Üks mu vasakpoolse ilmavaatega kolleeg väitis ühel Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil, et „me kõik siin laua taga tahame ju kõigile rohkem raha anda“. Loomulikult ta eksis, kuid olulisem on selles ühes lauses värvikalt ja täiuslikult kajanud vasakpoolse mõttemaailma vigasus.

Esiteks asjast, mis ei ole ehk üksnes vasakpoolsete vigane loogika. See on arusaam, et kui mina tahan anda kõigile rohkem raha, siis tahavad seda ka teised. Peegeldus asjaolust, et inimesed kipuvad mõõtma teisi inimesi oma mõõdupuuga. Kui selline seos ka praktikas eksisteeriks, siis oleksime kõik päris ühesugused. Õnneks nii ei ole.

Kõigile rohkem raha jagamise soov on aga vasakpoolsuse märk ning öeldud lause osutab loogikale, et Riigikogus ei tule mitte tegeleda riigielu korraldamisega ja lahendada Riigikogu pädevusse antud teemadega, sealjuures ka probleemide lahendamisega, vaid hoopis võimalikult kõigile võimalikult palju raha jagada. Samuti kajastab eeltoodud lause loogikat, mille kohaselt inimesele raha andmine lahendab kõik probleemid ja riigielu korraldamine on kõigile raha jagamine. Sealjuures mida rohkem raha, seda uhkem ja parem. Ning lõpuks kumab antud seisukohast välja klienteellik suhtumine: meie anname raha, teie annate hääle Riigikogu valimistel. Kaup tehtud. Kui vaja anname veel juurde.

Selline klienteelik ja inimesi alandav loogika viidi ka praeguse vasakvalitsuse juhtimisel praktikasse. Varasemaid aastaid kordades ületav enam kui 30-miljoniline katuserahade pakett kajastab just seda suhtumist: anname teile raha ja teie annate meile hääled. Jah, eks sellise loogikaga rahajagamist on kahjuks olnud ka varem, kuid see tase, mille keskerakondlik vasakvalitsus saavutas, on uskumatu. Ikka rohkem ja võimalikult paljudele, ka täiesti jaburatele ja mõttetutele asjadele ja tegevustele, täiesti juhuslikele tegevustele aga mitte riigi juhtimise jaoks olulisteks otstarveteks. Olgu selleks kasvõi teaduse rahastamine. Muuseas jäeti kõrvale ka puudega laste toetuse tõstmine – see tehinguvõimalus avastati kaks kuud enne valimisi. Halvemateks aegadeks reservide kogumist on vasakpoolsetelt muidugi raske lootagi – kõik, mis riigikassas on, tuleb sirgeks lüüa ja laiali jagada, küll pärast parempoolsed raha jälle kokku korjavad. Ma loodan, et võimalikult paljud rahasaajad siiski said aru, et neid peetakse ostetavateks, ja ei müü oma hääli.

Muidugi on jabur arvata, et raha üksi lahendab probleemid. Raha kuhjamine võib probleeme hoopis suurendada, sest raha jagajale tundub, et ta omalt poolt suure pataka raha andmisega kõik vajaliku teinud. Tegelikult pole probleemi lahendamisega üldse tegeletud. Üldjuhul ei ole vaja mitte raha inimesele kätte, vaid on vaja teenust või nõuannet. Abi ja raha vahele ei saa panna võrdusmärki. Mida hakkab peale kurt rahaga, kui viipekeele tõlke pole olemas? Milleks ratastoolis inimesele rohkem raha, kui invaparkimiseks vajalikku luba pole Tallinnas võimalik viisaka suhtlemisega saada? Milleks koolidele rohkem raha, kui vajalikke spetsialiste, keda palgata, lihtsalt ei ole, mitte mingisuguse raha eest ei ole, sest neid ei ole ülikooli lõpetajate seas piisavalt?

Küll pole raha ka saatanast ja teatud juhtudel ongi mõistlik inimestele raha anda. Kuid alati tuleb mõelda millistel tingimustel, kellele, mis otstarbel ja kui palju. Universaalselt kõigile jagades juhtub tõenäoliselt nii, et keegi saab rohkem vajalikust ja keegi jälle liialt vähe. Kui mittesihipärasuse osakaal on tühine, siis on universaalne või lihtsate tunnuste põhjal raha jaotamine mõistlik – naeruväärset kviitungite kogumist ja esitamist on kajastatud ka ajakirjanduses. Kuid suuremal osal juhtudest peab tuge andma siiski vajaduse järgi. Me ei hakka igale inimesele prille andma, kuigi suur osa neist prille vajavad. Hambaarstil käijatele raha oleme valmis jagama, sealjuures ka neile, kes saavad ise arved tasutud. Samal ajal on tavalise suuhügieeni õpetamise ja jälgimisega nii nagu on. Igasuguseid sundtoetusi on veelgi.

Vasakpoolsed ei mõista ka, miks mõned inimesed ei taha riigi toetusi kasutada. Et kuidas, sa ei kasutagi, kuigi võiksid? Mis sul viga on? Selline arusaam on siiski nende puhul loogiline, sest kui nad eeldavad, et inimese rõõm ja probleemide lahendus on saada riigilt võimalikult rohkem raha, siis tõenäoliselt käituvad nad ka ise nii ja ei mõista neid, kes seda ei tee. Millegi pärast meenuvad siinkohal lood omavalitsuse sotsiaalabiosakondadest, kus kallites karusnahkades kenad noored naised sõidavad kallites autodes kohale ja tulevad nõudlikult abiraha küsima, sest neil on ju õigus saada.

Minu arvates on inimese toetusraha külge sidumine ning mentaliteet, et anname rohkem ja veel rohkem, inimese muutmine sõltlaseks. Sõltlaseks riigist ja riigi armust jagavast rahast. Sõltuvus tähendab, et oodatakse vastuteenet. Veel halvem on see, et inimeselt võetakse iseseisva otsustamise võimalus asjades, kus see peaks tal olema. Teda ei õpetata ise toime tulema ning ei aidata vajalikul viisil ja määral, lihtsalt visatakse talle raha justkui mõttega „Näed, siin on raha! Ole õnnelik! Ja pea meeles, kes sulle raha andis!“

Kui inimeselt võetakse otsustamise ja valikuvõimalus, siis võetakse temalt ka vastutamine. Muidugi on elu teatud mõttes lihtne, kui keegi teine teeb otsuseid ja ütleb, kuidas sa pead käituma. Isegi kui sa tulemusega rahul ei ole, on ikkagi endal kergem, sest süü tulemuse või täpsemalt tulemuse puudumise eest on vastutajal. Nii saabki riigiabirahasõltlane alati süüdistada riiki ja ametnikke ning öelda, et tema ise ei ole milleski süüdi. Seda ka juhtudel, mil ta ise on teinud enda jaoks halbu valikuid ning mis ei ole üldse seotud rahajagamise konkreetse eesmärgiga. See juhtub, sest võttes inimeselt ühes kohas vabaduse ise otsustada, ergutatakse teda tihtipeale ka teistes kohtades sellest loobuma.

Võib ju tunduda, et mis sellest, et mõned inimesed loobuvad otsustamisest ja vastutamisest, selliseid inimesi on alati olnud. Ohtlik on see, et mitte mõned – tuletan meelde printsiipi „kõigile ja võimalikult palju“. Ehk siis kõik või vähemalt enamus peaksid loobuma ise otsustamast ja oma elu juhtimast, peaksid muutuma riigi rahast sõltuvaks ja olema rahajagajatele tänulikud.

Sõltlasi võib olla lihtne juhtida, kuid üksnes lühiajaliselt ja teatud piirides, sest sõltlased tahavad ikka rohkem ja rohkem ning aja kulgedes on kõik teised aina enam ja nemad ise ikka vähem süüdi. Sõltlassuhtele ülesehitatud riik, kus inimestel pole otsustamis- ja valikuvõimalusi ehk kus puuduvad vabadused, ei püsi kaua. Vähemalt mitte demokraatliku riigina, sest püsiva teiste süüdistamisega kaasneb järjest tugevnev igatsus otsustajate järgi, kes pakuvad lihtsaid lahendusi, annavad rohkem raha ja karistavad karmilt neid, kes kõiges süüdi on. See on põhjus, miks vasakpoolsete ideoloogiate elluviimine on alati lõppenud diktatuuri ja kaosega.

Alguses toodud lauses kajastub ka arusaam, et riigi rahakott on põhjatu ning vajadusel leiab „kõigile rohkema“ andmiseks raha juurde. Seda neilt, kes pole „kõik“. Kes need on? Seda oleme viimase kahe aasta jooksul korduvalt kuulnud ka Eestis. Rikkurid, see tähendab need, kes teenivad üle keskmise, ettevõtjad, parempoolsed, hariduse nimel aastaid pingutanud … ehk siis väga paljud tublid inimesed. Sest vasakpoolsete loogika järgi ei ole nad tublid, tublid on vaid need, kes teenivad miinimumpalka või pisut enam.

Vasakpoolne „kõigile võimalikult rohkem raha“ on ohtlik suund. See mitte ei aita keerulistes olukordades inimesi, vaid ikestab nad, sest võtab neilt enesemääramise ja iseotsustamise õiguse. See viib ühiskonna väga terava kihistumiseni – need, kes otsustavad, ja need kelle kohta otsused tehakse -, nõrgestab ühiskonna tõelist alustala, keskklassi, sest ei lase sel kasvada ja areneda, ning hävitab ühiskonna paindlikkuse ja loomingulisuse, mis saab toetuda üksnes inimese vabadusele ise otsustada ja vastutada. Halvemal juhul viib vasakpoolsus demokraatia hävimiseni ja riigi hukatuslikku vaesusesse.