Seekord kirjutan majandusest. Siin on kolmas osa:

Inflatsioon, toetused, struktuuripööre

Praegu saab põhitähelepanu inflatsioon: hinnatõusust räägitakse rohkelt, sest see puudutab paljusid. Kui hinnad tõusevad, siis tahaks ju ka sissetuleku kasvu, kuid see ei pruugi olla sama jõuline. Samas peletavad kõrgemad hinnad nii mõnegi ostja eemale, mistõttu on ka ettevõtted kahvlis: kulud kasvavad, tulud mitte või vähemalt mitte samas tempos.

Hinnatõusul on mitmeid põhjuseid, meeldib see meile või mitte. Eelkõige on selleks energia kallinemine, ülimalt pikalt kestnud lõtv rahapoliitika ja hoogsalt tuure koguv toetusinflatsioon. Oma panuse on andnud kindlasti ka kovidijärgne tarbimisbuum, mis oli väga jõuline, kuigi jäi sõja tõttu lühiajaliseks. Unustada ei tasu ka sõjamõjusid, mille tõttu on vähenenud näiteks Ukraina metallide ja teravilja pakkumine, aga ka venevastased sanktsioonid, mis veavad mõned transpordiahelad pikaks, on kõrvaldanud mitmed toormepakkujad jm. Ka ilmastiku mõjud tunduvad olevat muutunud tugevamaks.

Nii tundubki, et kõik võimalik on valmis selleks, et tuleks üks korralik majanduskriis. Ja pessimism levibki paisudes ajuti paanikaks ja meeleheiteks. Kas kõik ikka saavad aru, et hinnad ei tõuse igal kuul 20%, vaid on juba mõnda aega enam-vähem stabiilsed, kuigi aastases võrdluses on tõus veel 20% ning see tuleb mõne aja pärast kiirelt alla?

Äkki vaatame asju liialt mustades toonides unustades, et keerulistes aegades on alati ka suurepärased võimalused ning need, kes neid näevad, on need, kes ka enim võidavad. Lisaks annavad rasked ajad võimaluse end lahti haakida ja kõrvale visata halvad harjumused ja valikud ning vananenud tegevused ja tehnoloogiad, rääkimata sunnist enda mugavast elust ja mõtetest välja tulla.

Selle sajandi rahapoliitika aga ka fiskaalpoliitika on täis elementaarseid vigu, mida tehti kõige kõrgematel tasemetel. Vigu, mis tehti seetõttu, et taheti kellelegi meeldida või kardeti olla resoluutsed. Tulemuseks ootuspäraselt veel suuremad probleemid. Hirm ebakindluse ja määramatuse ees on see, mistõttu on püütud otsustamist edasi lükata ja olla sõbralik, mitte mõistuspärane ja ratsionaalne. Viimane on ükskõik milliste kriiside lahendamise alus ning paljude jaoks ootamatult ei välista olemast empaatiline ja arvestav.

Tundub, et keskpangad on liikumas tavapärase rahapoliitika ajamise juurde. Ei saa välistada, et see positiivne teekond kujuneb eksituste rajaks, sest jäädakse hiljaks või reageeritakse üle. Aga iseenesest on hea, et lõpuks siiski on rahal hind. See annab lootuse, et raha hakatakse lõpuks taas lugema. Hinnaga raha puhul on olemas lootus, et hakatakse mõtlema, mida ja miks tehakse. Hakatakse tegevusi planeerima, analüüsima ja kaaluma nii era- kui ka avalikus sektoris.

Võib mõista, et keerulistel aegadel vajatakse mingit pidepunkti ja tuge, ka juhatust ja visiooni, mis annab lootust parematele aegadele. On valdkondi ja olukordi, kus selleks on põhjendatult ühiskond ehk demokraatias siis riik. Kovid oma paljude šokeerivate tagajärgedega inimestele ja ühiskondadele (mentaalne vapustus oli üüratu), aga ka majandusele ning Vene sõda Ukrainas võib tõesti olla korraga liiga palju inimestele, kes on harjunud mitmeid põlvkondi elama mugavalt ja rahulikult. Kuid inimesed on siiski vajadusel uskumatult kohanemisvõimelised – mõeldagu vaid ukrainlastele, kes 24. veebruari hommikul ärkasid rahuliku tööpäeva asemel pommirahe all.

Hinnata raha ja kriisid on juhatanud Euroopa, sealjuures Eesti, vaat et kosmilise kiirusega toetuste inflatsiooni. Oma osa on kindlasti selles, et heaolu jagamisega jõuti punkti, kus hakati juba otsima, keda veel aidata ja kuidas seda ikka rohkem teha. Ja kui ühele antakse, siis muidugi tahavad ka teised, kolmandad ja neljandad. Milline uskumatu poliitiline võimalus! Jagada kõigile raha! Lisaks veel poliitikute seas laialt levinud väärusk, et mida rohkem raha jagada, seda rohkem tuleb hääli ning kui ei jaga, siis hääli ei tule. Maksurahast ei jätku? Võtame laenu, sest raha ju ei maksa midagi (kui nüüd keegi ei saanud aru, siis see oli iroonia).

Nüüd on selgunud, et raha maksab ja läheb kiiresti kallimaks. Selgunud on, et abi ja tuge on saanud ikka eelkõige need, kes julgevad küsida ja kes suuremat lärmi teevad, mitte need, kel häda kõige suurem on. Tutvus parteikomitees, probleem – olgu tegelik, ülevõimendatud või väljamõeldud – aitab. Raha on lihtsam jagada kui probleemi lahendada, mistõttu rahasummad kasvavad, probleemid ent ei lahene.

Kas Eesti ja Euroopa suudab sellest toetusinflatsioonist välja tulla enne kui katastroof käes (vt ajalukku Kreekat)? Praegune Riigikogu koosseis välistab selle. Kas aga uus on samasugune sõltub juba valimistulemustest. Kui toetusparteid võidavad, siis jääb oodata, kui kiiresti ja kui sügavaks eelarveline kriis kujuneb. Kaotuse korral saab hakata kaaluma variante, mille järel selgub, kui kiiresti ja edukalt eelarvelised probleemid lahendatakse.

Kas suudame peale õiguslike ja IT arendustega seotud tõkete eemaldamist liikuda vajaduspõhisele sotsiaaltoetuste süsteemile. Kas suudame raha külvamise asemel pakkuda hoopis lahendusi erinevate teenuste, koolituste ja abi kaudu. Kas suudame sealjuures murda ka abituse sündroomi, valehäbi ja nõrgemate alandamise? Veel kord: mõistuspärased lahendused on tegelikult ka empaatilised, samas kui rahakülv kipub olema peegeldus näilisest hoolimisest.

Eesti majanduspoliitiline käekäik sõltub väga paljudest asjaoludest ja peab olema kiirelt reageeriv ja kohanev. See ei tähenda ilmtingimata maksutõuse, kuid võib tähendada vajadust maksunduses mõned asjad üle- ja ümbervaadata või taaskinnitada, mingeid proportsioone nihutada. Paratamatult tuleb vaadata, milleks me kulutame avalikus sektoris ja millele paneme põhiauru.

Esiteks tuleb anda vastus küsimusele, kus ja palju riik ühiskonnas toimetab. Võti peaks olema ikka eelkõige loogikas, et seal kus teisiti ei saa. Seal, kus ühiskondlik hüve on silmnähtav ja oluline, kus koostöö on paratamatu.

Teiseks lahendada riigi toimetamise viis ühiskonnas, mis peab olema efektiivne ehk andma sissepanduga võrreldes parima tulemuse. Me võiksime mõista, et me ei ole nii rikkad, et saaksime valida asju odavuse järgi.

Kolmandaks tuleb mõista, et riigi kulude üle vaatamine ei tähenda a priori kärpeid, eriti selliseid, mida tehakse joonlaua või protsendiga. Ehk kui eelnevad küsimused on vastatud, siis tuleb asjad järjestada.

Riik ei saa olla igal pool ja eriti enamusena, mida kõige lärmakamad toetusfanaatikud nõuavad. Me peame olema julged aruteludes Euroopa Liidus ja liikmesmaadega, sest konkurents on Eesti ettevõtjate jaoks eelkõige üleeuroopaline. Väikse rahvaarvuga riigina ei ole lihtne end kuuldavaks teha, kuid minu kogemus osutab eestlaste väga headele läbirääkimisoskustele, praeguseks oleme saavutanud ka respekti, mida saab kasutada mujalgi kui Ukraina ja Venemaaga seotud teemadel.

Maailm ja Euroopa Liit on muutustes, on käimas sõda ja ka sõjajärgsetel arengutel on mõju majandusele ja ettevõtlusele. Paar asja tuleb endale selgeks teha.

Peame arvestama sellega, et Eesti on Euroopa mõistes kolgas, vaid Soome on meist kaugemal. Venemaa on pikaks ajaks majanduslikult terra horribilis, logistika saab toimida põhja-lõuna ja meilt lääne suunas, mis tähendab, et mitmete tootmissektorite toimimine on parimal juhul senisest keerulisem, kuid tõenäoliselt kallim. Et energiamahukas tootmine on võimalik vaid siis, kui saame rajatud piisavalt (mere)tuuleparkide võimsusi (mille toodang on samal ajal ebastabiilne). Tõenäoliselt on Eesti ettevõtteid mis võidavad sellest, et mõned kaugelasuvad tootmised liiguvad logistika-, tervise- ja poliitikariskide tõttu (tagasi) Euroopasse. Tõenäoliselt suudetakse kasutada võimalusi, mida annab Ukraina ülesehitamine (ükskõik kui kiiresti see aeg kätte jõuab). Aga kas julgeme rohkem ja senisest palju targemalt hakata kasutama oma loodusressursse? Kas julgeme olla innovatiivsed, leidlikud ja õpihimulised?

Kõigeks on ivad olemas, mõned kasvud on väga tugevad. Probleem on tihti lärmakas vanameelses vähemuses, kes unistab lapsepõlve sinisest taevast ja rohelisest murust (nagu ikka). Probleem on tahtes õppida juurde ja ümber, enesekindluses, sealjuures isiku tasandil, aga veelgi enam soo-, vanuse-, elukohapõhistes eelarvamustes. Kui selles meie ühiskonnas mentaalset murret ei toimu, siis me kukume läbi ja Eestist saab tõeline Euroopa kolgas, kallis ja vananev.