Sel nädalal avaldati esimesed arvulised majandusprognoosid, täiesti ootuspäraselt klausliga, et tegemist on esialgsete hinnangutega ja need on tehtud väga suure määramatuse tingimustes. Numbrilisi prognoose on ulatusliku kriisi algusfaasis võimatu teha, mistõttu on numbritest olulisem – minu arvates tegelikult iga majandusprognoosi puhul – lugu ehk seletus sellest, mis ja miks hakkab toimuma.

Me ei tea, milliseks kujuneb Eesti ja ülejäänud maailma tervisepilt nädala või kahe pärast, milline on see kuu, kahe või kuue pärast. Kuid me võime oletada, kuidas inimesed tõenäoliselt käituvad. Me teame, kuidas asjad ja tegevused on omavahel seotud ning seega saame mingi tõenäosusega oletada nende seoste püsimist ka lähemas ja kaugemas tulevikus. Igas prognoosis on väga palju tõenäosuslikku ja oletuslikku, hulgaliselt eeldusi. Praegu on neid tavapärasest rohkem, kuid otsuste tegemiseks – kasvõi selleks, et valida majanduspoliitilisi samme ja nende ajastust -, tuleb millelegi toetuda. Väga võimalik, et asjad lähevad teisiti, kasvõi seetõttu, et prognoositavale järgnev tegevus muudab prognoosi trajektoori või ilmnevad asjaolud, mida prognoosi tegemisel ei teatud või mida ei peetud tõenäoliseks. Aga püüaks siiski üldiselt osutada sellele, mis võib juhtuda ja mida jälgida.

Eriolukord

Eriolukorra kehtestamine ja selle sisus toimunud muutustel on otsene mõju majandusele. Seni on asjad läinud karmimaks ja seega ka mõju majandusele tugevamaks ja negatiivsemaks. Suletud või osaliselt töötavad kauplused, teenindusasutused, hotellid, spaad, spordisaalid ja muud, ka kodus õppimine ja töötamine mõjutab lõpuks majandust. Kinni pandud piiridel on mõju väga mitmetele majandussektoritele ning kõigele lisanduvad veel kaudsemad mõjud.

Poolteist kuud (märtsi keskelt maini) eriolukorda on 12,5% aastast: 1/6 esimesest kvartalist ja 1/3 II kvartalist. Märkimisväärne osa otseselt eriolukorrast haavatud ettevõtteist saavad oma suurema käibe soojadel kevad- ja suvekuudel, mistõttu nende kaotus võib olla isegi pooleteisest kuust olla kordades enam 12,5%. Mida pikemaks seisak või osaline koormus kujuneb, seda negatiivsem on ka mõju ettevõttele ja majandusele tervikuna.

Esimesse otsesesse sulgemislainesse sattunud sektorid ei ole kogu majanduse mastaabis suured, kuid neis on palju väikeettevõtteid ja hõivatuid suhteliselt palju. Eelmisel aastal 4,2% kogu riigi SKPst tootnud sektorid (majutus, toitlustus, meelelahutus, isikuteenindus) pakkusid tööd 9,6% hõivatutest. Kiirelt jõudsid piirangute mõjud transpordisektorisse (7% SKP-st, 7,5% hõivatuist). Negatiivsed mõjud on laienemas mitmetesse kaubandusettevõtetesse ja erinevatesse teenindussektoritesse (mõned küll saavad lisanõudlusest ka tuge, kuid see ei pruugi kesta pikalt), viimastes võib hõive küll suhteliselt hästi püsida, kuid tootlikkus kõvasti kukkuda.

Seisaku kestes hakkavad raskused järjest enam levima ka tööstuses (14,8% SKP-st ja 18,1% töötajaist), kus kannatajaiks on eelkõige need, mis ekspordivad, sest kui transport ei liigu, tarbijad ei osta ja laod täis saavad, siis pole enam mõtet toota. Ehk siis mida pikemaks kujuneb kriis globaalselt, seda rängemalt mõjub ta Eesti tööstusele ja seega ka majandusele.

Ehitusplatsidel (6,9% SKP-st, 8,7% hõivest) võib tegevus veel mõnda aega jätkuda, kuna üldiselt on mõistlik pooleliolevad asjad lõpuni ehitada (kui lootust on olude paranemisele) või vähemalt konserveerida mingis mõistlikus ehitusfaasis (kui võib karta pikemat seisakut).

Seisakumõjud

Seisev või osaliselt koormatud ettevõte tähendab väiksemaid tootmismahtusid ja väiksemat hõivet (esialgu osalist töökoormust või sunnitud kodusolekut) kuigi suur osa püsikulusid (laenumaksed, rent) on püsivalt alles, mõned kulud ehk pisut väiksemad (nt elekter), mis kokkuvõttes tähendab kahjumeid. Kahjumis ettevõtte ei investeeri.

Üldjuhul on ettevõtted võimelised mingi aja kahjumit taluma, kuid kindlasti mitte väga pikalt. Kaua, sõltub väga palju konkreetsest ettevõttest. Tuleb arvestada, et üleilmne majanduskeskkond halvenes juba eelmisel aastal ning majanduskasvu aeglustumine ja tööpuuduse kasv oleks tulnud ilma kriisitagi. Kuna keskmiselt on ettevõtete finantsseis halvenenud kiiresti kasvanud palkade ja vähenenud konkurentsivõime tõttu, on ettevõtete tugevusvaru õhem kui mõned aastad tagasi.

Praegu on Eestis hõivatus ajalooliselt kõrgeimal tasemel ehk osad inimesed võivad lahkuda tööturult ilma, et nad töötute ridu suurendaksid (nt pensionärid, üliõpilased).

Teatavat puhvrit töötusele võib pakkuda välistööjõu lahkumine. Iseasi on see, milline on Eesti inimeste valmisolek minna tööle põllumajandusse või teistesse välistööjõudu kasutanud sektoritesse. Tuleb ka arvestada, et võõrtöölistest lahkumise järel vabaks jäävad töökohad ei muutu kohalikele tööta inimesele koheselt ahvatlevaks (töötukindlustus, säästud, lootus leida ametialast tööd). Selline, kuni pooleaastane ebakõla tähendab, et mõni ettevõte võib hätta jääda ja tegevuse lõpetada ka töötajate puuduse tõttu.

Inimeste keskmised säästud on kehvapoolsed, mistõttu tööta ja sissetulekuta jäänud pered võivad kergesti raskustesse sattuda.

Nii kuidas kriisi venides hakkavad koondamised kasvama, hakkavad ka kaubanduse ja teeninduse kriisist kosumise võimalused ahenema.

Vähemalt mõneks ajaks pole Eesti töötutel võimalust minna ka välismaale, et sealt tööd leida.

Pikem muudatus seni tavapärases käitumises muutub aja jooksul tavapäraseks. Esimesed nädalad suletud kauplusi vähendab mõningate kaupade oste ja kasvatab e-kaubandust. Kuid pikemaaegne kodusolek ja sissetulekute vähenemine mõjutab ka e-kaubandust ja toidukaupade müüki. Kui eriolukord kestab pikemalt, siis ammenduvad inimeste säästud põhjalikumalt ja seega on eriolukorrale järgnev tarbimise taastumine vaevalisem.

Paranemine, kuid milline?

Kui eriolukord leeveneb ja lõppeb, siis peaks algama majanduses mõningane elavnemine. Seda üksnes võrdluses eelnevate kuudega, sest mujal maailmas asjad samavõrd kiiresti ei pruugi paraneda. Kui majanduslik kosumine Eesti siseturul algab maist, siis on meil väga hästi läinud. Üpriski tõenäoliselt ei tule meile koheselt turiste Soomest, Rootsist ega Hiinast (ja meie ei lähe mujale), ning ka kaupade eksport võib endiselt olla väga kehv. Eesti majandusaktiivsuse oluliseks paranemiseks on vaja, et ka meie põhilisemates partnerriikides – Soomes, Rootsis, Lätis, Saksamaal – majandusolud paraneksid.

Mida laialdasem ja pikaaegsem on kriis, seda tõsisemad on ka tagajärjed ja keerulisem kriisist väljumine. Kui Eesti majandusele oluliste riikide kriisitsükkel on meie omast pisutki hilisem, siis läheb Eestil kriisist väljumine vaevalisemalt. Näiteks, kui meie saame viiruse ohjatud maiga, aga soomlastel läheb kuu kauem aega, siis tähendab see seda, et terve juuni pole meil ühtegi Soome turisti. Kui näiteks Rootsi suudab ohjata pandeemia alles juulis, siis seni pole meil ei Rootsi turiste ega võimalust oma eksporti Rootsi suurendada.

Eelnevat kokku võttes: võib juhtuda, et esimestel kuudel, mil meie siin Eestis oleme viirusest (enam-vähem) jagu saanud, ei ole meil muud teha, kui püüda ise endaga toime tulla. Majanduses, kus suur osa inimesi on tegutsenud ekspordi nimel, on seda väga raske teha. Eksporttööstuses ja -teeninduses (eelkõige seotud turismiga: majutus, toitlustus, jaekaubandus, isikuteenused, transport; eriti Tallinnas) on hõivatud väga palju inimesi, kelle esialgu pole üldse mingit võimalust tulu teenida. Mida me teeme, kui nii läheb? Isegi kui turistid hakkavad tulema, on kaheldav, et kriisijärgselt neid koheselt palju on. Hinna- ja palgakärped klientide saamiseks muutuvad paratamatuks ja võimalik, et ulatuslikeks.

Tuleb mõelda ka sellele, et kui suvi jääb turismi ja transpordi sektoris kehvaks, siis kuidas elavad seal hõivatud inimesed järgmisel talvel? Kas nad saavad tööd eksporttööstuses või ehituses? Vaadakem nende valdkondade hõivatute struktuurile ja saame aru, et võimalused selleks on isegi parimal tahtmisel ahtad.

Mis eeltoodust järeldub?

Loomulik, et põhiline tähelepanu on praegu tervisel ja eludel. Kuid sealjuures ei tohi unustada kriisi majanduslikke tagajärgi. Tähelepanu peaks praegu olema sellel, kuidas tagada inimeste sissetulekud ja toimetulek ning kuidas säilitada ettevõtted, mis pandeemia taandudes suudaksid kiiresti elu jälle käivitada.

Kui me loodame, et kriisi otsesed tagajärjed jäävad lühiajaliseks – ehk eriolukord kehtib maini (või pisut kauem) -, siis on mõistlik keskenduda sellele, et võimalikult vähe inimesi kaotaks oma praeguse töökoha ja võimalikult vähe ettevõtteid oma tegevuse lõpetaks. Seetõttu on mõistlik praegu pakkuda teatud tingimustel ettevõtetele palgatoetust ja ettevõtetele tuge likviidsuse tagamiseks (garantiid, käibelaenud, maksupuhkused jmt). Siiski on arukas tuge pakkuda vaid neile ettevõtteile, mis suudaksid lühiajalised raskused ületada ja mõne kuu möödudes juba ise tasapisi toimetama hakata.

Kuna me ei tea, kaua kriis kestab ja millal avanevad välisturud – ja eksport on Eesti majanduse jaoks võtmetähtsusega, siseturg ei suuda meid üksi elus hoida -, siis oleks väär hakata väga kergemeelselt ja lahke käega riigi raha laiali jagama esimestel kriisikuudel. Kui Soome liikumispiirangud kehtivad juuni keskpaigani, siis oleks ka Eestil mõistlik arvestada, et suure tõenäosusega ei saa meie ettevõtted, vähemalt paljud neist, juunis-juulis veel välisturgudele minna ning turiste ei tule.

Kas pikendame riiklikku tuge juuli-augustini lootuses, et siis tuleb turgude avamine ja et Eesti ettevõtted saaksid kiirstardi? Milline see tugi peaks olema – kas esialgsete meetmete pikendamine või midagi muud – tuleks hinnata kuu-paari pärast, kui oleme targemad ja suudame ehk hinnata, millal viirusega mingilgi moel toime tullakse. Võib-olla jäävad liikumispiirangud kehtima pikemalt, võib-olla nad leebuvad mingil määral, milline kriisi lõpufaasis ja järgne nõudlusstruktuur, kas ettevõtted ja inimesed tõttavad investeerima?

Määramatust on üüratult palju, mistõttu suviseid ja sügiseseid meetmeid lukku panna ei ole praegu mõistlik. Täpselt nagu ei ole mõistlik kohe esimese hooga raha kiiresti laiali jagada, sest võib selguda, et me vajame raha pikema aegselt, kuid siis läheb laenamine kallimaks ja keerulisemaks.