Aastavahetus on aeg, mil vaadatakse tagasi ja mõeldakse sellest, mis tulemas. Eile kirjutasin sellest, mis mõtteid tekitab praegune sõda. Teine osa on selle järg:

Sõja mõjud

Eelmise aasta kõige positiivsem asi seostub minu jaoks – kui veidralt see ka ei kõla – sõjaga: see on eestlaste abivalmidus ja avatus Ukrainat ja ukrainlasi abistada. Ausalt, ei oleks uskunud sellist südameheadust ja hingeavarust. Sedagi, et see ikka püsib. Ju me tajume, et Ukrainas toimuv on oluline ka meile ja meie püsimisele ja vabadusele. Oleme olukorras, kus asi ei ole lihtsalt kaasaelamises (mulle meenuvad isiklikud emotsioonid Solidarnosti peatõstmise ajal Poolas või Ceaurcescu kukutamine), asi on Eesti eest seismises. Me saime kiiresti ja instinktiivselt aru, et meiegi oleme sõjas, kuigi mitte „kuumas“, vaid selle „kuuma“ sõja tagalas. Tagalast aga oleneb sõja käik väga-väga palju.

Minu arvates on eestlaste reaktsioon peegeldus sellest, mis võiks juhtuda, kui Eesti peaks sattuma Venemaa sõjalise rünnaku alla. Kui paljud hakkaksid moel või teisel vastu, kui paljud jääksid kõrvalt vaatajaiks või asuksid okupante toetama. Ei tasu ju arvata, et viimaseid meie seas ei ole. Nüüd me tegelikult teame, kellest mida oodata, sest paljud potentsiaalsed kvislingid ja reeturid on oma olemuse avalikuks teinud. Kuigi ma arvan, et nii mõnedki neist pole oma rumaluses seda mõistnud.

Võib mõista siinsete venelaste emotsionaalset segadust sõja alguskuudel, kuid praeguseks peab olema igaüks valinud poole, ka eestlased. Ma ei tea, et normaalne inimene oleks sõja kui sellise poolt, ikka tahaks rahus elada. See väitmine „et oleme rahu poolt“ on see, millena ta kõlab: tühjad sõnad, et varjata oma rušismi. Rahu saab tulla üksnes siis, kui Ukraina võidab ja Venemaa kaotab. Venemaa jaoks on rahu ju tema võit ja tema ultimaatumite täitmine, sealjuures Eesti (ja teiste Ida- ja Kesk-Euroopa riikide) minek Venemaa mõjusfääri. See oleks Eesti vabaduse kaotus ning ainult loll ei saa sellest aru.

Väga palju on muutunud Läänes, eriti Euroopas. Saksamaa on väljumas II maailmasõjajärgsest süütundest, toimub Zeitenwende, Soome ja Rootsi liitumas NATOga, naiivsus Venemaa suunal on kõvasti vähenenud, aga mitte veel piisavalt, on selgunud, millised väärtused on ühes või teises riigis või riigijuhtide seas (aga need ei lähe alati kokku!) domineerimas, kelle kumiir on Putin, kellel mitte ja kes mõtleb, milline võiks olla tema isiklik kasu. Euroopa on saanud esimesed selged märguanded, et siinsed sündmused võivad olla Aafrika, Aasia või Ameerika riikide jaoks samavõrd kauged ja mitteolulised, kui eurooplaste jaoks neis maailmajagudes toimuv.

Viimanegi on läänekeskse maailma jaoks ebameeldiv tõehetk, et tegelikult ei oldagi maailma naba. Et võõras mure ei lähe korda, et suurt vaadet ei omata. Võõras mure tähendab ka seda, et väärtused taanduvad isikliku või riikliku kasu ees. Kas mõistetakse, et see on peegeldus ka sellest kas ja kuidas eurooplased ja läänlased on oma valikuid teinud.

Lääs, eelkõige Euroopa, on jõudnud ajajärku, kus tuleb end uuesti määratleda, kinnitada väärtused, teha endale realistlikult selgeks asukoht teiste maailma riikide seas, arutada selle üle, kuidas, kellega ja millistel tingimustel koostööd teha, vaielda selgeks pragmaatilisuse ja väärtuspõhisuse piirid tegelikus väliskoostöös. Euroopa Liit peab kaaluma läbi, kus on kihutatud kurve sirgeks tõmmates ja võpsikusse põrutatud, kus tegelikult on vaja rohkem koostööd teha, mis on need reaalsed väärtused, mille eest Euroopa Liit seisab, ja ootused, mis eurooplastel on, millisena nad Euroopat näha tahavad. Need tulevad emotsionaalsed vaidlused, eriti arvestades, et 2024. aastal on Europarlamendi valimised ning väga paljud Euroopa tasemel asjatajad on endiselt mõtetega sõjaeelses kõverpeeglimaailmas. Isegi juhul, kui ollakse sõnades justkui juba uude aega astutud.

Selgeks on saanud, kuivõrd ohtlik on sõltuda ühest kõrge poliitilise riskiga tarnijast. Kovid osutas sellele juba mõned aastad tagasi – eelkõige logilistilistele probleemidele, mis rahvusvahelises kaubanduses võivad tekkida, kui mingid ootamatud sündmused juhtuvad, kui üks või teine riik oma huvides reageerib naabreid ja teisi partnereid arvestamata. Nüüd on lisandunud kogemus, mille andis Euroopa sõltuvus Venemaa maagaasist. Aktiivse sõjategevuse algus 24. veebruaril andis ühese selgituse, miks oli Gazpromil olnud juba pea aasta igasuguseid „tarneraskusi“ ja „avariisid“. Euroopa tühjavõitu gaasihoidlad ja kõrged gaasi hinnad, aastaid kestnud alainvesteerimine energeetikasektorisse, sh Eestis, tekitasid kevadel paanika. Paanika tähendab ülereageerimist, suuri ja vastuolulisi emotsioone, ratsionaalse mõtlemise, analüüsi ja tegevusplaanide naeruvääristamist, süüdlaste otsimist – ehk tähelepanu saab mitteoluline. Küll andis aga järgnev kinnituse sellele, et väga paljusid olulisi otsuseid suudetakse Euroopas langetada kiiremini siis, kui olukord on väga halb.

Tahaks loota, et energeetiline naiivsus on nüüdseks möödas, aga kindel ei saa olla. Ja muidugi tahaks, et ettevaatamise võime oleks parem, et pandaks tähele neid riske ja ohte, mis juba aastaid karjuvad tähelepanu järgi, kuid millega ei tegeleta, sest see pole hetkel (meedia) arvates oluline.

Energiatootmise ja -tarbimise otsad ei lähe endiselt korralikult kokku, investeerimisvajadus on suur, kuid kas suudetakse ka kiirtempoga edasi minnes vältida rumalaid valikuid? Kas on õpitud ka muudes valdkondades? Haruldaste metallide, kiipide tootmises ja mujalgi on vähemalt juttu, paiguti ka pisut tegevust, kuid eks majandusloogikasse, kus majandusvalikuid ei põhjendata üksnes matemaatilise ratsionaalsusega, vaid arvestatakse ka mittemõõdetavate, sealhulgas poliitiliste riskidega, jõudmine võtab ilmselt veel aega. Selles mõttes on alanud kiire õppimise periood, kus õppida tuleb Euroopa Liidul, riigijuhtidel, kodanikel ja ettevõtjatel. Tuleb selgeks teha, mis on väärtused – ja kas ollakse valmis nende eest seisma -, millised on tegelikud riskid ja ohud ning probleemid. Millised on lahendused ja millised “lahendused”. Ning kuidas tagada, et tegeletaks eelkõige oluliste asjadega, väheolulised pannakse ootele ja mittevajalikud – mis valdavalt on emotsionaalsed ja edevusasjad – kõrvale vistakse.

Analoogsed mõttekanalid tuleb läbida ka Eestis. Ühelt poolt seetõttu, et me oleme Euroopa Liidu ja Lääne osa ning seega me peame ka nende kujundamises aktiivselt osalema. See on Eesti eksistentsiks ja vabaduseks eluliselt vajalik. Ja osalemine tähendab, et meil on põhjendatud positsioonid ja seisukohad, oleme valmis diskussioonideks ja seisame oma väärtuste ja põhimõtete eest. Muidugi on ka neid, kes arvavad vastupidi, et üksi on parem. Või et vanasti oli taevas sinisem ja muru rohelisem, mistõttu oleks õige tagurdada minevikku. On see rumalus, lühinägelikkus või midagi hullemat – võib olla kõike – eks siis tulebki nad just sinna, kuhu nad kuuluvad jätta ning nende juttudega mitte kaasa minna.