Kuidagi märkamatuks on jäänud Statistikaameti uuemad numbrid teadus-arendustegevusele kulutatud summadest.

Kokku kulutati teadus-arendustegevusele 2017. aastal 304 miljonit eurot, mis SKP võrdluses on 1,29%. Kulutuste tegemise kohad jagunesid järgmiselt: ettevõtlussektor 0,61%, kõrgharidus 0,51%, riik 0,15% ja kasumitaotluseta erasektor 0,02% SKP-st. Kõrgeim teadus-arendustegevuse kulutuste tase oli 2011. aastal, mil teadus-arendustegevust tehti 2,31% ulatuses SKP-st, sealjuures ettevõtluses 1,46% ulatuses SKP-st (põhjus põlevkivisektor).

Selle järel on olukord ettevõtluses kulutused järjekindlalt halvenenud: vaatamata sellele, et rahalises väärtuses kulutused 2017.aastal pisut suurenesid, on suhteline langus (SKP võrdluses) väga selge. Kõrghariduses teadus-arendustegevuse kulutuste madalpunkt 2016. aastal (0,44% SKP-st), seevastu riiklik sektor on viimastel aastatel vastavate kulutustega olnud suhteliselt stabiilne (0,14-0,16% SKP-st).

See oli pilt sellest, kus raha kulutatakse. Teine pilt on sellest, kust raha tuleb. Ning see ütleb, et erasektor rahastas teadus-arendustegevust 2017.aastal 0,77% ulatuses SKP-st ja riigisektor 0,52% ulatuses. 2012-2013. aastal oli  riigi panus rahastuses 0,81% SKP-st. Dramaatilist vähenemist kirjeldab ehk kõige paremini asjaolu, et kuigi 2017.aastal riigipoolne rahastus kasvas summaliselt koguni viiendiku, on kogu riigipoolse rahastamise tase tipuga võrreldes (2013.aastal) ikkagi enam kui 20% väiksem. Riik suunab teadus-arendustegevuse raha eelkõige kõrgharidusse (kasv aastaga üle 25%), kuigi mahud on sealgi enam kui veerandi võrra tipust väiksemad. Koht kuhu riik raha aga järjekindlalt juurde suunab, on riigisektor ise: viie aastaga on kasv olnud 33%, sealjuures 2017.aastal koguni 15%.

Kuhu riik aga raha üldse ei taha suunata on erasektor: olgu siis tegemist kasumit mitte taotleva sektori või ettevõtlusega. Niigi väiksed summad vähenevad järjekindlalt olles praeguseks 1/3 kunagisest tipptasemest. Uskumatu küll, aga nad on ka 17% väiksemad kui 2007.aastal või 35% väiksemad kui 2009.aastal. Isegi kriisi ajal toetas riik ettevõtlust teadus-arendustegevuses enam kui praegu!

Erasektori rahastus on olnud viimastel aastatel väikeses languses, olles jõudnud 0,77%-ni SKP-st, mis on parem kui kriisieelsel ajal või ka suurinvesteerimisele järgnenud 2014.aastal (0,72% SKP-st), kuid on selgelt ebapiisav.

Et asjad tuleviku seisukohalt tõsiselt paigast ära on, näitab see, et katse- ja arendustöödele ning rakendusuuringutele tehtud kulutused on vähenenud tiputasemega võrreldes 37,5%. Ka alusuuringute rahastus on vähenenud, kuid mitte nii dramaatiliselt, täpsemalt 6,5%. Nii ongi viimaste tase langenud 0,47%-lt 0,35%-ni SKP-st, kuid esimeste suhteline osa koguni enam kui kaks korda, vastavalt 0,66%-ni ja 0,28%-ni SKP-st.

Tootlikkuse ja lisandväärtuse tõstmine on hädavajalik, et tõsta Eesti majanduse konkurentsivõimet, tulla toime vananeva ühiskonnaga ning kasvatada Eesti elanike jõukust. Tootlikkuse ja lisandväärtuse tõstmine on aga võimatu, kui meie ettevõtted ei tegele teadus-arendustegevusega. On mitmeid tõkkeid ja probleeme, mille lahendamisel ei saa loota, et kogu sellega saab hakkama ettevõtlus üksi.  Riigi panus on hädavajalik, seda eriti praktilise suunitlusega uurimis- ja arendustegevuses.

Kui riigipoolne teadus-arendustegevuse rahastus oli 2017.aastal 0,52% SKP-st, siis pole vaja osata kõrgemat matemaatikat ja prognoosida SKP nominaalset kasvu, et mõista, et 1%-se tasemeni jõudmiseks lähimatel aastatel tuleb rahastust suurendada enam kui kaks korda. 2017.aastal oli riigi rahastus 122,3 miljonit eurot. Valitsuskoalitsioon aga eelistas enam kui 30 miljonit jagada omadele katuserahadeks ning hääletas maha kõik ettepanekud, mis seda summat oleksid pisutki suurendada.

Minul on küll raske uskuda, et koalitsioonipartneritel on tahet teadusrahastust suurendada. Aga oleks vaja, hädasti vaja. Valmisolek on nii ettevõtluses kui ka teadusega tegelevates asutustes olemas, nüüd oleks vaja vaid riigipoolset tahet, arukat tegutsemist ja olulist lisarahastust. Katsetatud on mitmesuguseid meetodeid, mõned on olnud edukad, mõned mitte. Mõistlik oleks arvestada kohalikke kogemusi aga ka teiste riikide häid ja edukaid praktikaid Eesti oludele kohendades asi komplekselt lahendada, sest raha lihtne juurdekallamine ei lahenda probleeme.