Kunagi paluti mul nimetada, kes on minu jaoks autoriteedid. Küsimise kontekst eeldas, et need inimesed peaksid olema minu jaoks autoriteedid väga laias ulatuses. Ma ei osanud ühtegi nime öelda, sest ma olen alati kahelnud selles, et keegi võiks olla kõigis küsimustes, isegi enamustes küsimustes kompetentne, et ma võiksin kellegi arvamust igal juhul ja alati usaldada ja sellega nõustuda. Lisaks muutuvad meie teadmised ajas pidevalt ja kõigega ei suuda keegi kursis olla, mistõttu ühel hetkel võib mõne valdkonna autoriteediks saada keegi teine ja algne autoriteet ei ole seda enam mitte. Niisiis teatud mõttes paratamatult peaks püsivalt kahtlema autoriteedis. Kui aga autoriteedis kahelda, kas siis on tegemist autoriteediga?

Niisiis olengi ma öelnud, et mul on autoriteetidega raskusi, aga on hulk inimesi, kelle teadmisi ja nõuandeid ma ühes või teises küsimuses usaldan või kuulda võtan. Selline usaldus ei saa tekkida mitte kuskilt, ikka kogemusest või siis põhjendatud seisukohtadest ja nõuannetest.

Meil kõigil on kindlasti väga paljudes asjades oma arvamus, mis põhineb kogemusel või siis omandatud teadmistel. Paljudel juhtudel me aga ei tea, kas on nii või naa või hoopis kolmandat viisi. Siis peame küsima teistel, neilt, kellel arvame vajalikku teadmist olevat. Aga kas me küsime ikka õigelt inimeselt ja kas sellist arvamust peab pimesi usaldama?

Pimesi usaldamine on risk, eriti kui me ei tea ega tunne inimest piisavalt. Seetõttu peab igal arvamusel olema põhjendus. Küll võib aga kujuneda nii, et mõni inimene on nii hea ekspert, et ühel hetkel, peale mitmeid kordi, usaldad sa tema arvamust ilma pikemate põhjendusteta – lihtsalt varasemad kogemused on osutanud, et arvamus on olnud õige ja sobiv. Just ilma pikemate põhjendusteta, põhjendus peab ikkagi olema. Sest alati võib juhtuda, et ühel hetkel ekspert eksib või ei pane midagi tähele. Aga ka seepärast, et ekspertarvamusele toetudes peab teadma, miks üks või teine otsus on hea või halb.

Autoriteet – kuigi ma eelistan kasutada sõna usaldusväärsus – ei tulene ametipositsioonist või kogemusest, kuigi need võivad anda sõnade tõsiseltvõetavusele mõningase jõu. Kui teaduskraadiga inimene võtab sõna, siis paratamatult kiputakse eeldama, et ta teab, millest räägib. Kuid kas peaksime õigeks pidama igat tema räägitud juttu? Ka juhul kui teema on tema ekspertiisist kaugel või kui ekspertvaldkonnast rääkides poeb teadlikult või alateadlikult argumentidesse sisse subjektiivne faktor? Vist mitte. Tähtsa positsiooniga või teaduskraadiga ei kaasne teadmisi kõiges. Võib juhtuda, et aastate eest saavutatu on aastate jooksul tuhmunud ning kümme-kakskümmend aastat kogemust, eriti kümne-kahekümne aasta tagune kogemus, ei ole tänases päevas enam suurt väärt, sest aeg on edasi läinud ja inimene võib olla mingisse hetke või iseendasse takerdunud.

Küll võib juhtuda, et kogemused annavad suurepärase oskuse kasutada näivat või ebaloogikat ja rõhuda emotsioonidele ehk siis demagoogitseda. Mõnel juhul on demagoogia kergelt ära tuntav, teistel juhtudel mitte. Kogenud demagoogitsejat on keeruline ära tunda. Siin aitab ikka ja ainult kriitikameel, mis ei tähenda püsivat ja kõiges kahtlemist ning paduskeptitsismi. Minu arvates on kriitikameel valmisolek oma ja teiste seisukohti hinnata oma ja teiste teadmiste ja kogemuste võrdluses ning kui tekkib tunne, et asjad ei kõla kokku, siis tuleb kahelda ning küsida. Võib selguda, et mingi nüanss on jäänud tähele panemata, aga võib avastada ka täiesti teadliku püüde kärbseid pähe ajada.

Väga paljud ametikohad ja positsioonid eeldavad ja nõuavad pidevat kahtlemist ja küsimist. Näiteks poliitikute, ajakirjanike, ettevõtete ja organisatsioonide juhtide otsused peavad olema piisavalt autoriteetsed, muidu ei ole võimalik tulemuslik ja edukas tegevus. Kui ma näen, et otsustaja või ajakirjanik on uskunud ühte, kuid jätnud kõrvale teise seisukoha ning kui ma näen, et sellise valiku taga on mugavus või kahtlemisvõime puudus, siis on raske sellise inimese professionaalset tegevust positiivselt hinnata. Võimatu uskuda ükskõik kui tunnustatud inimest, kui tajud, et ta lähtub selgelt subjektiivsetest või omakasupüüdlikest seisukohtadest. Samuti juhul, kui näed, et lastakse end lollitada ilmsest ja lihtlabasest demagoogiast või välistest ja väheolulistest asjadest, kui kriitikameel ja kahtlemine on asendunud nime, tiitli, positsiooni või lobeda sõnavahu kummardamiseks.

Mulle tundub, et kriitikameel ja kahtlemine on tänapäeval väga sageli lükatud kuskile tolmusesse toanurka või isegi põranda alla ning järjest enam inimeste poolt, kes seda ei tohiks teha. Küll on aga jõudsalt levinud kahtlustamine, eriti selle alaliik uskumine igasugustesse kahtlase väärtusega teooriatesse ja vandenõudesse. Kui poliitiku, juhi või ajakirjaniku puhul on kahtlemine asendunud kahtlustamisega, siis on viimane aeg ametit vahetada.

Selle kirjatüki mõte? Ma sooviksin näha rohkem kriitikameelt ja kahtlemist, vähem kahtlustamist. Rohkem küsimisi ja mõtlemist ning vähem lahmimist ja eelarvamusi. Kõigil oleks kergem ja selgem.