Selleks, et mingit probleemi edukalt lahendada, peab probleemi oskama sõnastada ja mõistma, mis on probleemi tegelik põhjus või põhjused. Mõnikord on see lihtne, kuid päris tihti – eriti kui küsimuse all on ühiskonda laiemalt puudutavad teemad – keeruline, sest tuleb süveneda. Me võime tajuda, et kuskil konkreetses asjas on midagi viltu, kuid selle olemuse mõistmine ei pruugi tulla kiirelt ja lihtsalt, sest eeldab kuulamist, lugemist ja mõtlemist ehk asju, mis on kahjuks liialt paljudele liiga palju. Sest nii kerge on võtta mõni laialt levinud eelarvamus või Facebookist silmajäänud uitmõte ja sellega populistlikult tähelepanu saada.

Võib arvata, et kui lendab ja on tiibadega, siis järelikult on lind, aga pisutki mõeldes peaks meenuma, et fauna on oluliselt mitmekesisem ja on olemas ka lendavaid tehisobjekte, millel on tiivad. Kaks probleemi ja kaks lahendusteed täiesti erinevatest valdkondadest, kuid eks neid näiteid võib tuua ka mujalt, näiteks tervishoiust, sotsiaalvaldkonnast, ettevõtlusest.

Palgad on madalad, sest …

Kuidas seda lauset jätkata? Mõni lisab joonelt, et „vereimejad kapitalistid ei maksa palka, vaid ahnitsevad kõik endale“. Selge, et kui probleem nii sõnastada, siis on lahendused ka sama sirgjoonelised. Ainult, kas probleem laheneb?

Lause jätkamine „… lisandväärtust luuakse vähe ja tootlikkus on madal“ kõlab paljude jaoks liialt keeruliselt, sest tuleb ju hakata mõtlema, mis on lisandväärtus ja tootlikkus ning mõelda, millest need kõik sõltuvad. Ei, see on liialt keeruline! Olen küllalt palju ja üpris ootamatute inimeste suust kuulnud, et „see on see vana mula ja seega pole mõtet sellesse süveneda.“ Aga ehk on jutu pikaaegsuse ja ehk tüütukski muutumise põhjus selles, et asi pole paranenud, vaid ehk halvemaks läinud? Järsku on nii arvajail raske hoomata ja ehk ka tunnistada, et ehk on neil lisandväärtusest ja tootlikkusest rääkinuil õigus. Kui paljud meist julgevad tunnistada oma ekslikust mitte üksnes filosoofilises plaanis?

Pisut probleemi süvenenud teavad ka, et lahendused on nüüd hoopis keerulisemad ja nende puhul ei saa rusikaga lauale lüüa ja öelda: „Tehke!“ Ehk siis pole üldse ruumi populismiks. Veelgi hullem, võib välja tulla, et mingis aspektis tuleb hakata iseenda käitumist muutma või selgub, et kõiges ei olegi teised süüdi.

Kaasaegsed tehnoloogiad, uued tooted, parem turustamine, mitmekesisem toodang, edu kiitmine ja premeerimine, ärikeskkonna soodsus ja arusaadavus, parem haridus ja pidevalt uuenevad oskused, normaalsed töösuhted ja töökeskkond … Siin on vähe, millega saaks trummi taguda või mille tulemused kiiresti ja koheselt ning – edevatele otsustajatele olulisena – selgelt nähtavad ja mõõdetavad oleksid. Seetõttu ei taheta ka neist asjust rääkida ning nendega tegeleda.

Riigikogu prestiiž on madal, sest …

… riigikogu liikmed saavad liialt kõrget palka. Tõesti või? Jah, sellist lauset pole otseselt välja öeldud, kuid kui räägitakse Riigikogu madalast prestiižist ja seostatakse see rahvasaadikute kontingendiga ning selle parandamiseks pannakse ette palga alandamine … Kas prestiiž tõesti tõuseb sellest, kui teha vähem tööd? Kas riigikogu lihtliikmete käetõstjateks tembeldamine ja üksikute isikute kaheldava väärtusega tegevuste laiendamine kõigile on motiveeriv neile valituile, kes tõesti teevad sisuliselt tööd? Kui segada populism, isiklik ja ilmselt mitte just järgimist vääriv kogemus ning vildakas arusaamine asjadest, siis pole tulemuseks mitte probleemi lahendamine, vaid täiendavate ja hullemate probleemide tekitamine.

Riigikogus ei pea olema tippkirurgid, akadeemikud, parimad juristid, õpetajad, ehitajad, põllumehed, müüjad ja kõige edukamad ettevõtjad. Riigikogus peavad olema inimesed, kes teavad, millist Eesti riiki nad soovivad näha, kellel on vähemalt mingigi ettekujutus, kuidas sinna jõuda, mingi kompetents kasvõi ühes riigile olulises valdkonnas, kes on valmis kuulama teisi ning eriti neid parimatest parimaid, kes ei ole Riigikogus, vaid teevad oma kutsetööd, kes kuulavad, loevad, arutavad ja – kõige olulisemana – mõtlevad. See tahe Eesti riigi jaoks midagi teha ja olla Riigikogus peab olema niivõrd suur, et inimene suudab oma isiklike ambitsioone ohjata, sealjuures ka oma erialalise karjääri lõpetada või pausile panna. Sest Riigikogu ei ole esindusorgan, ta on eelkõige töökoht, kus tuleb teha tööd. Ausalt ja innuga. Kui indu ei ole, siis tuleb lahkuda. Kui tekkib konflikt isiklike eesmärkide ja riigi huvide vahel, ka siis tuleb lahkuda. Nii lihtne see ongi. Nüüd mõtlekski, mis toetaks seda ausust ja indu.

Kokkuvõtteks

Räägiks sisuliselt ja jätaks lihtsad ja vigased probleemipüstitused oma veelgi vigasemate lahendustega kõrvale. Keeruline? Aga järsku julgeks siiski uskuda, et keskmine Eesti inimene on piisavalt tark ja mõtlemisvõimeline, et aru saada ka keerulistest probleemipüstitustest ja -lahendustest, eriti kui seda keerulist asja selgitada arusaadavas keeles. Viimast on muidugi raske teha, kui ise probleemi sisuliselt ei mõisteta.