Enne kui midagi muutma hakata, tuleks selgeks teha, kas midagi on viltu, mis täpsemalt on viltu, miks on viltu ning siis kaaluda erinevaid tegevusvariante. Lõpuks tuleb neist valida parim, mis lahendab probleemi ja uusi probleeme juurde ei tekita ehk siis leida optimaalsem lahendus. Mulle tundub, et nii mõnigi reformija ei jõua algusest kaugemale ehk ei suuda aru saada, mis ja miks täpsemalt viltu on. Nii on ka populaarse Riigikogu muutmise teemaga.

Eesti on parlamentaarne riik ja kuigi kindlasti on ka neid, kes arvavad, et parlamendi roll peaks olema väiksem, ei räägita sellest enam, sest avalikkusele see ilmselgelt ei meeldi. Ometigi on suure riigi reformimise tuhinas tuldud välja ettepanekutega, mis Riigikogu rolli vähendaksid, kuigi esitajate väited on vastupidised. Ma arvan siiski, et osadel juhtudel pole ettepanekud läbimõeldud, kuna Riigikogu tööga ollakse kursis väga pealiskaudselt, tihtipeale toetudes ka laialtlevinud väärettekujutustele.

Olen minagi nende seas, kes arvab, et Riigikogu on ühtteist oma võimust põhjendamatult loovutanud. Kuid see loovutus ei ole mitte niivõrd seadustest tulenev, kui Riigikogu liikmete käitumisest tingitud ehk sellest, kuidas Riigikogu liikmed oma seaduspäraseid kohustusi täidavad. Ehk siis kas juletakse valitsusest tulnud eelnõusid vajadusel muuta, kas tihatakse ja osatakse vaielda ning alla jäädes tunnistada, et oponendil on seekord õigus ning eelnõu tuleb ja peab paremaks muutma ja seejärel seda ka tehakse. Üldjuhul see kõik toimib, kuid mitte alati. Mittetoimimisel on, nagu alati, mitmeid põhjuseid.

Tunnistagem, et Riigikogu on mitte Eesti parimate poegade-tütarde kogum, vaid üldjoontes läbilõige Eesti ühiskonnast. See tähendab, et Riigikogu liikmete hulgas on lisaks väga erineva ilmavaatega, ka isiksustena väga erinevaid inimesi. Need erinevused ei väljendu mitte üksnes temperamendis ja sõnakasutuses, vaid ka kõvasti varieeruvas ja mitmekesiselt kombineeruvas tööinnus, huvides, kohusetundes, teadmiste ja oskuste tasemes ja sisus, aga paljus muuski. Täpselt nii nagu igas teises 101-liikmelises kollektiivis. See tähendab muuseas seda, et mitte kõik Riigikogu liikmed ei tee oma tööd võrdse usinuse ja kohusetundega, ning ametikoht ei sõltu kohusetundest või töö sisukusest.

Komisjonide esimehed (v.a. korruptsioonivastase ja riigieelarve kontrolli erikomisjonide esimehed) on valitsuskoalitsioonist ja neil on lihtsam tuge saada eelnõu ettevalmistanud ministeeriumitest, sest neid juhivad ju koalitsiooni ministrid. Kuigi komisjonide ametnikud aitavad kõiki Riigikogu liikmeid, on komisjoni esimehel ka seda abi käepärasem saada. Nii võibki mõni komisjoni esimees tegelikult pääseda suhteliselt väikese pingutusega, seda eriti siis, kui komisjoni töökoormus on tagasihoidlik. Samal ajal tuleb opositsiooni kuuluval saadikuil endal kõik asjad selgeks teha, see tähendab eelnõud läbi töötada, süveneda võimalikkesse vastuoludesse ja peidetud riskidesse. Kui asja teha korralikult, siis tuleb Riigikogu opositsiooni lihtliikmel iseseisvalt päris palju tööd teha. Suuremas fraktsioonis saab töökoormust jaotada kompetentse arvestades, kuid väiksematel fraktsioonidel on see keerulisem. Nende tegevuse teeb raskemaks seegi, et neil ei ole esindajaid kõikides komisjonides.

Loomulikult ei jookse usinus, pingutus ja sisukus opositsiooni-koalitsiooni piiri mööda – on Riigikogu liikmeid, kes teevad ja jõuavad palju, ja on selliseid, kes mitte. Riigikogu liikme töö väärtust ei saa mõõta tööga istungisaalis ehk sellega palju ta küsib või sõna võtab. Jah, mingit aimu see võib anda, kuid on neid rahvasaadikuid, kes teevad väga põhjalikku taustatööd uurides erinevaid materjale, andmeid või kohtudes erinevate spetsialistide ja huvigruppidega, kuid on saalis napisõnalised. Kogu selline taustatöö on väga oluline, sest tihtipeale avastavad just need rahvasaadikud eelnõudest nõrgad ja vaieldavad kohad.

Ülimalt populaarne on rääkida Riigikogu vähendamisest, kuid selle tagajärjed on väga ohtlikud. Väheneb erinevate ilmavaadete esindatus, kusjuures kaotajaks osutuvad eelkõige väiksemat toetust omavad ilmavaated ja neid kandvad erakonnad. Kui nad ka saavad Riigikogus esindatuse, siis on nende moodustatud fraktsioonid väiksed (4-5-liikmelised) ning potentsiaalne töökoormus suur. See võib olla isegi nii suur, et suurt millegagi ei jõuta tegeleda või tegeletakse vähesega sisuliselt ja enamuse asjadega pealiskaudselt. See aga nõrgestab Riigikogu, sest kui opositsioon on nõrgestatud, on ka parlament nõrgestatud.

Ilmavaateline mitmekesisus parlamendis tähendab koalitsioonivalitsusi, mida tõesti on keerulisem juhtida ja kus kokkulepete saavutamine on vahel väga raske ja aegavõttev, kuid see võimaldab paremini kajastada valijate erinevaid huvisid ja soove. Ülimalt oluline on diskussiooni võimalus, mille annab parlamendi koosseisuline mitmekesisus. Ei ole ju nii, et opositsioon on alati ja kõiges koalitsiooni valikute vastu, on vastuolusid nii koalitsiooni sees, kuid rohkemgi opositsiooni erakondade vahel. Vähemalt praegu on see nii. Kuid alati on küsimus selles, kas ja kuidas neid erinevaid arvamusi arvestatakse.

Ühe erakonna enamus võib tunduda toredana – saab kiiresti ja ilma suuremate vaidlusteta oma ideid ellu viia -, kuid sel juhul tuleb küsida, kas saadud tulemus on parim ja arvestab riigi elanike huvide mitmekesisust. Hirmutavam on asjaolu, et enamusega kiputakse liialt tihti kalduma autoritaarsusesse ning tegema ka rumalaid, põikpäiseid ja kallutatud otsuseid.

Siia üks lugu. Neli aastat tagasi kui Euroopa Liit järjekordse kriisiga maadles ja suurte vaidluste tõttu kuidagi otsuseni ei jõudnud, ütles üks Hiina ametnik mulle: „Näe, demokraatia ei toimi!“. Ma küsisin (küll viisakalt sõnu valides) vastu, kas Hiinas valitsuse tehtud otsused on alati parimad ja kuidas jääb siis korruptsiooniga (just eelmisel päeval oli Hiinas teatavaks saanud järjekordne korruptsioonijuhtum riigi tippjuhtkonnas).

Riigikogu alaliste komisjonide arvu võib vähendada (ja ma ise näen vähemalt ühte hädavajalikku liitmist), kuid see ei tähenda, et tööd jääks ilmtingimata vähemaks. Nii mõnedki komisjonid on tööga pea pidevalt ülekoormatud, teistel on koormus hootine, mõnedes aga valdavalt tagasihoidlik. Töömaht sõltub nii menetletavate eelnõude arvust, mahukusest ja keerukusest aga ka ühiskonnas aktuaalsetest teemadest, komisjonile laekuvatest murekirjadest ja pöördumistest. Loomulikult on ka töökorraldus oluline ning see, kui kiiresti ühte või teist eelnõud soovitakse ja tahetakse menetleda. Komisjoni esimees otsustab tavaliselt koalitsiooni kokkuleppel, kas soovitakse kasutada nõndanimetatud turbomenetlust, liikuda tavapärasest kiiremas või aeglasemas tempos või panna eelnõu hoopiski „jääle“ või „riiulisse“.

Kui jaotada töökoormus praeguse ligikaudu 10-liikmelise komisjoni asemel näiteks viie liikme vahel võrdselt, oleks töökoormus igal ühel päris korralik. Seda isegi juhul kui seadusloome mahtu vähendataks, sest komisjonide töö ei ole üksnes eelnõude menetlemine. Järjest enam tuleb komisjonides tegeleda erinevate pöördumistega – need võivad olla nii kirjad kui ka petitsioonid – aga tihtipeale võetakse arutusele ka ajakirjanduses kajastatud, Riigikogu liikmetele suuliselt või kirjalikult edastatud või nende poolt tähele pandud probleemid. Niisiis tähendaks väiksem Riigikogu kõvasti suuremat töökoormust kõigile rahvasaadikuile, kuid eelnevat arvesse võttes eriti opositsiooni kuuluvaile väikestele fraktsioonidele. Kui siis mõni rahvasaadik jääb haigeks või peab mõnel kohtumisel Eesti riiki esindama, siis võib kogu planeeritud protsess umbe joosta, aga see on juba erijuht.

Olen seda meelt, et Riigikogu liige peab olema Riigikogu liige põhikohaga. Lisaks eelnevalt esitatule – ehk siis vajadusele teha korralikult tööd ja see nõuab piisavalt aega –  tuleb meeles pidada, et Riigikogu liikmetele kehtivad ja peavad ka tulevikus kehtima tegevuspiirangud, mis on seatud selleks, et vältida huvide konflikti ja säilitada võimude lahusus. Ma ei kujuta ette, kuidas saaks Riigikogu liige olla näiteks samal ajal mõne ministeeriumi ametnik või otsustada seaduste üle, mis tema põhilist tööandjat otseselt mõjutavad. Muidugi võib inimesel olla mitu töökohta, kuid kui põhitöö ja kõrvaltöö lähevad omavahel konflikti, on kannatajaks alati kõrvaltöö. Seepärast ei tohi Riigikogu liikme töö olla kõrvaltöö.

Kujutaks korraks ette olukorda, kus Riigikogu on näiteks 75-liikmeline, selle lihtliikmed saavad oma sissetuleku endisest põhitöökohast (või kui säilitame tegevuspiirangud, siis on enamus ilmselt arvel Töötukassas või elatavad end dividendidest või annetustest) ja tasustatud on üksnes komisjonide ja fraktsioonide esimehed. Mina olen veendunud, et siis saaksime endale lihtsalt ühe ülemkogu ja üpris pea jõuaksime ka riigiga samasse ülemkogu aega.

Ma mõistan, et mitmed ettepanekud tulevad soovist luua olukord, kus Riigikogus töötaks rohkem erinevate alade tippspetsialiste. Tõenäoliselt paljud sellised spetsialistid ütlevadki, et nad ei kandideeri Riigikokku, kuna soovivad oma erialast pädevust arendada või seda mitte kaotada. Meil tuleb leppida, et teatud juhul teeb inimene valiku, mis temale ja võib-olla ka ühiskonnale on oluline ning tema häid mõtteid tuleb riigivalitsemisse kaasata teisel viisil. Mis jäetakse aga sellisele küsimusele vastates tihtipeale ütlemata või mida avalikult ei öelda, on see, et kandideerimisest loobumise põhjuseks on poliitikute põhjendamatu halvustamine. Miks arvatakse, et kui inimesest saab Riigikogu liige, siis kaotab ta koheselt iseseisva mõtlemise võime, või et temast saab hetkega varas, pätt ja kaabakas? Kui me tahame, et Riigikogus oleksid tõesti väärikad inimesed, siis tuleb tegeleda sellega, et vääritud Riigikokku ei saaks (iga rahvasaadik on saanud ju kellegi hääled, mõned põhjendatult avalikku hukkamõistu saanud isegi tuhandeid) ning suhtuda väärikatesse vääriliselt. Küll hakkavad siis ka teised väärilised kandideerima ja jõuavad Riigikokku.

Kokkuvõttes, Riigikogu tööd saab paremaks teha, kuid reaalsus on see, et see ei nõua kardinaalseid muudatusi ning väga palju on kinni inimeste – nii valitute kui ka valijate – käitumises ja mõtlemises. Viimaste muutmine on teatavasti keeruline, aga mitte võimatu.