Eesti majanduspoliitilised valikud koroonakriisis

Kriisiaegne majanduspoliitika peab olema arukalt korraldatud ja rakendatud meetmed olema täpselt sihitud, siis on need ka kõige tulemuslikumad. Me peame mõtlema nii lühiajalises kui ka pikaajalises vaates.

Lühiajaliselt tuleb pehmendada eriolukorrast tingitud tagasilööke ettevõtetele ja nende töötajatele. Arukas on kompenseerida koju jäänud töötajate töötasu ja vältida kiirustavat koondamist. Viimast kasvõi seetõttu, et ehk olud taastuvad mõneti juba paari kuu pärast. Kas töötajatele antav kompensatsioon on 70% või midagi muud, vajab arutelu ja arvutamist, kuid kindlasti on oluline, et inimese sissetulekud ei jääks sunnitult kodus olles alla miinimumpalga.

Ettevõtetele antavad maksupuhkused ja laenugarantiid on samuti täiesti mõistlikud sammud. Kuid kõik need peavad olema suunatud ettevõtteile, mis on eriolukorra tõttu raskustesse sattunud. Raskustesse sattumist tuleb hinnata nii administratiivsete meetmete (sulgemiskohustus) kui ka reaalsete tulemuste põhjal (oluliselt langenud käive).

Nii kuidas maailm lukustub, hakkavad järjest enam ilmnema koroonakriisi pikaajalised mõjud. Juba näeme tarneahelate katkemist ehk siis pakkumispoolset šokki. Tõenäoliselt see siiski süveneb vaatamata sellele, et Hiinas hakkavad tehased taas tööle, kuna koroonahirm mõjutab transporti ja kaupade vedu. Ei tasu unustada, et haigestunud ja karantiinis olevad inimesed on mõne ettevõtte töötajad, sealjuures neis, kus tootmine saaks jätkuda ja kus nõudlus võib isegi kasvada.

Kriisis väheneb ka nõudlus: inimeste kodusolek muudab nende tarbimisharjumusi ja -vajadusi, samuti vähenevad järsult investeeringud. Aktsiiside langetamine ei pane karantiinisolevaid inimesi rohkem tarbima, seega pole sellel suurt mõtet, eriti kui toormehinnad maailmaturul langevad [Kui viimane Eestisse ei jõua, siis peab tõesti küsima, kas pole tegemist mingi vaikiva kokkuleppega]. Arukam oleks ehk läbi mõelda, kuidas tagada turvaline internetimüük ja kaupade kodudesse tarnimine. Viimane vajab nii lisatööjõudu (ehk mõistlik kaasata ajutiselt tööta jäänuid), kuid ka kaitsevahendeid ja läbimõeldud protsesse, et nakkus ei leviks.

Pikaajalises vaates tuleb rakendada meetmeid, mis

  1. aitavad parandada või asendada katkenud tarneahelaid
  2. ergutavad pisutki kohalikku nõudlust
  3. toetavad ligipääsu välisturgudele, kui need taas avanevad
  4. aitavad ettevõtteil üle elada aja, mil globaalne ja Euroopa turg on hangunud seisus.

Need meetmed on lisatagatised laenudele ja toetused investeeringutele, mis võimaldavad muuta tootmist ja tooteid konkurentsivõimelisemaks (innovatsioon, tootearendus, uuenenud tootmisprotsessid jmt). Ettevõtted, mis toimetavad välisturgudel, vajavad koroonakriisist ülesaamiseks pikemaajalist tuge, kuna otsene viiruskriis ei ole üleilmselt üheaegne (tõenäoliselt on tipp möödas Hiinas, nüüd raskuskese Euroopas ja USAs, mõned piirkonnad alles algusfaasis). Neilgi juhtudel saab rakendada nii maksupuhkusi, lisagarantiisid laenudele aga ka muid meetmeid, mis aitavad ettevõtteid enda finantsvooge tasakaalustada.

Tuleb ka mõista, et ükskõik milliste majanduspoliitiliste meetmetega ei ole võimalik täielikult ja kiiresti kriisist väljuda. Kodusolevad inimesed ei lähe kontserdile ega šoppama. Suletud ettevõtted ei vaja tootmissisendeid. Mida pikemaks venib kriis, seda enam aega sellest taastumine võtab. On tekkinud uued harjumused ja vanad seosed katkenud. Kindel on , et pärast koroonakriisi on maailm ja selle majandus senisest teistsugune, mida pikem kriis, seda teistsugusem.

Kust riik raha võtab, kui maksud ei laeku? Meil on veel reserve, kuid arukas on emiteerida erineva tähtajaga, sealjuures pikaajalisi võlakirju. Pensionifondidest raha võtmine või nendesse sissemaksete tegemise peatamine ei ole praegu õige tegu aga sellest mõnes teises loos.

Ehk siis kokkuvõtteks. Eesti majanduspoliitika meetmed peavad praegu lähtuma üksnes sellest, et kriisist võimalikult väheste kadudega välja tulla. Esialgne kiire tugi eriolukorrast tingitud kaotuste pehmendamiseks, seejärel globaalsete mõjude pehmendamine ja tugevama konkurentsivõime loomine. Oma parteipoliitiliste punktide korjamine ei ole lihtsalt kohane.