Riigieelarve on iga valitsuse peegelpilt, mis näitab selgelt ja varjamatult seda, kuidas valitsus mõtleb, mille nimel tegutseb ja milliseid sihte seab. Ehk siis, tegemist on ükskõik millise valitsuse jaoks iga-aastase kõige tähtsama dokumendiga.

Mis vaatab vastu praeguse valitsuse esitatud 2020.aasta riigieelarvest? Milline on ametisoleva valitsuse peegelpilt? See on masendav, sest puudub siht ja tulevikuvaade ning peegelduvad valed ja antud tühjad lubadused.

Eelmine Jüri Ratase valitsus tekitas kolme aastaga eelarvesse miljardieurose puudujäägi. Jah, struktuurse, aga seda hullema. Vilistades mõistuspärasele – headel aegadel valmistu halbadeks aegadeks -, loobiti raha heldelt paremale ja vasakule ning eelkõige omadele ja neile, kellelt loodeti saada lähenevatel valimistel hääli. Viimased jäid tulemata, rehepaplikkus on eestlastele siiski endiselt omane.

Miks rääkida minevikust? Aga seetõttu, et kaks kolmandikku sellest valitsusest on ka tänases, peaminister on sama, ka rahandusministri portfelli hoidnud erakond on valitsuses. Võib öelda, et ise tegite, parandage nüüd ära. Kahjuks käib see väga vaevaliselt: tehtu likvideerimine ei edene, käitumise muutust pole näha.

Eelarvenõukogu, mille ülesandeks on valitsusele erapooletu ekspertnõu andmine eelarve küsimustes, oli oma arvamuses 2020.aasta eelarve ja eelarvepoliitika kohta laiemalt paljus kriitiline. Eelarvenõukogu leidis, et valitsuse eelarvepoliitika ei ole praegustele majandusoludele kohane ja eelarvepuudujääki peaks vähendama kiiremini. Muret teeb ka asjaolu, et majandusprognoosis ja eelarve koostamisel pole piisavalt arvesse võetud halveneva majanduskeskkonna riske.

Kahjuks tuleb tõdeda, et valitsus ei ole õppinud eelmise valitsuse tegevusest: eelarvenõukogu osutab, et valitsusel – avalikkusest rääkimata -, puudub selge ja operatiivne pilt riigi kulutuste tegelikust seisust, mistõttu ei saa välistada, et selle aasta eelarvega võib juhtuda sama, mis eelmisega. Meeldetuletuseks: kevadel avastati ootamatult eelarves hiiglaslik puudujääk.

Kuigi seadus nõuab, et valitsus peab eelarvenõukogu kriitikale avalikult vastama, pole valitsus seda senini teinud, vaatamata sellele, et olen sellele osutanud nii valitsuse infotunnis kui ka eelarve menetluse käigus Riigikogus. Eks seegi näitab suhtumist.

Mida valitsus on kõige selle asemel teinud? Kevadel hakati hirmutama hiiglaslike kärbetega, kui suvine majandusprognoos paremaks ei osutu. Haridusminister rääkis, et õpetajate palgatõus jääb ära, ning sise- ja rahandusministrid püüdsid kärpevaidlust PPA juhiga kasutada viimase lahti laskmiseks.

Sügisel, kui eelarve jälle ette võeti, seda olukorras, kus prognoosid olid sisuliselt samad, kuulutati, et kärpeid ei tule, lihtsalt edasilükkamised, samas hakati otsima paaniliselt ressursse oma valimislubaduste täitmiseks. Kärbete ära jäämise puhul tundsid nii mitmedki kergendust ja kuulutasid, et valitsus on tubli. No, ei ole tubli! Teadlik hämamine ei ole tubli käitumine.

Milline eelarve kokku saadi? See on sõnamurdlikkuse, visioonipuudulikkuse ja vastutustundetuse eelarve.

Alustaks sõnamurdlikkusest. On lõpmata hulk näiteid sellest, kus lubati ühte aga tehti midagi muud. Sealjuures on päris koomiline nii mõnegi ministri kummis rind, kui ta räägib, kuidas ikka oma lubadust täidetakse, kuigi selleks pole eraldatud sentigi. Lühike kokkuvõte rohkem räägitust.

• 1% lubadus teadus-arendustegevusele lendas prügikasti kõige kiiremini.
• Õpetajate 120%-st palgalubadusest on loobutud, selle asemel on eelarve seletuskirjas, et õpetajate palk võib langeda 2023.aastaks 88%-ni keskmisest (2018.aastal 113%).
• Põllumeestele lubatud top-upist jäi 15 miljoni asemel järgi 5 miljonit.
• Sõjaväestatud piirivalvest sai sisekaitse reserv, millele pole eelarves eraldatud sentigi.
• 100-eurosest erakorralisest pensionitõusust 2020.aastal sai 7 eurot, millest peale maksude tasumist jääb järgi 1,40 eurot.
• Edasi on lükatud Tallinn-Tartu Kose-Mäo lõigu valmimine, Tapa-Narva raudtee renoveerimine, selliseid nihutusi on enam kui 100 miljoni eest.

Iseenesest on hea, et kõiki neid lubadusi ei täideta, kuid samas on väga kahju, et täitmata jäävad ka need lubadused, mis oleksid Eesti tuleviku jaoks olulised.

18.sajandil oli Prantsusmaal kuningas, kellele omistatakse ütlus „Pärast meid tulgu või veeuputus!“. Üpris sarnase põhimõtte aluselt paistab ka praegune valitsus toimivat: saaks see tänane päev mööda, küll homme vaatame, mis saab; ülehomne päev ehk polegi meie mure, vaid teiste asi. Et need teised võivad olla enda lapsed, pole oluline.

Eesti elu saab paremaks ja jõukamaks üksnes siis, kui Eesti majandus edeneb. Selleks on vaja majanduskasvu, mis ei toituks ühe-kahe sektori edust, vaid toetuks laiapõhjalistele teadmistele ja oskustele, haridusele ja haritusele, aga ka tarkadele investeeringutele, Eesti tugevuste nutikal kasutamisel ja majanduse avatusel. Kaupade ja teenuste eksport on väikese majanduse jaoks ülimalt oluline. Ei ole mõtet rääkida ministrist, kes oma tööd ei teinud. Vaataks, mida ütleb riigieelarve seletuskiri. Sealt selgub, et ekspordi arendamiseks on juba kõik tehtud, sest alkoholi aktsiis on ju alandatud!

Kuidas on lood IT-ga avalikus sektoris? Ehk siis sellega, mille järgi Eestit kõikjal maailmas tuntakse.

IT investeeringud vähenevad, eriti korralikult sotsiaalvaldkonnas. Kas tõesti pole seal üldse probleeme? Piisab ühest sõnast: SKAIS2. Kuid sotsiaalvaldkonna IT ei ole üksnes SKAIS 2. Me oleme hädas sellega, et pole võimalik teha seadusmuudatusi, et kaotada kehtivates seadustes olevaid ebakõlasid ja ebaõiglusi, sest väidetavalt pole ressursse IT arendusteks.

Teadus-arendustegevusele lisandub köömes, haridusele lisanduv tundub pilkena, õpetajate palkadega toimuv on tuleviku seisukohalt kuritegelik.

Kas on olemas ELi fondide kasutamisest väljumise strateegia? Seda küsimust sai esitatud mitmele ministrile. Kuid mida ei ole, seda ei ole. Vastuseks on häma. Tegelikult seotakse riigi kulutusi veelgi enam ELi fondidega. Justkui ei oldaks kursis, et paari aasta pärast kukub nende maht oluliselt. Uue perioodi ressursse ei saa kasutada väga paljude nende projektide ja programmide jaoks, mida praegu rahastatakse ELi vahenditest. Paari aasta pärast tuleb leida raha Eesti riigi eelarvest või neist teenustest loobuda. Kuigi probleeme on kõigis valdkondades, on suurimad sotsiaalvaldkonnas aga ka hariduses.

Praegune valitsus lükkab asju edasi, mitte ei lahenda probleeme või loo tuleviku võimalusi. Me näeme hoopis, et parandama hakatakse terveid asju ning peavalu ravitakse giljotiiniga. Ju siis on hirm või oskamatus tegelike probleemidega tegeleda, targematelt aga nõu ei küsita. Iseenese tarkusest tegutsedes lõpetatakse tavaliselt halvasti, kahju et sellest kannatab Eesti tulevik.

Kirjutis põhineb 23.oktoobril 2019 Riigikogus 2020.aasta riigieelarve I lugemisel peetud kõnel