Arvuliste analüüside aga ka loogilise tuletuse põhjal jõutud järeldusele, et paremaks maksulaekumiseks tuleb maksustamine korraldada viisil, mis teeb maksude tasumise lihtsaks ja mugavaks ning maksude vältimise keeruliseks ja kulukaks. See tähendab, et maksusüsteem peab olema lihtne, maksuerandeid peab olema vähe, maksumäär peab olema võimalikult madal, maksumaksmise kulud võimalikult väiksed ning maksupettustega vahelejäämine suure tõenäosusega ja karistus õiges proportsioonis maksupettusega.

Just neist põhimõtetest on Eestis ka praeguse valitsuse ametisse asumiseni lähtutud ning kuigi surve on olnud paiguti tugev, on püütud vältida samme, mis eeltoodud põhimõtteist kõrvale viivad. Praegune valitsus hakkas aga ametisse asudes hooga neile põhimõtteile vastupidiselt käituma.

Kas mäletate kõiki neid makse, mida praegune valitsus soovis kehtestada? Riigikogu menetluses on senini magustatud jookide maksu eelnõu, õnneks küll uinuvas olekus. Ilmselt saadi lõpuks ise ka aru, et asjade keeruliseks ajamisega mindi liiale. Aga enne jõuti siiski ühtteist korraldada, sealjuures muuta tulumaksusüsteem nii keeruliseks, et uusi üllatusi tuleb järjes juurde. Ikka ja jälle avastavad inimesed, et nad on rikkurid, kes peaksid praeguse vasakvalitsuse loogika kohaselt olema õnnelikud, et nad saavad olla teistega solidaarsed.

Algas asi pensionäridega, kes oma pensionile võimetekohaselt mõnevõrra juurde teenivad. Praeguse valitsuse kaotatud keskmise pensioni maksuvabastust kaitseb praegune valitsus põhjendusega, et tegemist on täiesti õiglase lahendusega. Minu arvates pole see ei õiglane ega ka riigi jaoks ratsionaalne – me peaksime soodustama inimeste töötamist, aga selline maksustamine hoopiski pärsib seda.

Täpselt samuti pärsib praegune maksustamine palgatõusu ja soodustab ümbrikupalkade maksmist. Inimesed kõhklevad preemiate saamise juures, eriti kui need tulevad üllatusena aasta lõpus – enam kui 30%-ne maksumäär on päris karm olukorras, kus oleme harjunud aastakümneid 20%-ga.

Viimastel nädalatel on olnud juttu naistest, kes vanemapuhkusele jäädes satuvad kõrgemasse maksukategooriasse, sest kogu raha makstakse korraga välja. Analoogsesse lõksu satuvad ka koondatud – saades näiteks korraga kätte viimase kuu palga, ühe kuu hüvitise ja puhkusekompensatsiooni võivad nad end leida nn rikkurite kategooriast ja olla kohustatud maksma kõrgema maksumäära järgi, kuigi järgmistel kuudel olla raskustes kadunud tulude tõttu. Koondatuid on praegu vähe, kuid majanduskasvu jahtumine tähendab, et neid hakkab tasapisi juurde tulema.

Maksustamise alla lähevad ka II ja III samba pensionid, kuigi viimaste puhul võis inimesel lepingu sõlmimisel olla teadmine, et väljamaksed ei lähe teatud tingimustel maksustamise alla. Nii palju siis riigi sõna pidamisest. Saite dividende ja dividendimaksja maksis teie eest tulumaksu? Maksate veel kord, sest dividend läheb teie maksustatava tulu hulka ja seega ka maksustamisele. Vasakvalitsuse loogika on lihtne: need, kes suudavad ja tahavad säästa ning eriti need, kes tegelevad kasumilikult ettevõtlusega ja isiklike kulude ettevõttesse kantimise asemel endale dividende maksavad, tuleb kottida, sest tegemist ei ole ju mitte ettenägelike, vastutustundlike ja usinate inimestega, vaid rikkuritega.

Aktsiisi õnnetusest on küll väga palju räägitud, kuid see ei tähenda, et seda ei tasu meenutada. Tõesti, kõrgem hind vähendab nõudlust – väga lihtne majandusteoreetiline põhitõde. Kuid selle rakendamisel unustati asjaolu, et tänapäeval saavad inimesed liikuda, Eesti väiksuse tõttu on vahemaad suhteliselt lühikesed ning lõunanaabri hinnatase on oluliselt madalam meie omast. Aktsiiside mõte on vähendada madalate tootmiskuludega, kuid inimesele või ühiskonnale kahjulike mõjudega kaupade tarbimist. Selleks, et aktsiisid oma eesmärki täidaksid, peavad nad pidevalt kasvama, kuid nad peavad seda tegema tempos, mis muudab kauba hinna suhtena sissetulekutesse või tootmiskuludesse pidevalt pisut kallimaks. Just pidevalt ja just pisut – tegemist on pideva ja pikaaegse pitsitusega, mille eesmärgiks on muuta harjumusi (nt suitsetamisest loobumine) või teha vajalikke muutusi tarbimises (nt fossiilkütuste väiksem tarbimine).

Harjumusi pole võimalik järsku muuta ja tarbimismuutused on tihtipeale väga kulukad. Kui selle asemel on suhteliselt lähedalt võimalik saada kaupa koduturuga võrreldes suhteliselt soodsamalt, siis iga ratsionaalselt mõtlev inimene seda ka teeb. Nii olemegi kaotanud maksutulu nii aktsiide kui ka käibemaksu näol, saanud suletud kauplused Lõuna-Eestis, kaotanud hulga Soome turiste, saanud taas kasvava alkoholitarbimise ja sellega kaasnevad kulud.

Kogu seda praeguse valitsuse maksusahmimist ja selle tulemusi vaadates meenub mulle üks tuttava räägitud lugu. Ta võttis oma ettevõttesse katseajaga ühe uue inimese tööle, kes tegi kõik risti vastupidi soovitatust ja õpetatust, vahel täiesti jaburalt ja ohtlikultki. Võib arvata, et tööd ei olnud sellele inimesele kauaks, tuttav lihtsalt imestas, miks selline inimene üldse tööd tuli küsima ja kuidas ta üldse kavatseb tulevikus hakkama saada.

Nii mõtlen minagi, kas praeguse, õnneks veel mitte täielikult realiseerunud, maksujama planeerijatele ja korraldajatele ikka tasub järgmiseks neljaks aastaks võimalust anda. Rumaluste tegemise indu paistab neil endiselt olevat.