Eesti poliitikas praegu toimuva puhul ei ole küsimus mitte konservatiivsuses ja konservatiivsete jõudude valitsuses olekus, küsimus on valetamises, matslikus käitumises ja kurikõnes ning konservatiivsuse sildi taha peituvas autoritaarsusihaluses.

Valetamine

Kuigi meile, loodetavasti kõigile, tehakse juba lapsena selgeks, et valetamine pole ilus ning valel on lühikesed jalad, oleme kõik elus siiski ühel või teisel viisil valetanud. On olemas niinimetatud valged valed, pooltõed ja millegi rääkimata jätmine ning teadmatusest sündinud eksimused, nagu ka hämamine ja keerutamine. Mingis osas seda aktsepteeritakse, kuid otsest valetamist, eriti sellist, millega koheselt vahele jäädakse, heaks tooniks ei peeta.

Asi, milles poliitikuid sageli süüdistatakse, ongi hämamine ja teadlik pooltõdede rääkimine. Vahel on sellised süüdistused õigustatud, vahel mitte, liigagi sageli üldistust tehes tulenedes eelarvamustest. See on üks põhjus, miks paljud kodanikud riigist võõrduvad. Sest olgu mis on, enamus inimesi siiski loodavad kuskil sisemuses või tahavad, et poliitikud oleksid kodanike parim osa.

Nüüd oleme aga jõudnud selleni, et suure erakonna esimees ja peaminister lihtsalt valetab, jääb sellega koheselt vahele, kuid ei tee sellest väljagi (vt Eesti Ekspress (
Jüri Ratase ränk solvumine: Keskerakonna esimees on võimu nimel kõigeks valmis, EPL
KOMMENTAAR | Märt Roosna: miks Jüri Ratas võib petta, aga Mati Alaver ei tohi? Ehk kuidas Eesti vabariigi peaminister otsustas dopingut tarvitada – Eesti Päevaleht). Sellega, et EKRE juhtfiguurid valetavad, on paljud poliitikas olijaid või seda tähelepanelikud jälgija ammu harjunud. Kui kergelt see neil välja tuleb, näeme Martin Helme hiljutisest usutlusest DW-le (vt
FAKTIKONTROLL | Kas Eesti inimestele tõesti ei meeldi Euroopa Liit, nagu väidab Helme? – Eesti Päevaleht).

Me oleme kuulnud looritatud õigustusi (mis need süüdistused kogenematuses muud olid), et poliitilises võitluses on valed lubatud. Kas tõesti? Ma arvan, et Eesti kodanikud ei taha, et see nii oleks. See ei ole hea ei demokraatiale, poliitikale ega riigivalitsemisele. Kuidas saab sellise mehega, kes silmi pilgutamata valetab, sõlmida kokkuleppeid? Millised minevikus öeldud sõnad on tõde ja millised vale? Mida nüüd ja edaspidi öeldust saame võtta tõena? Mida selline mees või sellised mehed tegelikult usuvad ja mõtlevad? Mina ei tea. Ma arvan, et keegi ei tea.

Matslik käitumine ja kurikõne

Matslik, labane ja agressiivne sõnakasutus ja käitumine on nähtused, mis levivad kõikjal maailmas. Ka Eestis, ka Riigikogus. Selle põhikandja on EKRE, aga mitte ainult. Seni oli see üksikute meeste stiil. Nende kõnesid Riigikogu puldist on olnud raske kuulata, kuid seni on see kõik olnud marginaalne ja justkui üksikute inimeste isiklike probleemide väljendus. Aga mitte enam!

Seni on Eesti poliitikas olnud üksteise aasimist, pilkamist, nii mõnigi kord ka tulist sõnavahetust, mis üksikutel juhtudel on ületanud ühiskonna taluvuse piiri. Siis on järgnenud avalik noomitus, mis üpriski tihti jääb poliitikut aastateks saatma. Kuid üks asi, mida ma olen nelja aasta jooksul poliitikas näinud, on kasvav isiklik vaenamine ja kiusamine ning selle avalikuks ja lubatavaks muutumine. Asi ei ole enam mõtete ja ideede vaidluses, asi on inimeste isiklikus ründamises. On mehed, keda ei kritiseerita sellise käitumise puhul, ning on mehed, kes ei tee kriitikast väljagi, vaid lähevad ise ja nende toetajad veelgi enam kuraasi täis. Ja nii see levib.

Kas keegi arvab, et sellist käitumist poliitikas saab lihtsalt ohjata? Et kui minnakse valitsusse, siis ollakse viksid ja viisakad? Väga raske uskuda! Esiteks valed: me ju ei tea, millal need mehed räägivad tõtt ja millal mitte. Me oleme näinud, kuidas hetkega seni kaljukindlana näivad seisukohad muutuvad. Teiseks ei tasu unustada, et mitte kõik ei lähe valitsusse või tähtsatele kohtadele. Poliitikuil on toetajad ja mõttekaaslased, kes peavad matslikku käitumist ja kurikõnet – nad ise muidugi seda nii ei nimeta – normaalseks ning hädavajalikuks, et olla võimul.

Kolmandaks, harjumus. Labane käitumine ja kurikõne on muutunud päris paljude inimeste pärisosaks. Ma ei tea, kas see oli varem ühiskondliku surve all ohjatud, või muutusid nad mõttekaaslaste survel selliseks. Kuid teada on, et harjumustest vabanemine saab toimuda üksnes sel juhul, kui inimene ise seda tahab ja selle nimel pingutab. Kahjuks pole seda tahet ja motivatsiooni olemas.

Kui riigijuhid ja poliitikud võivad ilma igasuguse laituse ja karistuseta sõimelda, solvata, kiusata ja valetada, siis võtavad alguses selle käitumise omaks nende poliitikute austajad, siis nende sõbrad ja tuttavad, lapsed. Ja ühtäkki olemegi räuskavas, kaklevas, valetavas ja kurjas ühiskonnas, kus teistmoodi käituvad tõrjutakse kuskile ühiskonna äärealadele ja avalikust ruumist välja.

Autoritaarsusihalus

Inimestel on väga erinevad arusaamad, mõned on alalhoidlikumad, mõned võtavad uusi asju väga kergelt vastu, on neid, kes on veendunult parem- või vasakpoolsed ning neidki, kes kuskil seal vahel. Ka konservatiivsusel ehk alalhoidlikusel on oma koht, täpselt nagu ka liberaalsusel ehk vabameelsusel.

Meile esitletakse EKREt kui konservatiivset erakonda. Minu arvates pole tegemist konservatiividega. Jah, selles erakonnas on ilmselt palju alalhoidlike väärtustega inimesi, seda ka erakonna toetajate hulgas, kuid minu arvates domineerivad juhtkonnas populistid, keda kannustab taga võimuiha ning kes väga teadlikult ja kaalutletult kasutavad oma eesmärkide saavutamiseks inimeste pettumust riigis, oma elus ja poliitikas Isamaas (justkui konservatiivne erakond) ja Keskerakonnas (justkui vasaktsentri erakond).

Väikestes asulates elanud inimesed teavad, et peaaegu alati on seal olemas vähemalt üks-kaks inimest, kes teavad, kuidas teised elama peavad, mida tegema ja kuidas käituma, mis on õige ja mis on vale. Hukkamõist on nende suust kerge tulema ja nii mõnigi neist suudab suhted kogukonna sees korralikult mürgitada. See nähtus toetub sajanditevanusele arusaamale, kus külakogukonna kõik liikmed pidid käituma nii nagu üldine või liidri arusaam ette nägi. Kui tegid või olid midagi muud, siis tuli sind painutada ja karistada. Eesti kirjandusklassikas räägib sellest August Kitzbergi „Libahunt“.

Nüüd on meil olemas erakond, mis teab, kuidas meist igaüks täpselt elama peab. Ja see erakond võib maanduda valitsuses. Seetõttu on ka libahundiajad jõudsal pealetungil. See on autoritaarsus, sest keegi kirjeldab ja määrab normid, millest peab lähtuma, ning teistsugust käitumist ja omamoodi mõtlemist halvustatakse ja karistatakse, esialgu veel mitte kohtus. Väide, et ega me ei keela ju seda või teist, on väike uinutus: jüngrid võtavad vaenata neid, kes ei vasta autoriteetide kehtestatud normidele või ei järgi neid. Ja jõhkralt, sest samal ajal levib eelkirjeldatud kuri sõna ja käitumine.

Eesti ei pruugi saada autokraati riigijuhiks, kuid see võib juhtuda kasvõi seetõttu, et autokraatsete mõtete levik muudab juhi käitumist, või seetõttu, et me ei tea enam, millal meile räägitakse tõtt ja millal valet. Demokraatia võib näiliselt isegi kasvada, kuid reaalsuse muutub teise arvamuse omamine ohtlikuks. Ei, see ei pruugi koheselt tähendada füüsilist arveteõiendust, küll aga on garanteeritud vaimne terror ja kius. Kui on olemas aga viimane, siis küll mõned hoogsamad ja vähemmõtlevamad võtavad käsile ka füüsilise “kasvatamise”.

Ei usu? Vaadake, mis juhtub sotsiaalmeedias. On olukordi, kus vaieldakse, vahel väga kirglikult. Aga järjest sagedamini juhtub, et su Facebooki seinal maandub kommentaar mõttega, et sa ikka ei tohi sellest või teisest kirjutada, ning kui sa seda teed, siis õpetused, milliseid sõnu tohib kasutada ja milliseid mitte, keda tohib kiita või laita ning keda mitte. See on see leebe variant. Sest on ka trollid, kes sind labaselt sõimavad või sinu kohta valetavad. Kuigi oponentide sõnade väänamise ja vale suhu panemisega tegelevad kahjuks ka mõned poliitikud ja igat sorti nõunikud ning seda olenemata erakonnast, on põhilised karistavad aktivistid ikkagi kaasaelajad ja jüngrid.

See ei ole enam üksnes sotsiaalmeedia probleem. Pealiskaudsus ja kriitikavaba valede ja eelarvamuste levitamine on jõudnud kahjuks ka ajakirjandusse, eelkõige uudiseportaalidesse. Need kaks keskkonda koostöös kujundavad avaliku arvamuse ja nii saab alguse ühiskondlik inimese verbaalne peks ja hävitamine. Õnneks on viimast veel vähe, kuid mina-tean-kuidas-on-õige mentaliteet on teinud endale juba vägagi tugevad pesad. EKRE valitsuskõnelustele võtmine legitimeeris nende levitatavad käitumisjooned ja -stiilid. Me näeme jüngrite suuremat agressiivsust, seda, et nii mõnigi varem ontlik inimene on järsku muutunud kurikõneliseks. Ei ole vaja suurt fantaasiat, et mõista, et Eesti võib väga kiiresti jõuda selleni, et eriarvamuste esitamine on ohtlik. Aga see ongi autokraatia.

Võib ju unistada, et EKRE muutub. Kuulge, nad on näinud Soomes toimunut ja teavad, et muutumine tähendaks ka hukatust (Soini). Vähim, mis võib juhtuda, on pinnapealne ja näiline muutus ehk me saame ühe suure ja jõhkra vale ning me ei tea kunagi, millal sisemine olemus taas kõigile nähtavaks tehakse. Lihtsalt tuletan meelde, EKRE soov on jõuda ainuvalitsemiseni, et teha kõik asjad nii, nagu nemad õigeks peavad. Mis see on, teame osaliselt, kuna me ei tea kunagi, kas nad räägivad tõtt või valet.