Minu kõne tänasel Riigikogu arutelul 2018.aasta eelarve üle.

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Kui seda eelarvet ja kogu seda eelarvestamise protsessi mingite sõnadega kirjeldada, siis on need “võhiklikkus”, “lühikesed omakasupüüdlikud kulutused”, kokku võttes “suur vastutustundetus”.

Esiteks, headel aegadel valmistu halbadeks – see on põhimõte, mida peaks järgima iga inimene oma tavaelus, ammugi siis riik. Kuid mida tehakse? Lüüakse sirgeks see raha, mis juba on olemas, ja kuigi ajad on head, kulutatakse raha, ei hakata seda juurde koguma. Aga rasked ajad tulevad, uskuge, ma olen majandust õppinud. Majandus toimib tsükliliselt ja veelgi hullem – selleks ajaks, kui need reservid on sirgeks löödud, lõpevad ka suuremad Euroopa Liidu rahavood. Ma ei tea, kuidas me siis hakkame saame. Aga küll me hakkama saame. Ma kujutan ette, et see valitsus, selle valitsuse liikmed istuvad siis kuskil põõsas ja ütlevad, et nemad pole süüdi.

Teine asi: see, mis toimub praegu maksudega. Me räägime põhiliselt lühiajalistest probleemidest, et kuskilt ei laeku midagi, et inimesed lähevad ära, et ettevõtted pannakse kinni. Aga kõikidel maksudel on ka pikaajalised tagajärjed: nad muudavad inimeste ja ettevõtete käitumist. Kui ettevõte jätab investeerimata selle pärast, et on väga suur ebakindlus – ja täpselt nii oli selle aasta esimeses pooles ja ka praegu –, siis see tähendab seda, et kaks aastat hiljem on meil tootmisvõimsusi vähem, kui oleks võinud olla. See tähendab seda, et meie majanduskasv on väiksem, meie rikkus on väiksem. Kahjuks aga selle peale ei mõelda üldse.

Me näeme, et maksulaekumised on kehvemad, kui nad peaksid olema või on prognoositud. See tähendab seda, et see puudujääk on meil eelarves palju suurem, kui meile tahetakse näidata. Ja see kõik maksab meile kätte ühel hetkel, mitte täna, mitte homme, aga paari aasta pärast.

Kolmandaks räägiks ka kuludest. Jah, kindlasti on häid asju. Igas eelarves on häid asju. Aga seal on uskumatult palju asju, mis panevad lihtsalt ohkama. Ma nimetan mõnda asja.

Meil räägitakse mingitest strateegilistest investeeringutest, milles pole strateegiast jälgegi. Strateegilised investeeringud on ikkagi mõeldud selleks, et lahendada põhimõttelisi struktuurseid probleeme. Mis on Eesti põhimõtteliselt struktuursed probleemid? Meie rahvastik väheneb, meie töötajate arv väheneb, aga ülalpeetavate hulk kasvab. See tähendab seda, et me peaksime tegelema tööjõuga, me peaksime tegelema tootlikkuse küsimusega. Jah, siin on ettevõtetel palju teha ja otsustada. Aga me teeme keskkonna majanduses nii halvaks, et ettevõtetel kaob isu investeerida, kaob isu uuendada oma tootmist.

Veelgi enam, me ergutame inimesi mitte õppima uusi asju. Teadusrahastuse osakaal, mis peaks kasvama, mis on eesmärgiks seatud – selle peale on vilistatud, selles ei nähta mõtet. Aga me peaksime just nimelt selle peale panustama. Eesti edu alus on alati olnud nutikus, tahe midagi leiutada, teha midagi teistmoodi kui ollakse mujal maailmas harjunud. Aga nüüd me läheme siis tavapärase tee peale, n-ö laiskade ja mugavate riikide hulka.

Nagu ma ütlesin, on neid rumalaid kulutusi nii kohutavalt palju ja nendest on niivõrd palju räägitud, et kui me küsime nende kohta ministritelt, siis enam argumente ei ole, vaid lihtsalt öeldakse, et see ongi nii – kõik. Enam ei põhjendata, sest need põhjendused on kõik ammu ümber lükatud.

Tasuta asju ei ole. Seda teavad kõik. Need tasuta asjad on kellegi poolt kinni makstud. Ja kui me tasuta asjad kinni maksame, siis selleks peab olema väga hea põhjendus, sest tasuta asjad rikuvad inimesi, nad on äärmiselt ebaefektiivsed ökonoomilises mõttes, nad ei anna tihtipeale oodatud tulemusi. Aga nagu ma ütlesin, nad rikuvad kõvasti inimesi: teevad mugavaks, laisaks. Nii et selles osas peab olema alati äärmiselt ettevaatlik.

Kõik see võhiklikkus kogu selle asjaajamise juures teeb mind väga kurvaks. See võhiklikkus majandusküsimustes ja fiskaalteemadel läheb riigile väga kalliks maksma. Ja tõesti, kui kellelgi on küsimusi ja ei saa majanduse põhitõdedest aru, siis ma olen nõus tasuta andma konsultatsiooni, loengut pidama, seminare tegema, ei võta teie käest selle eest raha. Uskuge ja ma teen seda ausalt.

See on külluslikult voogav lühinägelikkus, millega mõeldakse tõesti ainult ühele-kahele aastale, järgmiste valimisteni või möödunud valimisteni. Nagu ka eelkõnelejad on öelnud: peale meid tulgu või veeuputus. Aga mul on selline tunne, et isegi nii kaugele ei mõelda, kas tuleb veeuputust või ei tule.

Me oleme korduvalt kuulnud ka seda, kuidas eelmiste valitsuste tegevustele enda nimi alla kirjutatakse. Me oleme kuulnud seda, kuidas n-ö loomulikke majandusprotsesse enda nimele kirjutatakse. Ja veel, keskmise keskmine on jama. Sellist asja ei ole olemas – keskmise keskmine.

Kokkuvõttes, need põhjendused, mis siin selle eelarve, nende valikute osas on tehtud, on haledad. Ja ma tõesti loodan, et valitsus ja koalitsioon, kes on siin väga hõredalt esindatud, võtavad asja mõelda, aga see on lootus. Aga ma loodan, et mõned lootused vahetevahel täituvad. Aitäh!

Põhineb istungi stenogrammil, mida on pisut kohendatud.