Eesti pensionisüsteemi probleemidest rääkides osutatakse alati pensioni II samba fondide madalale tootlikkusele võrreldes teiste riikide analoogsete fondidega. See on probleem, aga enne kui probleemi lahendama asuda, oleks mõistlik aru saada teguritest, mis kujundavad pensionifondide – olgu nad siis kohustuslikud või vabatahtlikud – ning laiemalt üldse investeerimisfondide tootlikkust.

Investeerimise põhitõed

Alustaks põhitõdedest, mis kipuvad ikka ja jälle ununema. Igasuguse rahapaigutuse tulukus sõltub selle riskisusest: mida riskantsem on rahapaigutus, seda kõrgem on pakutav võimalik tulukus. Kui tahame oma investeeringutelt suuremat tulu teenida, peame olema valmis rohkem riskeerima ja mitte hädaldama ja süüdlasi otsima, kui riskantne investeering ebaõnnestub ja me kahju saame. Kui tahame olla 100% kindlad, et investeeritud vara alles jääb, siis tuleb leppida väga tagasihoidlikku tulukusega või üldse investeerimisest loobuda (kuigi ka siis pole tegelikult kindel, et raha alles jääb).

Erinevatel investeerimisviisidel on erinevad riskimäärad. Üldjuhul on pangahoius kõige vähem riskantsem, riigivõlakiri vähem riskantsem eraettevõtte võlakirjast ja aktsiad kõige riskantsemad. Kui tahame oma raha paigutada turvaliselt, siis on arukam seda paigutada pangahoiustele või osta turvaliste riikide (nt Saksamaa) võlakirju, kuid sel juhul peame leppima ka väiksema tulukusega.

Üldiselt eeldatakse, et investeeringu tulukus peaks olema positiivne ja ületama inflatsiooni. Deflatsiooni ehk hinnataseme languse puhul ei pruugi intressimääradki positiivsed olla.

Kui turul on raha rohkem kui seda vajatakse, siis pakkumise ja nõudluse omavahelise mõju tulemusena võivad intressimäärad olla ka negatiivsed. Ja nii ongi päris mitu aastat Euroopas olnudki. Ehk siis viimaste aastate hoiuste ja võlakirjade tulukus on olnud turvalistel turgudel tagasihoidlik või isegi negatiivne.

Väike meenutus minevikust

Eesti investorid olid kuni majanduskriisini üpriski uljad ning kuigi pensionifondide tulek pani vähemalt osaliselt riskeerimisele päitsed pähe, ei vähenenud iha rohkelt teenida. Vaid pisut lohutust pakub teadmine, et kõrged tuluootused ja arutu riskeerimine oli sellal tavapärane kõikjal maailmas.

Enne majanduskriisi räägiti sageli pensionifondide liiga tagasihoidlikust tootlusest, kuid finantskriisi puhkedes hakati investeerimisfonde süüdistama hoopis liigses riskeerimises. Eks tagant järele kipuvad kõik targad olema.

Finantskriis muutiski palju. Üheltpoolt muutus investeerimine ettevaatlikumaks, vahest isegi liialt ettevaatlikuks. Teisalt on viimase kümne aasta jooksul kehtestatud järjest enam regulatsioone eesmärgiga jaeinvestoreid ja pensioniks säästjaid kaitsta, kuid see uutmoodi õmmeldud pintsak on muutnud investeerimise kohmakaks ja kulukaks. Alles viimasel ajal on hakanud kõlama hääled, et ehk on reguleerimisega üle pingutatud.

Väiksed mahud ja sissemaksed

Eestis räägitakse väga palju pensionifondide liialt kõrgetest juhtimistasudest, kuid see ei ole tegelikult nende madala tootlikkuse ainus ja isegi mitte põhiline tegur. Suurim probleem on see, et meie fondid on väikesed. Pensionifondid küll kasvavad ja kasvavad kiiresti, kuid nende üldine maht on siiski tagasihoidlik. Sellel on mitu põhjust.

Esiteks on Eesti pensionifondidel endiselt kasvuaeg. Väljamaksed on väikesed ning enamus tulevasi pensionäre on raha kogunud vähem oma tööaastatest. Fondid jõuavad küpsusfaasi siis, kui pensioniikka jõuavad need, kes alustasid pensionikogumist koos oma tööea algusega. Sinna on Eestil veel päris mitu aastakümmet minna.

Teiseks on II sambasse tehtavad maksed tagasihoidlikud. 6% brutopalgast on minimaalne summa, mis teatud tingimustel tagaks enam-vähem rahuldava pensionilisa. See määr valiti kunagi arvestades Eesti elanike tagasihoidlikke tulusid ja elujärge, aga ka seda, et samal ajal tuleb koguda makse selleks, et maksta pension neile, kel pole olnud võimalust ise pensioniks koguda või on see kogumisvõimalus olnud lühike. Meie pensionifondidega tulukusega oleksid asjad paremad, kui sissemaksed oleksid vähemalt 10% brutotulust.

Pensionireformi ette valmistades eeldati teatud inflatsiooni, tulukuse, hõive ja palgakasvu dünaamikat, kuid need on olnud hoopis teistsugused. Viltu läinud prognoos pole Eesti süü, keegi maailmas ei uskunud, et võiks tulla selline finants- ja majanduskriis, mida me nägime.

Meil on väga palju räägitud sellest, et kohustusliku pensionisamba kõrval oleks arukas panna raha ka III pensionisambasse. Vabatahtlik pensionikogumine sai finantskriisis kõvasti rappida: päris paljud loobusid majandusraskuste tõttu juba kogutust, paljusid hirmutas kaotus ja nad loobusid edasisest raha kogumisest ning eelmisel aastal tehtud seadusmuudatused panid veelgi enam kahtlema pensioni kogumise mõtekuses. Väga vale areng tuleviku seisukohalt.

Pensionifondide väiksuse – eriti väiksed on III samba pensionifondid – häda on selles, et seetõttu on investeerimisriske keerulisem hajutada. Piltlikult öeldes: kui meil on 10 muna, siis saame nad panna kümnesse korvi, kui 100 muna, siis sajasse korvi. Väiksemahulised fondid on üldjuhul kulukamad hallata (juhtimistasud!), kuid nende suurim häda on võimatus moodustada piisavalt tasakaalustatud investeerimisportfell, kus oleks arvestatud väga mitmesuguseid riske ja tulukusmäärasid.

Nüüd võiks öelda, et aga seal ja seal on asi nii või teisti ja Eestis ikka kõige kehvemalt. Kuid kõik need eeltoodud tegurid (ja kindlasti mõned, mis mainimata) töötavad koosmõjus ja üheaegselt. Ehk väiksed pensionifondid, mis ei saa oma riske hajutada nii hästi kui suured, kus investorid ja pensionikogujad eelistavad turvalisust ning lähimineviku kogemuse ja seadusandluse tõttu ollakse eriti ettevaatlikud, ei saagi olla väga tulukad. Kas nad saaksid olla praegusest tulukamad? Ei julge kinnitada ega vastu väita, sest alati on küsimus lõpuks ka fondihalduri isikus – tema kogemustes ja teadmistes – ning pensionifondi raha paigutaja ootustes, soovides ja teadmistes.