Aastane majanduskasv II kvartalis oli 8,4% ja kvartaalne 1,7% (hooajaliselt tasandatud). Suured numbrid, kuid väiksemad eelmise kvartali omadest (vastavalt 9,5% ja 3,1%). Kuid see on ka ootuspärane: majandus läbis sügava kriisi ning tavaliselt järgneb sellele järsk üleshüpe ja seejärel juba normaalsem ja mõõdukam kasv. Aastaste kasvunumbrite vähenemise taga on kõrgem võrdlusbaas – just aasta varem jõudis kasv peale üheksat languskvartalit taas plussi. Kuigi kriisi põhjast 2009.aasta III kvartalis on Eesti majandus kasvanud 12,5%, on praegune tase tipust (2007.aasta III kvartal) veel 9,6% madalam. Nii et kasvuruumi on, kuid vaadates maailmas toimuvat, tundub, et selle taseme ületamine võtab veel üksjagu aega.

Selle aasta kogukasv võib tulla 7,5% või enamgi, kusjuures III kvartal ilmselt ei tule väga palju II kvartalist kehvem. Aasta lõpp võib olla aga hoopis teisest puust: maailma ja Lääne-Euroopa aeglustuv kasv hakkab siis Eesti eksporti järjest valusamalt lõikama, taandub turistide kulutusbuumi mõju (mitteresidentide kulutused Eestis kasvasid II kvartalis 11,8%!) ning kodumaise hinnatõus mõju siinsetele tarbijatele aga ka investeeringutele hakkab selgemalt tundma andma. Nii et kui järgmisel aastal kasv 3% kanti langeb, siis pole selles midagi üllatavat. Tegelikult ei saa välistada, et pilt veelgi kehvemaks kujuneb.

Jah, investeeringud tõotavad üpris kenasti kasvada. Kuid see tuleb ELi ja CO₂ rahade toel ja ilmselt põhjustab töökäte nappus ka päris korraliku hinnatõusu, mis reaalnumbrites investeeringute mahtu samaväärselt kasvada ei lase. Eriti võib see halvasti mõjuda erasektori muudele investeeringutele, sest endiselt tuleb valdavalt toetuda oma enda rahalisele ressursile – laenukasv jääb ikkagi tagasihoidlikuks, kui aga Euroopas peaks panganduses kriis puhkema (seda ei saa välistada), siis ilmselt jätkub praegune laenukoormuse vähenemise trend ka järgmise aasta lõpuni.

Kui kehvad majandusolud nõrgestavad väliseid hinnasurveid, siis kodumaised võivad juba järgmisel aastal hakata tugevnema. Struktuurne tööpuudus tähendab ju seda, et seda kõige vajalikumat töötajat on raske leida ja tema palkamine maksab suhteliselt enam (tuleb konkurendi käest vabaks osta). Kui tõusevad ühtede töötajate palgad, siis tahavad ka teised rohkem teenida ning juba on ka riigilt palgasaajad (nt õpetajad) oma häält tõstnud. Kulude tõus aga tähendab Eesti oludes üldjuhul ka hindade tõusu.

Hinnatõus teeb tarbijad veelgi kitsimaks – seda on juba praegu võimalik täheldada – mis tähendab, et tarbimise küllaltki mõõdukas 4%-ne kasv taandub tagasihoidlikumaks. Halvemal juhul võib ta vajuda nullilähedaseks juba sel talvel.

Eesti seis on kindlasti parem kui Lõuna-Euroopa riikidel ja seetõttu peaks meil olema tuleviku väljavaade parem kui suuremas osas Euroopas. Kuid ega nüüd millegi muu üle väga rõõmustada ka pole: tugevam majanduskasv eeldaks teistsugust tootmisstruktuuri, viimane eeldaks teistsugust tööjõu struktuuri aga viimane ei ole asi, mis kiirelt muutuks. Ei tasu ka unustada, et praegune ekspordi ja tööstuse kasv püsib suhteliselt vähestel sektoritel ehk suurem osa tootvast sektorist ei suutnud oma konkurentsivõimet kriisi käigus ja järel tõsta. Kehvas majanduskeskkonnas muutuste tegemine pole kerge ettevõtmine ja sealjuures tuleb toetuda üldjuhul oma enda ressursile.