Riigikogu esimees teatab: „EKRE ei lähe mingisuguse opositsiooni poolt üles keerutatud hüsteeriaga kaasa“. Eesti keel on üpris paindlik, mistõttu võiks määratlus „mingisugune“ käia sõna „hüsteeria“ juurde, kuid võttes Henn Põlluaasa varasemad sõnavõtud ja käitumise arvesse, siis võib kindel olla, et see epiteet käis ikkagi opositsiooni kohta. Mõned põhjendused siiski juurde. Esiteks on Henn Põlluaas korduvalt valimatute sõnadega opositsiooni õnnistanud, mistõttu ei jää kahtlust, et tema jaoks on opositsioon üks tüütu ja vastik asi, mida tema arvates ei peaks üldse olemas olema. Kui, siis tema ees lipitsev ja EKREt kiitev. Seda loomulikult siis kui tema on võimul.

Teiseks on ta mitmelgi korral üritanud Riigikogus opositsiooni tasalülitada. Sellest kaks näidet. Eelmisel nädalal saime teada, et härra Põlluaasa arvates koosneb Riigikogu juhatus temast endast ja härra Seederist, Siim Kallast ta juhatuse hulka ei arvanud, kui oli vaja arutada kiireloomulisena ühte protseduurilist küsimust. Pisiasi, kuid seda kõnekam.

Riigikogu saadikute poolt esitatud kirjalikud küsimused tuleb seaduse kohaselt edastada adressaadile koheselt. Selle koosseisu 27 kirjalikust küsimusest on samal või järgmisel päeval (arvestatud on ka riiklikke pühasid) adressaadini jõudnud 17. Ülejäänute edastamine on rohkem või vähem veninud, kurioossena Jevgeni Ossinovski küsimused Rene Kokale enam kui nädala. Valdavalt ongi härra Põlluaas hoidnud kinni neid küsimusi, mis on suunatud EKRE ministritele.

Niisiis on meil koalitsiooni juhterakonna arvates „mingisugune“ opositsioon. Selles suhtumises opositsiooni peegeldub ekrelik ilmavaade, mis kaldub tugevalt autoritaarsuse poole. Mina olen võimul ja teised peavad olema vait! Samasse kisub ka arusaam „süvariigist“. Kui seni võis jääda mulje, et tegemist on luululiku ettekujutusega, siis praktikas hakkab tasapisi selgeks saama, mis süvariik EKRE arvates tegelikult on. Kirjeldan seda ühe ammuse, nii 15 aasta taguse kohtumise kaudu.

Üks inimene kurtis mulle, et elu on keeruliseks läinud, kuna enam ei saa asju vanamoodi ajada. Vanasti otsisid õige inimese üle, rääkisid, kinkisid konjaki või kommikarbi ja asjad said aetud; mõnda pidi rohkem „veenma“, mõnda vähem, kuid üldiselt sai õigete meeste-naistega asjad sobivalt korda sätitud. Eesti taasiseseisvumise järel on „õige“ inimese leidmine järjest keerulisemaks läinud ja enam ei teagi, kuidas neid „veenda“. Ebaõiglus ju, et need õiged inimesed nüüd enam temale kättesaadavad pole ja ta neid enda huvides „veenda“ ei saa. Asjaolu, et selliselt „veendavaid“ inimesi ehk ei olegi enam võimul või et konjaki, kommikarbi või mõne muu teenega endale soodsama lahenduse saamine on korruptsioon, ei tulnud mehele pähegi. Ei ole lihtsalt võimalik! Küllap on lihtsalt nii, et tema, kes ta nõukogude ajal kogu aeg asju niimoodi ajas, on nüüd lihtsalt teiste poolt kõrvale tõrjutud. Kui saaks nüüd selle süsteemi juurde tagasi!

Just see süsteem on see süvariik, mida EKRE ja Helmed riigis arvavad olevat. Neile lihtsalt ei mahu pähe, et järsku sellist käsi-peseb-kätt süsteemi ja süsteemset korruptsiooni enam Eestis ei olegi. Miks ma nii arvan? Aga suur osa jamadest, mis on tekkinud EKRE ministrite ja nende nõunikega, ongi ju sellest, et nad arvavad, et olles jõudnud tähtsale ametipositsioonile, on neil õigus asju enda ja oma sõprade huvides ajada. See ei ole ju korruptsioon, see on lihtsalt õigus, mis käib ministri või ministri nõuniku ametipositsiooni juurde! Just selline on see mentaliteet, mis EKREst välja paistab, ka praegu vahutavast maaeluministri juhtumist.

EKRE ja Helmete maailmas on üksikud, kes mõtlevad, ja teised, kes nende käske ja soovitusi ellu viivad. Nad on veendunud, et ka kõikjal mujal on sama moodi. Raske on ju uskuda, et inimestel on iseseisva mõtlemise võime või et mitmed inimesed võivad korraga tuletada ühtedest ja samadest eeldustest sama järelduse! See peab olema soroslaste vandenõu! Või oli see liberaalide vandenõu?

Poole aastaga on selgeks saanud, milline on Helmete ettekujutus valitsemisest ja kuhu see viib. Ihalemine autokraatia järgi ja oma võimupiirides selle kehtestamine. Soov saada süvariigi osaks ehk siis taasluua Eestisse korruptiivne riigivalitsemine. Vastuseis sellele on vandenõu. Me teame juba, et nende arvates õigeid inimesi Eestis enam eriti ei ole: pole seda ei naised, õpetajad, arstid, teadlased, ettevõtjad, ametnikud ja teised. Demokraatlikke ja liberaalsete väärtuste hindamine on kõige suurem surmapatt.

Ma tean, et paljudele Keskerakonna ja Isamaa liikmetele, Riigikogu saadikutele ja ministritele on EKRE käitumine väga vastumeelne ja nad näevad ohtusid, mida praegune Helmete perakondlik* valitsemine tekitab. Kahtlen, kas kõik EKRE toetajad ja liikmedki selliseid arenguid soovivad. Neil, kes seda kõike heaks ei kiida, tasuks mõelda vahelduseks Eestile ja püüda arusaada, et asi ei ole ammu enam sisepoliitiline vaidlus, kes peaks olema valitsuses ja kes mitte. Kas mõne valimislubaduse täitmise nimel Eesti demokraatia ohverdamine on ikka riigimehelik ja see, mida te tõesti tahate teha?

*perakond – uudissõna (autor Jürgen Ligi) iseloomustamaks EKRE mõtlemis- ja valitsemisstiili