängusõltlastele, nende peredele ja lähedastele ehk isegi kui sõltlaste arv on vähenenud, on sõltuvus siiski kompleksne probleem. Teiseks on seaduse vastuvõtmisest möödunud aja jooksul hasartmänguturg oluliselt muutunud: varasemalt pea olematu kihlvedude turg on praegu värvikalt õitsema löönud.

Enesevälistusnimekirjast väljumine keerulisemaks

Väga palju on räägitud kasiinomängude sõltlastest. Nende sõltuvusest väljaaitamiseks on loodud enesevälistusnimekiri, kuhu iga inimene võib end kanda. Olles nimekirjas ei ole võimalik inimesel kasiinosse mängima minna, sest kasiinod on kohustatud kontrollima ega inimene pole endale sellist piirangut seadnud.

Sellise reeglistiku puhul on aga selgunud mõned probleemid. Enesevälistusnimekirja kannab inimene end ise kuuks kuuks kuni kolmeks aastaks. Kuid kui periood on möödunud, arvatakse inimene sellest nimekirjast automaatselt välja. Seega on sageli nii, et peale näiteks üht aastat „kuival olemist“ minnakse ja mängitakse ennast paari päeva jooksul taas vaeseks ja satutakse uuesti tõsistesse probleemidesse. Kui pahandus on tehtud, võib end taas – tavaliselt lähedaste survel –enesevälistusnimekirja kanda.

Edaspidi saab inimene enesevälistusnimekirjast väljuda isikliku avalduse alusel ning see avaldus rahuldatakse mitte koheselt, vaid paari päeva jooksul. Nii saab välistada selle, et sõltlane lihtsalt ja kiiresti taas kasiinosse pääseks – paaripäevane mõtlemisaeg annab võimaluse impulsiivse soovi osas ümber mõelda ja ehk jõuavad ka lähedased reageerida.

Enesevälistusnimekirja ka teised mängusõltlased

Nagu eespool viidatud, mängivad hasartmängusõltlased ka teisi mänge oluliselt enam kui tavalised mängijad. Samuti viitavad uuringud, et kihlveod on peaaegu sama suurt sõltuvust tekitavad kui kasiinomängud. Erinevat laadi kihlveod, eelkõige sporditulemuste ennustamised, on viimastel aastatel Eestis väga kiiresti ja laialt levinud. Seetõttu on tekkinud ka uued probleemid. Ma ei räägi kokkuleppemängudest – nende piiramiseks ja välistamiseks on vajalikud muudatused karistusseadustikus – ma räägin kasiinosõltlastest, kes on avastanud endale uue „mänguväljaku“. Nüüd saavad nad osaleda spordiennustustel ning enda sõltuvus seal välja elada.

Tavalisi loteriisid (nt bingod, arvloteriid) mängivate inimeste seas on samuti sõltlasi, kuid neid on suhteliselt vähe. Samas mängivad loteriisid väga paljud inimesed – uuringite kohaselt ligi pooled 15-74-aastastest -, mistõttu ka see väike sõltlaste protsent annab kokku küllaltki suure sõltlaste arvu.

Kui me piirame enesevälistusnimekirjad üksnes kasiinodega, siis saavutame selle, et sõltlased hakkavad mängima ennustusmänge. Kui seame piiri kasiinode ja ennustusmängude juurde, siis liiguvad sõltlased mängima loteriisid. Seades ka loteriidele piirangud jäävad sõltlastele üksnes nn kraapimisloteriid, mis aga oma madalate võiduvõimaluste tõttu pole niivõrd ahvatlevad. Enesevälistusnimekirjade laiendamine võimaldab aidata ka kihlvedude ja loteriide sõltuvuses olevaid inimesi, kes pole kasiinodesse (veel) mängima jõudnud. Kui ahvatlusi on vähem – ja ligipääs neile keerulisem -, siis suureneb tõenäosus, et sõltlased suudavad oma sõltuvust paremini ohjata ning jõuavad sagedamini ka ravile.

Tuvastamise praktilisest poolest

Tulevikus peab seega ka loteriid ostes end ostja tuvastama. Väga paljud on öelnud, et see on ausate ja tervete inimeste ahistamine. Mingil määral võib sellega nõustuda, kuid siin ongi ühiskonnal kaalumiskoht – kas püüda mängusõltuvust piirata tehes ka sõltuvusvabade inimeste elu pisut ebamugavamaks või loobuda mängusõltuvuse piiramisest.

Enne valiku tegemist tasuks mõelda sellele, millises seisus me praegu oleme. Suur osa kihlvedusid ja loteriide ostusid – uuringute põhjal ligi pool – toimub juba praegu internetis ja seega on mängijad end tuvastanud oluliselt enam kui tulevikus seaduslikult kohustuslik on. Mängude korraldajad peavad ju arvet selle üle, mida olete ostnud ja millised teie mängude tulemused on. Lisaks peab praegugi kontrollima, kas õnnemängijad ei ole liialt noored.

Tuvastamine on Eesti-sarnases riigis tegelikult lihtne: piisab id-kaardi lugejasse pistmisest. Automaatne kontroll annab müüjale lihtsalt teada, kas inimene tohib või ei tohi mängida. Mingit info salvestamist ostu tegemise või mittetegemise kohta ei toimu, mitte keegi ei saa teada, kas te ostsite loteriipileti või mitte. Müüja ei pruugi teie nimegi näha, rääkimata meelde jätmisest.

Mängusõltuvus on probleem, seega on enesevälistusnimekirjade laiendamine kihlvedudele ja loteriidele aga ka neist väljumise keerulisemaks tegemine väga oluline samm edasi sõltuvuse ohjamiseks. Kindlasti ei lahenda see sõltuvusprobleeme, selleks peavad sõltlased ise end kätte võtma ja ravile minema, kuid sellest oleks kindlasti abi.

*Eesti elanikkonna kokkupuuted hasartmängudega 2014“