Lähen ilusal varasel suvehommikul tööle: päike paistab, õhk on kergelt karge ja veel ei liigu Toompea poole eriti palju inimesi. Meeleolu on hea. Komandandi majast möödudes hakkab aga silma ette kerkima pilt: Riigikogu ees seisavad ühtlaste vahedega musta riietatud tugevad ja sportlikud nooremapoolsed mehed. Nad ei ole vormis, aga on selge, et nad on siia tulnud kokkulepitult ja eesmärgiga. Meeleavalduseni on veel tunde, aga nemad on juba kohal. Ka organiseerija, kes seisab eemal, vene kiriku varjus. Ma ei tea, mida tema mõtleb. Tundub, aga võib olla ma lihtsalt loodan, et see pilt hirmutab tedagi. Seekord liigun Stenbocki poole kiriku tagant, sest ei taha seda pilti näha. See häirib mind, sest ma tean, et need mehed on seal selleks, et hirmutada Riigikogu saadikuid. Ma ei taha sellist riiki, kus millegi nimel võideldes hirmutatakse otsuselangetajaid kaudselt või otseselt füüsilise üleoleku või vägivallaga. See on ühe teise ajastu ja teatud režiimide stiil.

Too hommik oli üks neist ajahetkist, mis jäävad alatiseks meelde ja mõjutavad järgnevaid valikuid. Midagi on muutnud: vabas ja iseseisvas Eestis on olemas inimesed, kes on valmis rahva poolt valitud saadikuid hirmutama, tekitama neis füüsilist hirmu nende endi ja lähedaste turvalisuse pärast. Ma ei taha sellist Eestit!

Mulle tundub, et selliseid hirmutamisvalmis inimesi on järjest juurde tulnud. Need on inimesed, kes ei taha oma seisukohtade eest seista mitte väideldes, vaid räusates, solvates ning kaude ja otse ähvardades. Labasus ja solvangud pulbitsevad nii vestlustes, intervjuudes kui ka artiklites, avalikest esinemistest rääkimata, ka Riigikogu saalis. Saavad kõik, kes julgevad öelda midagi, mis ei meeldi räuskajatele ja hirmutajatele. Aeg-ajalt tundub, et käib võistlus tiitli üle, kes kellele halvemini ütleb, kes kellele vängema sildi külge paneb või hullemasse kasti paigutab.

Tahaksin neilt küsida: Mille nimel? Kas tõesti ei oska teisti? Kas teate, kuhu see võib viia? Aga ma tean, et nad ei vasta.

90ndate alguses, kui Eesti oma taassaavutatud vabadust kasutama õppis, ajasid paljud segi vabaduse ja kõikelubatavuse: laitust tõlgendati vabaduse piiramisena ning isekalt nõuti õigusi ja unustati vastutus. Autoga ohtlike manöövreid tegevad autojuhid, oma võsukeste koerustükke eitavad ja õpetajaid solvavad vanemad, teenindajat valjuhäälselt mõnitavad ostjad, aga ka sotsiaalmeedias möllavad roppsuud on kõik selle sama puu vesivõsud. Mulle tundub, et sellist isekat jõmlust on omavahelises suhtlemises järjest enam laidetud, kuid poliitikas on see ikka rohkem ja rohkem levinud. Jah, see ei ole üksnes Eesti probleem, kuid see ei ole õigustus toimuvale.

Nii nagu tavaelus, on ka poliitikas leviva jõhkrutsemise põhjuseks inimese abitus. Kui ei suudeta viisakate sõnadega enda eesmärke ja tegevust selgitada, siis võetakse esialgu kasutusele verbaalne, seejärel juba füüsiline vägivald. Lihtsalt selleks, et oponente hirmutada ja vaigistada, aga ka vältida endasse vaatamist ja vastuste otsimist. Alati on ju lihtsam öelda, et teised on süüdi! Ja kui tihti tundub, et jõhkrad sõnad ja ka vägivald aitavad probleemi ja selle keeruka lahendamise eemale tõrjuda!

Ma võin üksnes oletada, mis on poliitilise vägivallatseja probleemid. Ilmselt oma eesmärkide ja valikute nõrkus, mistõttu neid pole võimalik argumenteeritult põhjendada, aga ka nende vähene populaarsus, kritiseeritavus ja ohtlikkus. Võib-olla ka see, et need eesmärgid on isekad või ebamoraalsed. Väga võimalik, et lisandub veel tähelepanuvajadus, kehv lapsetuba ja ahtavõitu teadmisväli.  Ei välista ka külma ja küünilist kalkulatsiooni: enamik inimestest soovib vältida kaklust ja ei oska jõhkrusele reageerida, mistõttu taandub vastasseisust. Kraaklejale annab see kahjuks üksnes indu juurde, sest ta leiab, et on saavutanud võidu.

Ajalugu on tõestanud, et poliitilise kraaklemise ja ähvardamise tagajärjed on väga kurvad. See on üks olulisemaid komponente, mis viib demokraatiast autokraatiani, seda tihtipeale täiesti seaduslikul viisil. Eesti on juba mõnda aega tagasi jõudnud seisu, kus paljud inimesed ei julge oma arvamust avalikuses esitada, sest sellele järgneb verbaalne ahistamine, sõim ja ähvardused. Paljud tublid inimesed ei soovi võtta vastu ametikohti, kus neist võiks olla kogu ühiskonnale kasu ja ei julge teha otsuseid, mis ei anna sajaprotsendiliselt kindlat tulemust või ei pruugi kõigile meeldida, sest nad on näinud, võib-olla ka ise kogenud, et selliste valikute tagajärjed võivad olla parimal juhul ebameeldivad, kuid halvimal juhul nende endi ja lähedaste elu rikkuvad.

Me oleme senini taandunud ja andnud kraaklejatele ruumi. Neil on seda nüüdseks juba nii palju, et see rikub Eesti ühiskonda ja tulevikku. Aga kui mõtleks pisut sellest?

Vägivallaga hirmutajate vastu ei ole lihtne minna, see on kõhedust tekitav ja hirmuski. Aga kui me loobume, siis ühel hetkel ongi ainult üks suur ja üleüldine hirm kogu ühiskonnas.

Leian, et ka selle hirmu vastu saab üldjoontes samadest põhimõtetest lähtudes, kui oma isiklike hirmudega – olgu selleks esinemise hirm või ämblike kartus – võideldes.

Vägivallaga hirmutamisele vastu hakkamine ei ole kerge, kuid see on võimalik, kui seda esitatakse just sellena, mis see on – vägivallatsejate abitus oma hirmudega toime tulla ja isekus. See ei saa olla üksikute vastuhakk, sest iga reageering kraaklejate tegevusele tähendab ju seda, et saad vastu sopa, mis teeb olemise pahaks, nii pahaks, et tahaks aknad ja uksed kinni panna ja end puhtaks pesta. Üksinda on sellele ülimalt raske vastu seista. Lihtsalt ongi nii: kui tahame tulevikus endale peeglisse vaadata, siis tuleb endalt küsida, kas vaatame pealt või sekkume. Lööklauseliste „lahenduste“ vastu saab üksnes argumentidega, mida tuleb kannatlikult ikka ja jälle esitada. Kõige alus on teadmised ja haridus, mis eeldab avalikkuses esinejatelt kannatlikkust, koostööd ja vastutustunnet. Pealtvaataja ei saa lõpmatuseni olla.

Tere tulemast sõimatavate ja verbaalselt ahistatute nimekirja!

Selle teksti kirjutasin ma kuu aega tagasi. Täna tundsin, et peaks blogisse panema. Tegin mõned keelelised korrektuurid ja lisasin viimase lause.