Teile tundub, et Kreeka on järele andmas ja Grexit jääb tulemata? Esitas ju Kreeka valitsus oma esialgse reformikava ning mitmel pool (nt Prantsusmaal) on selle üle juba rõõmustatud. Optimismiks siiski põhjust pole, kuigi Kreeka valitsus on justkui teinud sammu positiivses suunas.

ELAKi volitusest

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon (ELAK) andis täna rahandusministrile tingimusliku volituse lubada ESMil asuda läbirääkimistesse Kreekaga järgmise toetusprogrammi läbirääkimisteks. Volituse tingimuslikkus tähendab, et nn troika esialgne hinnang Kreeka ettepanekutele peab olema positiivne. Kreeka ettepanekute loetelu on päris pikk ja iga teise riigi puhul võiks öelda, et reformikavana on see küllaltki mõjuv. Kuid arvestades Kreeka olukorda, ei ole see kava piisav. Tegemist on sisuliselt juuni lõpust pärit kavaga, mis oli mõeldud nö kiireteks sammudeks ja ei sisaldanud pikemat ettevalmistus- ja läbiviimisaega nõudvaid, kuid samas pikaajaliselt majandusele ja eelarvele hädavajalikke reforme. Kreeka praegune taotlus on kolmeks aastaks ja peab seega sisaldama oluliselt enam. Struktuurseid – eelkõige ettevõtlust, tööturgu jmt – puudutavaid reforme pole programmis käsitletud, erastamisprotsess peab olema võimalikult kiire, sest just sealt on võimalik saada ka võla vähendamiseks vajalikke vahendeid. Tuleb ka arvestada, et möödunud kahe nädalaga on Kreeka majandusseis väga järsult halvenenud ning see langus ei lõppe ei sel, järgmisel ega veel mitmel järgnevalgi esmaspäeval. Ehk Kreeka peab oluliselt enam pingutama.

Kuigi see esitatud kava võib olla alguspunktiks, kust edasi minna, ei pruugi see olla piisav läbirääkimiste alustamiseks. Hinnangu selle sisule – eriti kui seda tuleb teha kiiresti – suudavad anda need, kes teemadega on väga hästi kursis ehk need institutsioonid, mis Kreeka küsimustega on igapäevaselt tegelenud. Nii nagu kõik teised riigidki, toetub Eesti selles osas ECB, IMFi ja EL kompetentsile. Aga, nagu ma ülal osutasin, ei ole Kreeka praegused ettepanekud kindlasti piisavad lõpliku kokkuleppe saamiseks.

Kokkuleppeni jõudmine võib päris palju aega võtta. Kui oletada, et homme (laupäeval, 11.juulil) jõutakse positsiooni, kus troika soovitab läbirääkimisi alustada, siis on vaja mitmest riigist veel parlamendi luba läbirääkimiste alustamiseks. Eestist on see saadud, Saksamaal on selleks vaja parlamendi nõusolekut, kuid on veel 16 riiki.

ELAK kaalus ka võimalust tulla paari päeva jooksul vajadusel uuesti kokku, kuid me leidsime, et kui läbirääkimised on võimalikud, siis tuleb seda ka teha. Riigikogule jääb ju võimalus öelda on hinnang lõplikule kokkuleppele, siis kui see tuleb. Ei tasu arvata, et olles andnud nõusoleku läbirääkimisteks, tuleb ka nõusolek kokkuleppeks. Lisaks peab rahandusministeerium hoidma ELAKit kursis toimuvaga ja ELAK saab rahandusministri kaudu signaliseerida läbirääkijaid Eesti seisukohtadest.

Kokkuleppe saavutamisest Kreekaga

Hetkel on minu hinnangul Kreekaga kokkuleppe saavutamine ehk siis kolmanda abiprogrammi koostamine ja sõlmimine vähetõenäoline. Aga kõik on võimalik ja viimastel nädalatel toimunud osutab, et asjad võivad muutuda tundidega.

Alustuseks on vaja Kreeka parlamendi nõusolekut, sest nagu nüüd on selgunud, ei ole Tsiprase valitsusel parlamendilt antud volitusi. Veelgi enam, Tsipras sai referendumilt selle, mida ta ise tahtis, ehk οχι, kuid nüüd tegutseb ta selle vastu. Juba ongi mõned tema parteikaaslased mässu tõstnud ning seega ei ole nõusoleku saamine ega ka valitsuse püsimine kindel. Isegi kui täna õhtul-öösel nõusolek tuleb, võib asjaolu, et reaalselt ei piisa praegu Kreeka poolt pakutust, suurendada rahulolematust nii Kreeka parlamendis kui ka rahva seas. Seega võivad läbirääkimised – kui nad üldse algavad – igal hetkel katkeda.

On ka täiesti võimalik, et reformikava esitamine oli lihtsalt järjekordne petukäik, saamaks läbirääkimised justkui käima ja seega ECB toel taas rahavood kasvõi osaliselt liikuma. Nädala pärast tuleb aga lihtsalt nentida, et Tsipras käitub endistviisi ehk venitab läbirääkimisi ja murrab lubadusi. Alustatud läbirääkimisi võib olla keeruline katkestada, kuid kui selgub, et Kreeka valitsus ei tegutse oma lubaduste kohaselt ja on taas alustanud venitamise ja hämamisega, tuleb läbirääkimised koheselt katkestada.

Erinevalt Kreeka valitsuse esindajaist on teiste riikide ja institutsioonide liidrid ja töötajad püüdnud käituda viisakalt ja uskumatu kannatlikkusega, sest mõistetakse, et Tsiprase valitsus ei ole kogu Kreeka rahvas ning kaalul on mitmed väga olulised Euroopa integratsiooni, solidaarsuse ja ka julgeolekuga seotud küsimused. On selge, et Tsipras on seda kasutanud väljapressimiseks. Aga kuskil on piir. Loodetavasti on Kreeka valitsus seda mõistnud, aga kindel ma selles ei ole. Kardan, et nii mõnigi riik ja institutsioon on taaskord Kreeka juhtide sõnade õnge läinud. Võib-olla lootuses, et järsku nüüd on asjad muutunud, võib-olla lootuses, et ehk õnnestub vältida tundmatuid ja riskantseid olukordi. Loodetavasti ei tule neil taaskord pettuda aga kahtlen, kas nii kergelt pääsetakse.

Kui olla optimist ja uskuda, et seekord tegutseb Kreeka valitsus ausalt ja reformiplaanis lubatule kohaselt võtab parlament järgmisel nädalal (!!!) vastu esimesed seadused, mis teevad muudatused maksuseadustesse ja pensionisüsteemi, siis on Kreeka alustanud usalduse ehitamisega ning see võib olla esimene reaalne samm kokkuleppeni jõudmisel. Aga tunnistan, et optimisti on minus selles osas väga vähe (ja ma olen üldiselt optimistlik inimene).

Igal juhul tuleb lähtuda sellest, et enne peab Kreeka end tõestama ja näitama, et tegutsetakse oma sõnade kohaselt. Liialt palju on olnud sõnu ja lubadusi, ülimalt vähe tegutsemist, eriti käib viimane praeguse valitsuse kohta. Tuleb ka nentida, et vajalikud reformid ei ole praeguse Kreeka valitsuse ideoloogilise maailma osa. Kindlasti – kui üldse kokkuleppeni jõutakse – peab see olema oluliselt ulatuslikum praegusest reformikavast.

Lähiajaks aga: kui selgub, et ettepanekud ei olnud tehtud heas usus, kui Kreeka valitsus näitab vähimatki märki, et ta ei järgi oma lubadusi, hakkab taas venitama ning naaseb senise käitumisstiili juurde, siis tuleb asi (olgu selleks läbirääkimised või uus programm) koheselt lõpetada ning nentida, et kahjuks pole Kreeka praeguse valitsusega midagi peale hakata. Solidaarsus ei saa olla ühepoolne ning kui abistatav ei taha abi, siis ei tohi talle seda ka peale sundida. Euroopa Liit ja eriti eurotsoon saab toimida edukalt juhul, kui järgitakse ühtseid reegleid, toimitakse koostöös ning peetakse kinni euroopalikkest ideaalidest. Kui ei sobi, siis tuleb lahkuda.