Aastavahetus on aeg, mil vaadatakse tagasi ja mõeldakse sellest, mis tulemas. Ei pääse minagi sellest kiusatusest, sest oleme põhimõtteliste muutuste ajastus ja siis paratamatult mõtled, mis on need asjad, mis meid mõjutavad, mis on muutumas palju ja mis vähe.

Tekst sai tegelikult pikk, mistõttu jagasin selle neljaks ja pakun järgnevatel hommikupoolikutel ka järgnevad osad lugemiseks. Esimene osa:

Sõda

Eelmine aasta oli varjutatud sõjast, seda vähemalt Euroopas ja läänelikus maailmas. See on ka sel aastal nii.

2021. aasta lõpus oli selge, et Putini eesmärk on sõda Ukrainas. See tundus olevat jabur, kuid reaalselt oli ta liikunud punkti, kust temal aga ka Läänel polnud võimalik taganeda. Putin oli oma ultimaatumiga astunud üle piiri, kus ka kõige venenaiivsematel poliitikutel oli raske talle vastu tulla. Putin aga taganeda ei saanud. Siiski oli õhus mingi ootus, et ta seda kuidagi ikkagi teeb, sest muidu terendas sõda. See aga tundus olevat ilmvõimatu, sest seda ei tahetud aktsepteerida, seega …

Jah, aga me kipume mõõtma teisi inimesi oma mõõdupuuga, projitseerime teisele oma arusaamad ja elukogemuse, mõistmata, et igal inimesel on oma mõõdupuu ja see võib olla hoopis teistsugune meie omast. Vale mõõdupuu kasutamine tähendab, et teist lihtsalt ei mõisteta, ei saada aru ja seega tehakse valed järeldused ja otsused. Eelmine aasta on teinud Läänes paljudele selgeks, et Venemaal ja tema juhtidel on teistsugune, Lääne omast oluliselt erinev mõõdupuu. Kuid endiselt ei mõisteta selle erinevuse sügavust ja ulatust. Õnneks ei mõisa Putin ja Venemaa ka Läänt sügavuti.

Venemaa ja Putini käitumise tagamaadest on juba kirjutatud raamatuid ja kirjutatakse veelgi. Mina raamatut ei kirjuta, lihtsalt mõned osutused.

Alustan kaugelt ajaloo sügavusest. Mongoli-tatarlaste, eelkõige Tšingis-khaani ja Batu-khaani, vallutusi on kirjeldatud väga jõhkrana. Üks motiiv kordub ja seda on venelased ise pidevalt korranud (vähemalt minu kooliajal). Jõudes mõne linna juurde, nõudsid Tšingis-khaani väed alla andmist. Kui linn keeldus ja seejärel peale jõhkrat ja julma piiramist vallutati, tapeti võitlusvõimelised ja ülejäänud viidi orjusesse põhjendusega, et linnaelanikud on nõrgad ega vääri vabadust. Kui linn aga nõustus alistuma lootes kokkuleppe põhjal ellujäämisele ja isiklike vabaduste säilimisele, siis orjastati kõik ja vastuhakkajad tapeti põhjendusega, et elanikud ei ole väärt vabadust, sest nad on arad ja selgrootud. Üldjuhul linn – olenemata kas vallutatud või alla andnud – rüüstati ja põletati, osa neist ei taastunud kunagi, osad jäid sajanditeks virelema. Ehk siis, kui sa ei suuda vastu hakata ja võita, siis oled saa väärt kõige jõhkramat suhtumist ja orjust, ning kokkulepped kehtivad vaid tugevatega.

See selgitab vene sõjapidamisviisi jõhkrust ja selle toetust vene rahva seas. Aga see tähendab ka seda, et nõrgakspeetutega läbirääkimisi Lääne mõistes ei peeta, on vaid ultimaatumid, mis kuuluvad täitmisele või siis vastane hävitatakse. See, et aasta tagasi juleti ka USAle ultimaatum esitada, viitab sellele, et Putin pidas Bideni juhitud USAd nõrgaks. Venemaaga saab kokku leppida vaid tugev, nad tunnistavad üksnes tugevust ja võitu. Võib öelda, et kogu vene maailm püsib koos võitluses ja selles, et kehtestada end tugevana.

Teine asi, mida ei tohi unustada, eriti sõjajärgsesse tulevikku vaadates, on kolossaalne ajalooline religioosne ja mõttemaailma erinevus. Lääne kristlus on läbinud erinevad ususõjad, kus kaotajate ja võitjate poolel on olnud vist pea kõik põhilised konfliktide osapooled (Venemaal on võitjaks alati olnud keskvõim). Lääne kristlus, eriti protestantlikud usuvoolud, on läbi imbunud patu kahetsemisest ja andestamisest ning seda nii isiklikul kui ka kollektiivsel tasandil. Ka rahvuslus ja rahvusriiklus ning valgustusajastu on asjad, mida Venemaa (ja suur osa maailmast) pole näinud ja tunnetanud. See tähendab, et neist asjust – eelkõige kahetsemisest ja andestamisest – ei saada aru. Ei mõisteta diskussiooni, teadust, vabadusi, austust, võrdsust ja paljut muud, mida meie loeme inimõiguste ja inimloomuse loomulikuks osaks. Õhtumaise tsivilisatsiooni kogemus on teistsugune – seda tuleb meeles pidada.

Kolmandaks tuleb aru saada, et Venemaa on imperialistlik ja sügavalt fašistlik ehk siis rušistlik riik. Enese paremaks ja eriliseks pidamine on nii sügavalt mõttemaailmas, et ise ka ei tajuta selle suhtumise vildakust, ollakse võimetud nägema paralleele mujal, ei saada aru, et käitutakse patroneerivalt ja see on solvav. Siiski ma arvan, et selle enese eriliseks pidamise juures on suur annus väga sügaval asuvat ja enesele mitte sõnastatud alaväärsuskompleksi: et ollakse väga paljus – jõukuses, tehnoloogias, teadmistes jm – teistest riikidest ja rahvastest maha jäänud. See annab selle sisemise viha, mis paneb vene sõdijad võimalusel jõhkrutsema. Ka selles sõjas Ukrainas lõhkuma ja lagastama, ka siis kui 90ndate alguses Eestist lahkuti. Ja soosib jõhkrutsemist ka omade kallal, kui need on edukamad, tublimad, tuntumad (kuid jah, eks neid alusvooge on teisigi).

Need on minu arvates põhilised asjad, miks Venemaaga pole lihtsalt võimalik leida lahendust viisil, mida Lääne-Euroopas on nii mitmedki pakkunud ja pakuvad. Venemaa saab asjadest teisti aru, seal ei ole ruumi läbirääkimisteks võrdsete vahel, seal ei ole olemas kompromissi, kus kõik osapooled midagi võidavad ja kaotavad, seal ei ole olemas ruumi vigade ja eksimuste tunnistamisele, sest see kõik on nõrkuse märk.

Selleks, et igaveseks või vähemalt väga pikaajaliselt kaotada võimalus, et Venemaa algatab järjekordse sõja või mõne muu agressiivse tegevuse, peab Venemaa praeguse sõja kaotama ja Ukraina peab võitma. Mida varem see juhtub, seda parem, sest Venemaa võimud (ükskõik millised) käituvad nii nagu nad on seni teinud: terroriseerivad tavaelanikke ja valmistuvad järgmiseks rünnakuks. Nagu öeldud, Venemaa ei mõista kompromissi ja läbirääkimisi, tema jaoks on vaid võit ja kaotus, kui ta võidab, siis tuleb järgmine rünnak, millele järgneb uus võit või kaotus. Venemaa võiduga kaasneb alati alistatute surm või ike.

Kaotus muidugi ei tähenda Venemaa jaoks süü tunnistamist või patukahetsust, sest selle vajadust ei lihtsalt ei mõisteta, selleks puudub ajalooline kogemus ja põhjus. Kaotus on allajäämine tugevamale, paratamatus, võib-olla ka (jumalapoolne) karistus. Kaotuse järel oodatakse repressioone, kui neid ei tule, siis järeldatakse, et võitja on tegelikult nõrk ja tema võit oli juhuslik ja ajutine. Tuleb kasutada teiste nõrkusi (ja kompromissid, abi, toetused, koostöö on nõrkuse tunnus!), koguda jõudu ja rünnata sobival hetkel ise, uuesti. Sellest loogikast on kasvanud praegune revanšism, on kasvanud varem ja kasvab ka tulevikus.

See ei tähenda, et Venemaa on igaveseks lootusetu juhtum. Temaga või tema järglastega tuleb peale kaotust olla resoluutne, mitte anda järgi põhiprintsiipides (nt oluline desarmeerimine, tuumarelvade hävitamine, kurjategijate karistamine). Seda mitte üks-kaks aastat, vaid aastakümneid. Ei tasu karta segaseid aegu või ka lagunemist, kuigi need võivad ka piire ületades probleeme tekitada, sest võidukas Venemaa on kordades ja väga paljudes kordades ohtlikum. Võidukas Venemaa jätkab senisest julgemalt ja jõhkramalt, kaotanud Venemaa peab endaga tegelema ja lõpuks muutuma. Esimene variant ei anna mingit lootust, teine pikas perspektiivis küll.