Eurotsooni lagunemine on vähetõenäoline sündmus, kuna lagunemise tagajärjed oleksid kõigile osalistele – ja tegelikult mitte ainult neile – väga valusad. Peale selle, et see olla juriidiliselt võimatu, eeldab Eurotsooni lagunemine oluliselt dramaatilisemaid arengukäike, minu arvates midagi (kodu)sõjataolist, et lahkujal oleks lahkumisest ükskõik ja allesjääjad sellest kergendust tunneksid. Praegu asi nii ei ole.

Kõige potentsiaalsem lahkuja või väljavisatav (oleneb arvajast) oleks Kreeka, mis, viisakalt öeldes, on aastaid vastutustundetult käitunud, kuid sellest kaotaks Kreeka ja kaotaksid kõik tema ja tema ettevõtete võlausaldajad ehk siis märkimisväärne osa Euroopa pangandusest ning väga paljud ettevõtted, kes Kreekast ekspordivad või sinna impordivad või on sinna investeerinud. Kreeka lahkumine tähendaks ebakindlust, mis tõenäoliselt halvaks mõneks ajaks tarbimise ja investeeringud ka mujal Euroopas ning eriti nn probleemriikides. Võib olla kindel, et finantsturud paneksid eriti keerulisse olukorda teised suure võlaga riigid, sealjuures ka need, mis tegelikult võiksid omadega hakkama saada. Ei tasu ka unustada, et suurema osa Euroopa võlakoorem on väga suur.

Eurotsoonist lahkumine ei päästa ka Kreekat, sest see tähendaks täielikku kaost, kus rahvas püüaks pankadest raha kätte saada, kus ettevõtted oleksid järsku täiesti maksevõimetud, sest uus valuuta (kusjuures trükitud kujul teda esialgu ei oleks!) devalveeruks ilmselt sekunditega mitte 10%, vaid 50% või isegi enam ning järgneva segaduse ajal võimalik, et kordades. Ma ei hakkaks siin kirjeldama, mis kõik võiks seejärel juhtuda majanduses. Enne kui lahkumine eurotsoonist ja odavam valuuta võiks hakata eksporti suurendama, laostub riik täiesti. Ja ma kahtlen tõsiselt, kas kreeklased kogu seda protsessi rahulikult võtaksid.

Eurotsooni jagunemine nö heaks ja tugevaks Põhjaks ning halvaks ja nõrgaks Lõunaks ei ole samuti lahendus. Esiteks ei ole sellest kindlasti huvitatud Lõuna, sest eks esialgsed tagajärjed oleksid enam-vähem samad, mis eeskirjeldatud väljaheitmise või väljaastumise puhul. Teiseks ei ole sellest huvitatud ka Põhi, sest majandussidemed on Euroopas siiski niivõrd tihedad, et korralagedus – maksevõimetus, pankrotid ja rahutused – Lõunas tähendaks kaotusi ka neile. Lisaks tähendaks tugevam Põhja valuuta seda, et need ekspordist küllaltki palju sõltuvad riigid kaotaksid oluliselt konkurentsivõimest. Võib-olla tuleksid nad sellega toime, kuid Lõunast tulevad kahjud oleksid ülisuured.

Eurovõlakirjadest on huvitatud võlglased ja ka mitmed investorid. Esimesed naudiksid madalaid intressimäärasid ja võimalust teiste arvel laenu võtta ehk siis vanaviisi edasi toimida. Teised teeniksid turvalisest investeeringust praegusest enam, sest siis võib olla kindel, et tugevamad riigid nõrgemate võimalikud sigadused kinni makasvad. Aga miks arvatakse, et tugevamad riigid nõustuksid sellise nende kulul elamisega? Paljast solidaarsusest sellist asja ei tehta. Euroopa solidaarsusel on väga selged piirid ja need ei ole väga avarad. Kindlasti on olemas mingi punkt, kus jõukamad võiksid ühiste võlakirjadega nõustuda. Kuid – ja see on väga suur „kuid“ – nad ei nõustu sellega kunagi, kui nõrgad riigid Lõunas enda käitumist ei muuda. Niisiis pole Põhi nõus eurovõlakirjadega seni, kuni Lõuna ei hakka vastutustundlikult käituma, mis eeldab enda eelarvete korda ajamist vähemalt teatud määrani. Ning suure tõenäosusega lisandub tingimustesse ka mingi mehhanism, mis välistab endiste käitumismallide juurde naasmise.

Siit jõuabki võimaluseni, et toimub oluline Euroopaline tsentraliseerumine, kas siis majandusvalitsuse või mõne muu mehhanismi kaudu, mis ei ole lihtsalt jututuba või statistika kogumise koht. Jah, lõpuks võib see kunagi juhtuda, kuid see ei juhtu kindlasti kiiresti, sest see eeldab kõikide Euroopa Liidu või minimaalselt eurotsooni riikide nõusolekut. Ma kahtlen selle saamises tõsiselt. Poliitikute nõusoleku võib ehk veel saavutada – eeldusel, et leitakse igast riigist just need poliitikud, kes sellega nõustuvad ja nad on parasjagu otsustamispostil -, kuid rahva nõusoleku saamine tundub praegu küll lähiaastatel ja aastakümne(te)l võimatu olevat. Siinjuures tasub meenutada referendumite nõutavust mitmes riigis ja asjaolu, et riikides toimuvad ikka ja jälle valimised.

Inflatsiooniga võlaprobleemist väljumine on kindlasti üks viis ning sellest on viimasel ajal rohkem räägitud. Kui inflatsiooni saabki võlakoormuse vähendamiseks kasutada, siis ei saa see minu arvates olla kiire protsess, sest siin on mitu „aga“. Esiteks on Euroopa Keskpank kohustatud tagama hinnastabiilsuse ning kuigi on tõenäoline, et inflatsioonile vaadatakse mõnevõrra leebema pilguga, on samavõrd tõenäoline, et hinnatõusul väga kõrgeks tõusta ei lasta. Isegi kui Jürgen Starki enam ametipostil pole, on otsustajate ringis kõikide riikide keskpankade esindajad ning arvata, et kõik rõõmsalt nõustuvad 5% või 10% inflatsiooniga, on naiivsus. Pole usutav, et arvamused selles osas kiiresti muutuksid.

Teiseks tuleb meeles pidada, et inflatsioon võib küll laenuvõtjat rõõmustada, kuid mitte laenuandjat. Sakslased on inflatsiooni osas üpris paranoilised ning ega see teistelegi meeldi. Liigne inflatsioon tapab ju majandust – sööb konkurentsivõimet ja ahistab tarbimist. Riigil, mil ekspordiga on asjad korras ja tarbijad enam-vähem elu ja poliitikutega rahul, pole mingit huvi inflatsiooni tekitada, eriti olulist inflatsiooni. Küll aga neil, kel võlgu lademes.

Pankrot on üks võimalus, millest on räägitud Kreeka, aga ka mõnede teiste riikide puhul. Nõustun, et see on üks kõige tõenäolisemaid variante, mille nimel paistab ka Kreeka pingutavat. Avalikult küll mitte välja öeldes, sest eks nad teavad, et peale selle, et pankroti etteteatamine poleks just eriti tark tegevus, maksab pankrot neile tulevikus valusalt kätte, kui see väga ülepeakaela käib.

Kreeka pankrotiga on see lugu, et sellega kaotaksid paljud Saksamaa ja Prantsusmaa pangad ning seega ka nende valitsused, mis peaksid neid päästma asuma. Kuna kaotajate seas oleks muidugi ka hulgaliselt (endisi) poliitikuid, kes nüüd pankade nõukogudes või juhatustes istuvad, siis võib arvata, et sisepoliitiline ja siseparteiline surve on pankroti vältimiseks üpris tugev. Mulle tundub, et Kreekat päästetakse seni, kuni on lootust, et sinna suunatavad rahad jäävad väiksemaks sellest, millised oleksid potentsiaalsed finantsilised kulud kodumaal. Ja siis veel pisut peale, sest lisanduvad ka maine ja poliitilised kulud. Teiste riikide pankrotidelgi oleksid kaotajad valdavalt välismaa pangad, suuremaks erandiks on Itaalia, kus valdavalt on tegemist sisevõlaga. Pankrot Itaalias tähendaks lihtsalt ülimat suurt sisepoliitilist kriisi ja kui nüüd mõelda Itaalia praegusele poliitilisele seisule …

Tõenäoliselt oleks Kreeka korrastatud pankrot – tõenäoliselt võlgade ulatusliku ümberkorraldamise teel – juba ka toimunud, kui võlausaldajail oleks kindlust, et Kreeka tulevikus arukamalt käituks. Mul on tunne, et praegu peab Kreeka tegelikult oma eelarvekärbete ja maksude tõstmisega tõestama, et ta suudab tulevikus normaalse ehk vastutustundlikku riigina käituda. Lubadusest, et tulevikus oleme ausad, ei piisa. Vastutasuks lastakse võlad ümberkorraldada ja vahepeal toetatakse riiki rahaliselt soodsamate IMFi ja EFSF laenudega. Kuigi praegu räägitakse palju sellest, et Kreeka valitsuse tegevusest sõltub järgmine rahamakse IMFilt ja EFSFlt, sõltub sellest ka veel üks teine lepe. See on kokkulepe, mille kohaselt erasektor nõustub võlgade pikendamisega kuni 30 aasta peale. See lepe oleks tegelikult esimene samm Kreeka korrastatud pankrotis.