Majanduse ja riigi käekäik sõltub sellest, kuidas läheb ettevõtetel. Kui ettevõtetel läheb halvasti, siis majandus ei kasva ning inimeste tulud ja heaolu ei suurene. Ümberjagamisega ei ole võimalik ühiskonna rikkust suurendada, rikkust saab luua tööga, tööd tehakse ettevõtetes. Seetõttu peab ka riik hoolitsema, et ettevõtlusel läheb hästi.

Ei, see ei tähenda, et riik peab ise ettevõtlusega tegelema! Riik peab looma keskkonna, kus ettevõtetel on hea kasvada ja areneda. Selline keskkond koosneb mitmetest osistest. Regulatiivne keskkond peab olema minimaalselt vajalik, et oleks kaitstud tarbijate ja töötajate tervis, tagatud ohutu töökeskkond ja kaitstud meie keskkond. Arukas ettevõtja tahab ju, et tema toodang oleks kvaliteetne ja tarbijale turvaline ning et töökeskkond oleks töötajaile ohutu. Seetõttu peaksid järelevalveasutused olema eelkõige nõustajad.

Maksudega eksperimenteerimine tuleb lõpetada ja tehtud lollused tagasipöörata. Loomulik, et maksusüsteem ajas muutub, kuid muutused peavad toetuma analüüsidele ning olema piisavalt varakult teada.

Hädavajalik on seada korda riigirahandus ja naasta põhimõtte juurde, et headel aegadel valmistume halvemateks. Kas riigieelarvest tehtud kulutused ikka on kõik mõistlikud ja otstarbekad? Järsku on võimalik soovituni võimalik jõuda teisti, tulemuslikumalt ja odavamalt? Kas kulutus tehakse lühiajalist või pikaajalist eesmärki silmas pidades? Kas eesmärgid on üldse õiged? Minu jaoks oli enam kui 30-miljoniline katuserahade jaotamine selle aasta eelarves, mis algas juba valitsuse tasandil, märgiks suhtumisest, et peale meid tulgu või veeuputus. Kas tõesti peaksid sellised inimesed ka tulevikus maksumaksja raha üle otsuseid langetama?!

Eesti peab vaatama kaugemale tulevikku ning toimetama selle nimel, et siinne majandus edeneks pikaaegselt. Tarkuseta ja teadmisteta pole see võimalik. Seetõttu peame tegelema nii hariduse kui ka teadusega. 1% SKP-st teadusele on esmane siht riigile, sellele peab kindlasti lisanduma ka erasektori panus. Kuid rahast üksi ei piisa, seda raha tuleb ka arukalt ja eesmärgipäraselt kasutada.

Haridussüsteem vajab arukat ümberkorraldamist ja kaasajastamist. Selle osaks on ka Eesti haridussüsteemi muutmine eestikeelseks, ikka selleks, et kõigil lastel oleks võrdsed võimalused saada hea haridus olenemata tema elukohast või emakeelest.

Eestil on vaja tarku inimesi. Tark inimene minu jaoks on see, kes olenemata oma formaalsest haridusest oskab oma tööd väga hästi teha, vajadusel suudab kiiresti end täiendada või uued oskused omandada. Küsimus on eelkõige mõtteviisis, mitte niivõrd paberis.

Kui on targad inimesed, siis on võimalik ka majandus muuta targaks, jõuda selleni, et ettevõtetes rakendataks senisest palju enam teadussaavutusi, kas siis tootmise korraldamisel või uute toodete-teenustena. Väga tähtis on see, kuidas ettevõtteid juhitakse, kuidas ja kus oma kaupu müüakse jne. Muidugi on ettevõtja otsustada, mida ja kuidas ta toodab, kuid talle tuleb anda see teadmine, et on olemas paremad võimalused tema poolt praegu kasutatavatest. Ma ei arva, et riik peaks ettevõtjat õpetama, kuid tugi keerulisel hetkel võib vahel olla väga tähtis.

Haritud inimesed on hädavajalikud kõikjal. Lisaks ettevõtlusele vajab neid riigi- ja omavalitsuste juhtimine, aga ka haridus, tervishoid ja teised sotsiaalvaldkonnad, keskkonna- ja riigikaitse, kultuur ja kunst. Me vajame tarku inimesi kõikjal, samamoodi nagu vajame nende nutikaid ideid, kuidas tulemuslikumalt toimetada. Aga väga palju saab alguse ettevõtlusest.

Seetõttu ütlengi, et Eestil on vaja tarka majandust ja haritud inimesi!