Vast üheks kummalisema loogika kohaselt viib tehnoloogia areng selleni, et robotid võtavad inimestelt töö ja siis pole neil millestki elada ning seetõttu tuleb kehtestada kodanikupalk ja robotid maksustada. See „loogiga longab täiega“.

Tehnoloogia areng on inimest saatnud juba enne kui temast Homo sapiens sapiens sai. Uute ja paremate tööriistade kasutamine ehk parem tehnoloogia aitas kaasa inimese kujunemisele. Miks me siis nüüd arvame, et tehnoloogia võtab töö ära? Traktorite tulek hobuste ja härgadega veetud atrade asemel vähendas küll põllutööliste vajadust, kuid selle asemel oli vaja traktoriste, mehhaanikuid ja traktoreid valmistavaid töölisi. Mehhaniseerimine võimaldas toota asju ja teha seda, millest varem suurem osa inimestest võis halvemal juhul vaid unistada. Nii ongi: tehnoloogia hävitab ühed töökohad, kuid loob uued asemele. Inimese ja ühiskonna probleem on see, et kohandumine ei toimu alati piisavalt kiiresti, sest inimene vajab aega õppimiseks ja oskuste omandamiseks. Mõni ei tahagi õppida ja jääb aastateks, halvemal juhul surmani taga igatsema hobusega veetavat atra.

Robot on masin, ta on tark masin, kuid ikkagi masin ja vähemalt senini teeb ta seda, mida inimene ta tegema on pannud. Seega tuleb robotitesse suhtuda samamoodi kui teistesse masinatesse. Kui me tööpinke ei maksusta, siis miks peaksime roboteid maksustama? Maksustatakse ikka tulu, mis teenitakse olgu see siis saadud atru, traktoreid või roboteid kasutades. Muidugi, kui me just mingil põhjusel ei taha tehnoloogilist protsessi seisma panna või tagasi keerata.

Tööstusajastust oleme endasse kasvatanud teadmise, et tööpäev kestab kaheksa tundi ja tööl käiakse viis päeva nädalas. Levinud arusaama järgi, kui töötatakse enam, siis on tegemist mineviku igandi või ekspluateerimisega, kuid kui vähem, siis arutu tegevusega, mis viib tootlikkuse vähenemiseni ja jõukuse kasvu aeglustumise või isegi vähenemiseni. See on tõsi, aga üksnes teatud piirini.

Esialgu kulus selle kaheksa tunni (või isegi 10 tunni) jooksul teenitu täielikult või peaaegu täielikult põhivajaduste tagamiseks. Aja jooksul hakkas põhivajaduste nimel töötamise osakaal vähenema ja kasvas teiste vajaduste pärast töötamine. Kuna vajadusi on palju, nad varieeruvad ulatuslikult ning – mis eriti oluline – nad kasvavad ajas, siis töötas 8-tundi-5-päeva režiim hästi. Tõenäoliselt töötab veel edaspidigi väga paljude inimeste jaoks, kuid järjest enamate inimeste jaoks mitte.

Seda seetõttu, et materiaalsete vajaduste või siis raha eest omandatavate vajaduste rahuldamise kõrval hakkavad järjest enamate inimeste jaoks muutuma oluliseks vajadused, mis ei ole töötamisega seotud. Eelkõige räägime ajast. Mingil jõukuse tasemel muutub vaba aeg tähtsamaks kui materiaalsed varad või nende eest omandatav. See tase on individuaalne, mõne jaoks sellist taset polegi. Kuid kas on mõeldud, miks ei õnnestu ühe maailma jõukama riigi Jaapani elanike rohkem tarbima panna? Võib-olla on asi ka selles, et ollakse küllastunud külmkappidest, autodest, puhkusereisidest ja filmidest ning soovitakse käia metsas, lastega mängida, ajada sõpradega juttu või lihtsalt maailma asjade üle mõelda? Ehk tegeleda asjadega, milleks ei pea üldse raha kulutama või peab seda tegema väga vähe.

Tehnoloogia areng võimaldab meie materiaalsed vajadused rahuldada vähema füüsilise pingutuse ja lühema ajaga. Ja siis me lihtsalt ei tahagi rohkem töötada. Eesti on kaugel Jaapani jõukusest, aga ka siin on juba pisut asjad muutumas.

Keskkonna- ja terviseteadlikkuse kasvu üheks tagajärjeks on see, et inimesed asuvad teadlikult oma vajadusi ohjeldama. Välise survega – maksud, seadused – võib tarbimist piirata, kuid vajaduste ohjamine sel viisil ei õnnestu. Vajadused muutuvad inimese arusaamade muutudes ning praegusajal on selline muutus toimumas.

Kui vajadusi on vähem, nende kasv peatunud või tagasihoidlik, siis tootlikuma tehnoloogia tingimustes väheneb inimesel vajadus töötada. Ühel kaalukausil on tööaeg (raha, millega suurt midagi peale säästmise teha ei ole) ja teisel vaba aeg. Kui säästud on piisavalt suured, siis pole ka motivatsiooni säästa. Ühiskonna suure jõukuse juures võib olla mõistlikum jätkata 7 tundi või isegi vähem töötava motiveeritud töötajaga kui püüda palgata järjest vähemaks jäävaid ja kallimaks osutuvaid 8 tundi töötavaid inimesi.

Nii võibki tehnoloogia ja jõukuse kasv viia selleni, et praegune tavapärane töörežiim läheb ajalukku. Mitmed märgid näitavad, et kirjeldatud protsess on tegelikult juba käivitunud nii maailmas kui ka Eestis puudutades küll seni väheseid.

Tehnoloogia areng ja vajaduste muutumine toob kaasa selle, et järjest enam pole inimese töötamise puhul oluline mitte kohalolek, vaid töö kvaliteet, tulemus ja õigeaegsus. Muidugi jäävad alati tööd, kus inimene peab kokkulepitud ajal olema kohal, et tööd teha (õpetajad, arstid, teenindajad). Siiski suureneb ka nende tööde puhul töötamise ajaline paindlikkus ja töötamine mitme tööandja jaoks, rääkimata üldisest töötamise muutusega kaasnevast mikroettevõtluse ja erinevate töövormide korraga või vaheldumisi kasutamisest.

Tehnoloogia, teadmiste, töötamise ja vajaduste muutumine on täiesti loomulik protsess, mis on toimunud aastatuhandeid ja jätkub ka tulevikus. Kui tahame end selles muutuste virvarris hästi tunda ja edukaks osutuda, siis tuleb ajaga kaasas käia ning võimalusel ka varem valmis olla. Viimane tähendab pidevat õppimist ja uute oskuste omandamist aga vajadusel ka reeglite, seaduste ja harjumuste muutmist. Lihtne mõista, kuid oluliselt raskem teha.