Eks me oleme kuulnud ja naernud nende naljade üle, kus eestlase põhiliseks probleemiks paistab olevat see, mida teised meist arvavad. Minu jaoks on need naljad peegeldanud eestlaste sisemist ebakindlust.

Ebakindluse tõttu ei julge inimene tegutseda ega rääkida. Sest me kardame. Kardame igasuguseid asju alates sellest, et äkki me ei saa hakkama, äkki tekkivad mingid komplikatsioonid ja probleemid, äkki läheb viltu ja me ebaõnnestume. Edukate inimeste ühisjoon on nende sisemine enesekindlus, usk, et tehakse õigeid asju ja et ebaõnnestumine ei ole maailma lõpp, vaid kogemus, mida saab tulevikus uuesti kasutada. Jah, me ei taha, et Eestist saaks ebaõnnestunud riik. Aga vahel tundub, et hirm komplikatsioonide ja kriitika ees on meid halvanud viisil, mis tegelikult viibki ebaõnnestumiseni.

Taaskord arutluseks tõusnud venekeelse hariduse teema käsitlus kinnitab meie – paljude eestlaste – hirme. Tunnistan, et olen juba aasta jagu mõelnud ja arutanud erinevate inimestega selle üle, mida teha venekeelse kooliga. Ma teadsin oma kodukooli näitel, et venelaste tung eesti kooli on ülisuur, nii suur, et üks kool ei suuda kõiki soovijaid vastu võtta. Aga see tundus olevat lihtsalt meeldiv erand, üksnes väikest gruppi venelasi puudutav käitumine.

Me teame, et koolide õppetulemuste põhjal on kehvemate seas ebaproportsionaalselt palju venekeelseid koole. Riivamisi on räägitud avalikkuses, aga spetsialistid teavad seda kindlalt, mis on selle põhjused. Õpetajate vananemine on kiirem kui eestikeelses koolis, õpetajatest puudus suurem ja seetõttu ka keskmiselt kehvem kvalifikatsioon, et paljud, eriti vanemad, õpetajad toetuvad endiselt piiritagustele õppevahenditele ja vananenud metoodikale. Aga ka see, et paljud vanemad püüavad oma andekamad ja võimekamad lapsed viia eestikeelsetesse koolidesse, mistõttu venekeelsetesse koolidesse jätkub selliseid suhteliselt vähem ning rohkem on keskpäraseid ja kehvemaid. Need põhjused võimendavad üksteist ja tulemus läheb veelgi kehvemaks.

Kõikide nende protsesside ja mõjurite tulemuseks on nii noori endid kui ka kogu ühiskonda painav probleem: keskpärane või kehv haridus ei võimalda omandada elukutset ja leida tööd, eriti seetõttu, et ei osata piisavalt eesti keelt.

Korralik eesti keele oskus on Eestis hädavajalik. Vajalik on ka hea inglise keele oskus. Vene keele oskus on tihtipeale väga suur eelis. Pankade ja teiste teenindusasutuste juhid teavad väga hästi, et noored, kes oskavad hästi nii eesti kui ka vene keelt, on töö saamisel ja karjääri tegemisel eelisseisus. Tavaliselt tuleb sellistel noortel vene keel kodust ja eesti keel koolist. Eestlased, kes hakkavad koolis vene keelt õppima võõrkeelena, on nende kõrval tuntavamalt kehvemas positsioonis.

Eelnevast tulenevalt hakkasin uurima, et kuidas saaks vene kodukeelega noortele eesti keelt paremini õpetada. Küsisin ühelt tuttavalt venelaselt, mida ta arvab, kui suurendaks eesti keele õpet põhikoolis oluliselt ning kuidas tema rahvuskaaslased sellesse suhtuksid. Vastus oli: „Misasja? Suurendada? Eesti keeles tuleb õppida! Meil on vaja eestikeelset kooli!“ Edasi tuli arutelu sellest, kuidas teistes riikides õpitakse üksnes riigikeeles, kuidas paralleelset koolivõrku on kulukas ülal pidada, kõik need ülal nimetatud probleemid vene koolides ja nende lõpetajatega …

Tunnistan, ma üllatusin niivõrd radikaalsest seisukohast, sest mulle oli jäänud mulje, et enamus venelasi sooviks oma lapsi panna venekeelsesse kooli. Et need, kes on lapsi viinud eestikeelsesse kooli või keelekümbluskooli, on vähemuses, et neisse suhtutakse kui veidrikesse, kes irduvad oma kogukonnast. Kuid peale seda vestlust olen igal võimalusel uurinud, kuidas suhtutaks üksnes eestikeelse kooli olemasolusse.

Ja teate, kõik venelased peavad seda loomulikuks. Kõik ootavad seda. Uskuge, kõik ei taha mitte rohkem eesti keelt koolis, mitte rohkem keelekümbluskoole, vaid eestikeelset kooli. Võib-olla tõesti ei ole mul olnud kokkupuuteid Eesti venekeelse elanikkonna kõikide kihtidega. Kindlasti on neidki, kes sooviksid venekeelset kooli. Aga ma olenen praeguseks üpris veendunud, et neid on vähemus. Võib-olla päris väike, kuigi ilmselgelt lärmakas vähemus.

Kõik mõistavad, et üksnes eestikeelse koolivõrgu – riigi- ja munitsipaalkooli võrgu – rajamine ei ole lihtne ja vajab hoolikat planeerimist ja väga erinevate probleemide lahendamist. Samas tahaksid kõik, et see toimuks võimalikult kiiresti.

Kuid eestlased reageerivad sellele ettepanekule valdavalt kõhklevalt: võiks ju küll, aga venelased ju ei taha ja siis tuleb konflikt ning kuidas jääb nende vene keelega, kas me ei assimileeri neid. Hirm saada süüdistatud on see, mis eestlasi painab. Uskumatu küll aga see on küsimus, kus eestlaste hirmud on suuremad kui venelaste omad, kuigi asi peaks loogiliselt olema vastupidi.

Niisiis, meil eestlastel, on aeg saad üle hirmust ja julgust avalikult öelda: kümne või viieteist aasta pärast on meil üks eestikeelne koolivõrk. Meie venekeelsed kaasmaalased ootavad seda! Kui me selle välja ütleme, küll siis tulevad ka lahendused kõigile võimalikele probleemidele. Ma usun, et venekeelsed löövad sealjuures hasardiga kaasa. Aga eelkõige on vaja meie julgust see välja öelda. On aeg!