Lõpuks sõltub kõik inimestest. Kas ja kuna ja kuidas sõda lõppeb. Millised on seejärgsed muutused maailmas ja Euroopas. Kuidas õnnestub naasta normaalse rahapoliitika juurde ja milliseks kujunevad eelarvepoliitikad. Kas majandusraskused muutuvad majanduskriisiks ja kas selle keskpunktiks on riikide eelarvepoliitika. Kas riik paisub erasektori arvel või on inimestes enesekindlust ja julgust rohkem ise toimetada ning vähem emakest riiki paluda. Milliseks kujunevad struktuurimuutused majanduses ja ettevõtluses. Milliseks kujuneb ühiskond.

Kovid rappis inimesi kõvasti, rohkem kui me tunnistada julgeme. Šokk, et 21. sajandil võib väga jõukates riikides nakkushaigus sellist laastamistööd teha, on nii suur, et see on muutnud põhimõtteliselt mõningaid käitumisviise. 2022. aasta majandusnumbrid peegeldavad kõige muu kõrval ka vabanemisest tingitud tarbimispidu, ehk pisut ka minnalaskmismeeleolu.

Isikutasemeline ja ühiskondlik hirm pani inimesi tegema kummalisi ja loogikavastaseid asju, mis ei olnud siis ega praegugi põhjendatavad teadmatuse ja ebakindlusega viiruse käitumise kohta. Hirmust tekkinud eitamine ja agressiivsus lõhkus ühiskondi, tekitas lisakonflikte, mille lahendamine võib võtta aastaid ja kümneid.

Sõjahirmu ehk ei ole nii palju, kuid on sedagi. Kuidas kaotab Venemaa, kas Läänel on piisavat tahtmist Ukrainat toetada relvadega, rohkem ja kiiremini. Kas valitakse enda kaitseaukude parandamine – mis võtab kõvasti aega ja ressurssi – ja jäetakse Ukraina üksi või sõda vinduma? Või mõistetakse, et Ukraina kiire võit annab seejärel aega ja võimalust juba paremini ja põhjalikumalt oma kaitseprobleemidega tegeleda. (Küsimus ei ole Venemaa naabrites, vaid neis kaugemal olevates riikides, meile on kaitsevõime tõstmine ülivajalik, sest vältida Venemaa kaotuse ja lagunemise tagajärgi Eestis).

Kas jätkub kindlameelsust seista Ukraina taga ning mitte nõustuda Venemaa rašismiga või ei suudeta ikkagi lõpuks mõista, et viimase olemus on midagi hoopis teistsugust Euroopa omast. Kuidas toimetatakse kaotanud Venemaaga ja võitnud Ukrainaga ning kas suudetakse vältida tagasilangemist veel hiljutigi üpris elujõulisse põlastavasse „teie-seal-Ida-Euroopas“ mentaliteeti? Vastus määrab selle, milliseks kujuneb Euroopa tulevik. Kas Euroopa Liit saab see uue elujõu ja muutub tõeliseks rahva ja riikide projektiks, või jäävad püsima erinevat laadi nagistamised, blokeerimised, arusaamatused, mittearvestamised ja frustratsioon ning tunne, et tegemist on eelkõige eliidiprojektiga ja toetuste hankimise kohaga?

Kas osatakse näha viimaste aastate sündmuste paralleelarenguid Aasias, eelkõige Hiinas, aga ka mujal? Kas suudetakse enda kohta maailmas adekvaatselt hinnata? Või avastatakse mõne aasta pärast üllatuslikult end taas mingis tõelises jamas? Kas Eesti jääb Ukraina tugevaks toetajaks või hakkab koos Orbaniga seisma „rahu eest“ ja vältima Putini „provotseerimist“?

Kas suudame kaasata Eesti inimesed nendesse muutustesse, mis on käivitunud, seda viisil, et mahajääjateks on vaid need, kes seda ise kindlalt tahavad (sealjuures meelemuutuse korral kiiresti kaasates)? Et me ei jaga omasid ja teisi selle järgi, mis on nende nahavärv, vanus, rahvus, amet, sooline sättumus, haridustase või poliitiline ilmavaade? Kas suudame inspireerida, võtta maha hirme, olla kannatlikud ja empaatilised? Või nähvime, solvame, otsime ettekäändeid ja vigu, viriseme ja hädaldame?

Tunnistan, et minu püsiv ja sügav usk inimeste, sealjuures eriti eestlaste, leidlikkusse ja arukusse on viimastel aastatel saanud kõvasti rappida. Muidugi tehakse vigu, loomulikult eksitakse, kuid sellest õpitakse. On selge, et pingelised hetked panevad tegema asju, mida muidu ei teeks ja mille pärast on hiljem piinlik, ehk isegi häbi, mida tahaks unustada ning mille tegemist tuleb kahetseda ja teistel andestada. Mida kõike tulebki teha, samas mitte unustades, et halval käitumisel on olemas ka piirid, mil sellest saab lubamatu käitumine.

Valetamine, laimamine, hirmutamine ja labasused on muutunud poliitika osaks määras, mida varem polnud. Tean, et väga mitmed varem Riigikogus olnud ei saa aru, miks ei tehta arukaid kokkuleppeid, miks käitutakse labaselt, miks ollakse nii kurjad ja miks tehakse rumalusi. Sest ongi teistsugune Riigikogu, selliseks on see valitud ja mõned käte ja sõnadega voolitud. Selline, mis paljude jaoks on tülgastav ning mis paneb paljud kahtlema demokraatias ja Riigikogu toimimises. Tegelikult on neid seal käputäis, isegi mitte tervet fraktsiooni, paremal juhul pool. Teine pool fraktsioonist vaikib ja häbeneb ning laseb juhtuda. See lärmakam pool teeb kõike aga sihilikult, et Riigikogu naeruvääristada ja alandada, et siis ühel hetkel oleks lihtne öelda, et sellist tähtsusetut ja otsuseid mitte tegevat Riigikogu pole vaja. Parem üks julge juht.

On kurb, et lärmakas vähemus saab seada ühiskonna agendat määrates selle, millest me räägime ja mille üle arutame. Et me peame tegelema nende rumaluste kõrvale lükkamise ja negatiivsete mõjude vähendamisega selmet, et midagi uut ja paremat luua, kehvasti toimivaid asju parandada. Asjaolu, et rumalus on osutunud väärtuseks, mida müüa ja millega tuntust koguda, teeb tõesti kurvaks. Rumalus on osutunud poliitiliseks kapitaliks.

Jah, on positiivset ja endiselt enam rumalusest. See, kuidas eestlased Ukrainale appi tõttasid. Ja paljud teised rahvad, mõnesid keda ehk on peetud külmadeks ja südametuteks. See, et USAs suutis valija justkui ilmselgena paistnud valimistulemuse (osaliselt) pöörata lihtsalt sellega, et mindi valima. Et Euroopas on suudetud päris mitmetes asjades kokku leppida, raskustega aga arusaamisega, et lahendus tuleb leida ja viisil, mis arvestaks kõigiga.

Et vaatamata kõigele on meil inimesi, kes on nutikad ja leidlikud, kes teevad uskumatuid asju, kel on suur süda ja hing. See annab lootust, et see aasta on see, mil Sauron ja tema minioonid hävitatakse. Ja et iga Eesti kodanik, kellele läheb korda, milline on Eesti tulevik, läheb märtsis valima. Ukraina toetamine ütleb, et neid on pea 90%.

😊