Märtsikuiste Riigikogu valimiste põhiküsimus on küsimus Eesti riigi põhiväärtustest ja sellest, millise ühiskonnana soovime edasi minna. Kas jätkame sel aastal kolmekümneseks saanud põhiseaduse väärtustega või asume teele, mille taasiseseisvumise tulemusena kõrvale heitsime? Sest kui valija otsustab, et Eesti senine arengutee ei kõlba kuskile, siis on vastused muudele küsimustele – julgeolek, maksud, majandus ja muud – hoopis teistsugused.

Pole kahtlust, et paljudel on raske uskuda, et peame taas tegelema küsimustega, millele sai juba mitu aastakümmet tagasi vastus antud. Justkui igaveseks, sest põhiväärtused sai ju pandud kirja põhiseadusesse. Kuid demokraatiaga ongi nii, et temaga tuleb pidevalt tegeleda, teda tuleb kaitsta ja arendada, teda ei saa võtta igaveseks garanteeritult.

Demokraatia vastased on alati valmis kasutama igat avanevat võimalust, et kodanike sidet riigiga lõhkuda, et külvata umbusaldust ja inimesi omavahel tülli ajada. Demokraatia asemel pakutakse meile autokraatiat looritades seda naeruväärse jutuga juhitavast või mõnda teist laadi demokraatiast. Võrdsuse asemel pakutakse ebavõrdust ja eelised võrdsematele või omadele. Õiguse ja õigluse asemel onupojapoliitikat ja suvaotsuseid. Teadmiste ja oskuste asemel kiidetakse iseenesetarkust ehk rumalust ja alpust. Koostöö asemel hinnatakse üksi olemist ja tülisid. Viisakuse asemel labasust. See kõik läheb vastuollu Eesti põhiseadusega, mille kohaselt on Eesti Vabariigi alusväärtusteks vabadus, õiglus ja õigus.

Demokraatiat rünnatakse mitmest suunast ja üksikult võetuna tunduvad neist mitmedki väikeste ja tähtsusetute, isegi jõuetute või naeruväärsete ettevõtmistena. Kuid vaadates neid sammukesi kogumis, siis näeme mustrit, selget strateegiat, mis tugineb valedele, eksitamisele ning mõttelaiskuse, ahnuse ja rumaluse ära kasutamisele. Kui mingi teema ei saa soovitud resonantsi, siis lükatakse see ajutiselt kõrvale, võetakse ette midagi muud. Sealjuures on oluline tekitada suuri emotsioone ja vastuolusid, faktid ja tegelikkus pole selle kõrval oluline. Mäletate: provotseerides, eskaleerides, improviseerides?

Meile on pakutud Euroopa Liidust lahkumist. Kuigi Eesti ajalooline kogemus ütleb, et sel hetkel, kui see maanurk jääb üksi, on idanaaber alati rünnanud. Kuigi ka praegu Ukrainas toimuv kinnitab, et Vene rušistidele on võimalik vastu hakata vaid koos liitlastega.

Siis on öeldud, et hea küll, praegu veel ei lahku, sest rahvas ju ei saa aru ja ei taha. Kas keegi on nii naiivne, et arvab, et kui erakonna juhi põhiagenda on olnud EList lahkumine, siis see on lõplikult kõrvale jäetud? Kui erakonna liikmed Riigikogus igal võimalusel hääletavad koostöö vastu takistades ka oluliste lepete jõustamist, et neil on soojad või vähemalt neutraalsed tunded ELi suhtes?

Nii kuulemega sellest, kuidas liitlaste juures on sada ebameeldivat või valet asja, seda, et liitlaste kuulamine ja nende soovidele ja muredele lahenduste otsimine pole mõistlik ning et läbirääkimised ja kompromisside otsimine on Eesti riigi maha müümine. Meid üritatakse veenda toimetama üksi ja seletatakse, et keegi ei hooli niikuinii meist, et meie häälel pole kaalu, et meiega ei arvestata. Jah, see on veidralt segunenud isekus ja alaväärsuskompleks. Kas üksi olles on meie hääl siis tugevam? Ma kardan, et siis pole meil üldse häält. On mõne mehe unistus ühest teist värvi trikoloorist Pika Hermani tornis.

Sõpru tuntakse hädas. Kui ollakse võimalikke liitlasi erineval viisil alandanud ja alavääristanud, siis sel hetkel, kui meil on vaja liitlasi ja sõpru, neid ei ole. Isekaid ei armasta keegi, isekad jäävad üksi. Eestlane ei ole loomult isekas, tõestuseks on üleüldine, spontaanne ja püsiv valmidus Ukrainat ja ukrainlasi abistada. Ometi püütakse meile sisendada, et see kõik on kahtlane ja lühinägelik, ometi räägitakse meile eesti keeles ja Riigikogu saaliski agressori jutupunkte.

Kui iseennast pisendad ja ei julge enda eest seista, siis ei tulegi keegi sulle appi. Ka siis mitte, kui üksnes nõuad, ei püüagi teistega arvestada ja teisi aidata, siis jääd üksi. Kas seda on raske mõista või ei taheta mõista? Või on see lihtsalt rumalus, kasulikuks idioodiks olemine? Jah, inimesel on õigus niimoodi arvata ja sellest rääkida, aga kas ja kuivõrd peaksid sellised seisukohad Eestit juhtima?

Meile ei pakuta aga mitte üksnes väljaspoole tigeduse ja isekuse demonstreerimist, meile pakutakse ja surutakse peale ka sisemist lõhestatust ja tülisid.

Meil on seltskond, kes on vaenanud ja vaenab edasi nii (vallalisi) naisi, arste, teadlasi, õppejõude ja õpetajaid, venekeelseid, ukrainalasi ja juute, teisest rahvusest või usku inimesi, liberaale, sotse, rohelist ilmavaadet ja keskkonnakaitsjaid, kohtunikke, prokuröre, politseinikke ja päästjaid, LGBT inimesi, kunstnikke jne. See mõtteviis, mis aeg-ajalt Riigikogu suures saalis avalikult esitatakse või ka vähem avalikult komisjonide ruumides kostub, on ikka päris jälk ja jäle. Niivõrd jälk ja jäle, et nii mõnedki perakonna liikmed häbenevad seda, mida räägivad juhid ja nende lähimad. Aga nad vaikivad. Kas puudub selgroog või mis?

Nüüdseks on defineeritud süvariigi kõrval ka süvarahvas – kõik teised, kes ei jaga nende väärtusi ja põhimõtteid -, ning arutatakse selle üle, mida nendega peale hakata, kuidas neist lahti saada või nad vaigistada. Aga me ju teame, kuidas, sest sellest on räägitud ja ka vastavalt tegutsetud: nn süvarahvas tuleb Eestist ära ja vaikima peletada. Mõnitamiste, solvangute, ähvarduste, räuskamise ja labasustega. Sest neil on nende arvates alati õigus ja teistel ei ole. Noh, üldjuhul mitte. Muide, kui teisendada erakonnareitingud ümber kogu Eesti rahvastiku peale, siis on süvarahva osakaal kuskil 90% kandis.

Selline inimeste õigeteks ja valedeks jagamine ei ole ei õige ega õiglane, see on vabaduse vastane, sest võttes ühelt inimeselt vabadused, võtad sa tegelikult vabadused kõikidelt teistelt samasugustelt. Ja just seda see seltskond teeb ja tahab teha. Nad loevad põhiseadusest oma õigusi, kuid seda vaid selle kohani, kus algab õiguste sisu ja piiride selgitus. Nad ei ole kuulnud või ei taha kuulda midagi õiguste ja vabadustega alati koos käivatest kohustustest. Või kui on, siis üksnes seda pidi, et kohustused on teistel, neil on õigused.

Vabaduse esimene kohustus on austada teiste inimeste vabadusi. Kahjuks on väga paljude jaoks olemas vaid MINA. See hiigelsuur isekus saab laiutada ja toimetada ning end hästi tunda üksnes siis, kui demokraatlikud väärtused on alla surutud. Isekus on autokraatia nurgakivi, mida tugevdavad ahnus ja rumalus.

Seetõttu ongi demokraatia põhiväärtusteks vabadus, õigus ja õiglus – need ohjavad isekust, mida meis igas ühes loomupäraselt pisut on. Demokraatia kaitsmiseks tuleb välistada isekate ja rumalate ligipääs võimule. Seetõttu on iga inimese, kes seisab demokraatia eest, minimaalne kohus käia valimas ja välistada isekad ja rumalad. Seda isegi siis, kui tundub, et demokraatiaga on kõik korras.