Tänasel Riigikogu istungil olid esimesel lugemisel koguni viis sotsiaalkomisjonis menetletavat eelnõud: kaks terviseministri ja kolm sotsiaalkaitse ministri esitatud. Tegemist oli väga olulisi ja põhimõttelisi muudatusi toovate eelnõudega, milles on nii häid kui ka kaheldava väärtusega lahendusi.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et valitsus on otsustanud jagada raha nii palju kui võimalik ja nii paljudele kui võimalik. Seda kinnitavad komisjonis ja Riigikogu istungisaalis toimunud arutelud. Küsimus, aga järsku kõik ei vaja ja ei tahagi riigipoolset tuge, näiteks täiendavat ravimihüvitust, tekitas mõistmatust. Teisel juhul võis kuulda rahulolu, et nüüd saab ju jagada rohkem raha ja rohkematele inimestele. Sümptomaatiline on ühes seletuskirjas olnud eelnõu eesmärk: täita Vabariigi Valitsuse tegevuskava. Sotsiaalsfääri eelnõude puhul ootaks, et eesmärgiks on olemasolevate sotsiaalprobleemide lahendamine.

Eks eelnevast tulenebki see, et erinevaid lahendusvariante ei ole eelnõude juurde käivates seletuskirjades isegi nimetatud ning puuduvad selgitused, miks pakutud lahendus on parim. Nii mõnelgi puhul võib oletada oma sisemisele tunnetusele tuginedes, et lahendus võib tõesti olla hea, kuid kindel ei saa olla. Kuid päris paljudel juhtudel seda veendumust pole. Tegelikult on kahtlus, et valitud on halb lahendus. Eriti siis kui küsimus on selles palju ja kuidas riigi raha jaotada.

Üldine ja rikkalik rahajagamise mentaliteet tähendab seda, et kaotatakse vajaduspõhine peretoetus ja vajaduspõhisuse põhimõtted ka muudes toetusskeemides. Põhjenduseks on see, et prognoosituga võrreldes kasutatakse vajaduspõhiseid toetusi vähe ja et nende taotlemine väheneb. Kas meie eesmärgiks on see, et riik saaks võimalikult palju raha jagada või see, et Eesti elanikud elavad nii hästi, et nad ei vajagi eriti riigipoolset tuge? Hea küll, kui tundub, et ühte või teist vajaduspõhist toetust kasutatakse vähe, siis võiks uurida, mis on selle põhjused. Kas on skeem liialt keeruline ja bürokraatlik või pered ei vaja lisatuge? Esimesel juhul tuleks protsessi lihtsustada ja teisel puhul rõõmu tunda.

Vajaduspõhisus on igal juhul parem raha ühtlasest laiali jagamisest. Mõelgem: kui me jagame toetust kõigile võrdselt, siis saavad seda ka need, kellel toetust tegelikult vaja pole – ja see on riigi ehk maksumaksja raha raiskamine. Kui saajate hulgas on need, kel raha vaja pole, on seal ka neid, kes vajavad keskmisest rohkem tuge. Nende abivajajate elu võib küll paraneda, kuid mitte piisaval määral. Jagamine käib ju üldistatud põhimõtetel. Märgiline oli nii komisjoni istungil kui ka Riigikogu saalis see, et sotsiaalkaitseminister ei osanud öelda, kui paljude perede olukord vajaduspõhise peretoetuse kaotamisega halveneb ja mida nad peaksid tegema. Aga nad kaotavad, seda kinnitab eelnõu seletuskiri, küll ilma numbriteta.

Mulle meeldiks, kui toetusi saaksid need, kellel on lisatuge vaja, ja määral, mis neid tõesti aitaks. E-riigile kohaselt võiksime jõuda selleni, et riigi andmebaaside põhjal tuleb inimesele meil ligikaudselt järgmise tekstiga: „Riigi andmebaaside andmetel on teil õigus saada x-toetust. Kas Te soovite seda?“. Ja inimene teeb kliki kas „jah“-i või „ei“ juures. Kui inimesel ei ole meiliaadressi, siis antakse võimalusest teada valla sotsiaaltöötajale, kes saab seejärel võimaliku abivajajaga ühendust võtta.

Lisaks võiks nii mõnelgi juhul kaaluda mitte raha jagamist – sest tunnistagem, on inimesi, kes ei kuluta raha eesmärgipäraselt -, vaid hoopis pakkuda hädasolijale vajalikke teenuseid. Ka see võimaldaks riigi ressursse kokku hoida ja pakkuda kvaliteetsemaid teenuseid. Veelgi enam – kokkuhoid ühes kohas annab sama rahaga võimaluse kokku pakkuda rohkem erinevaid teenuseid. Kui kolmikutega pere – aga miks mitte vahel ka kaksikutega pere – vajab ajutiselt abilist, siis on lihtsam ja otstarbekam kui omavalitsus saadab appi oskustega professionaali, mitte et iga pere hakkaks ise endale abilist otsima. Eesmärk on ju see, et rahulolevad oleksid nii abivajajad kui ka abiandjad.

Kuigi praegu jääb eelnõudest kajama ikkagi rohke raha külvamise mentaliteet, ei ole ma siiski kaotanud veel lootust, et eelnõude menetlemise käigus suudetakse vaadata probleemide sisse ja leida reaalselt parimad lahendused. Kahjuks kindlust ja usku sellesse ei ole, sest koalitsiooni lubadused nõuavad eelnõude vastuvõtmist paari kuu jooksul. Sisuliseks aruteluks on seega aega selgelt ebapiisavalt.