Augustis kiirenes aastane hinnatõus 5,5%-ni, põhjuseks eelkõige reguleeritavate hindade tõusu kiirenemine 7,7%-ni (juulis 6,3%). Vabalt kujunevate hindade aastane kasv aeglustus pisut: 4,8%-lt 4,7%-ni osutades sellele, et see kuu jäid siiski pisut enam domineerima hindu alandavad tegurid.

Augustikuine rõivaste ja jalatsite hinnatõus on viimase 7 aasta jooksul olnud keskmiselt 1,6%, kõikudes küll ulatuslikult 0,2% ja 2,8% vahel, seekord siis 2,7%. Tegemist on mõneti tavapärase hooajalise hinnatõusuga, kus suvikaupade allahindlused lõppevad ja sügishooaja uus kaup kõrgema hinnaga müüki tuleb. Septembris tõusevad garderoobikaupade hinnad augusti omast enamgi (keskmine 2,9%) ja karta on, et erandiks ei osutu ka see aasta.

Eluasemekulude suuremad hooajalised hinnatõusud toimuvad tihti jaanuaris ja juulis, aga ka oktoobris, kuid viimastel aastatel on hinnatõusud erinevate kuude vahel rohkem hajunud. Põhjuseks on muutunud regulatsioon, mis puudutab soojusenergia ja elektrihindu. August pole tavaliselt tugev hinnatõusu kuu, kuigi ka 2005-2007 augustikuudes kasvasid eluasemekulud suhteliselt palju (1,7-1,9%). Selle aasta augusti hinnatõusule – 2,8% – leiab võrreldava hinnatõusu aga alles 1992-94.aastast. Üldjuhul on suurematele hinnatõusuga kuudele järgnenud tagasihoidliku hinnatõusuga kuud, seega võiks ka selle aasta september tulla mõnevõrra väiksema hinnakasvuga.

Keskmisest enam tõusid ka transpordihinnad – kuuga 0,9% (viimaste aastate keskmine 0,4%) – kuid nende puhul ei saa rääkida väga selgest hooajalisest pildist, sest välised tegurid on väga domineerivad ja oluliselt kõikunud aastate lõikes. Suhteliselt enam on olnud selliseid aastaid, kus aasta I poolel hinnad kasvavad ja II pooles langevad. Väga võimalik, et ka 2011 osutub samasuguseks, kuna maailma majandusseis – aga sellest sõltub nafta hind päris oluliselt – on halvenemas ning hetkel tundub, et ka poliitilised surved nafta hinnale on nõrgenemas (nt Liibüa).

Ka hariduskulude hinnad tõusid augustis tavapärasest enam – koguni 0,5%. Kas sellele järgneb selles septembris tavapärasest väiksem hinnatõus, selgub oktoobri alguses. Nimelt tõusevad hariduse hinnad reeglina septembris (1998-2010 tõus 3,9%, 2005-2010 2,5%) ja mõnevõrra ka jaanuaris (vastavalt 0,6% ja 0,8%). Seega oli augustikuine hinnatõus ebaharilik.

Paljude teiste kaupagruppide hinnatõus oli augustis enam-vähem tavapärane, siis kuulub muuseas ka toidukaupade 1% kuine hinnalangus. Oluliselt suurem oli hinnalangus sidekulude osas, koguni 3,6%.

Kas septembris hakkab hinnatõus aeglustuma?

Kui välisturgudelt üllatusi ei tule – eelkõige kütuste, aga ka toidukaupade osas -, siis peaks aastane hinnatõus hakkama aeglustuma. Kuna sel aastal mitmeid neid tegureid, mis eelmisel sügisel hinnatõusu põhjustasid, ei ole – viljaikaldus Venemaal, aktsiisitõusu järelkaja -, siis võib aastane hinnatõus septembris olla vaid 5%. Selle numbri lähedaseks peaks jääma ka kogu selle aasta keskmine tarbijahindade tõus (st aasta lõpus umbes 4% hinnatõusu).

Järgmise aasta inflatsioon sõltub palju sellest, mis juhtub maailmas ning kuidas käituvad Eesti ettevõtjad ja tarbijad. Maailma majandusprotsessid viitavad sellele, et hinnatõus võiks aeglustuda – kõige otsesem mõju tuleks sealjuures kütuste hindade kaudu. Kodumaiselt võib täheldada tarbijate vähenevat valmisolekut kulutada – reaaltulud ju langevad endiselt ning märkimisväärne osa kriisi ajal edasilükatud ostudest on nüüdseks tehtud. Ettevõtete valmisolek palku tõsta pole eriti suur, kuid järjest enam nappivad töökäed – paljud neist on läinud Soome ja paljud neist pole piisavalt osavad nõutud tööd tegema – võivad palgatõusu oluliselt kiirendada. Seetõttu võib järgmise aasta keskmine tarbijahindade tõus jääda nii 2,5% kui ka 4% kanti.